"Kui me hobusevargil käisime", rež Hans Petter Moland

"See on Hans Petter Molandi lavastatud Norra uus mängufilm, mis toimub kaasajas ja pärastsõjaaegsel ajal, 1948. aastal. Peaosalist mängib Stellan Skarsgård, kes kohtab õhtul õues suitsu tehes ühte meest ja tuleb välja, et see mees on tema vana tuttav. Sealt vallandub terve mälestuste voog, mis on seotud tema isa, ema, naabrite, mingisuguse vastupanuliikumise, abielurikkumise ja muu sellisega," rääkis Priimägi.

Ta märkis, et see film on Molandi kohta üllatavalt sisekaemuslik. "Tema eelmine film "Kraftidioten", mis jooksis ka meil, see oli puhtalt post-tarantinolik naljakate tapmiste jada, kus ka Skarsgård oli peaosas. Aga see on ühe raamatu ekraniseering ja ta on leidnud, et miskipärast kõnetab teda seekord see hoopis teistsugune lugu ja on selle filmivormi pannud."

Näitlejatest rääkides märkis Priimägi, et Skarsgård on pigem tuntud oma rahvusvaheliste filmirollide poolest ja mitte nii väga selle poolest, mida ta on Norras või Rootsis teinud. "Seal selliseid mehi või naisi rohkem ei ole, kes rahvusvaheliselt oleks tunnustust pälvinud, aga Norra mastaabis on nad tipptegijad. Norra filmides on nad kogu aeg näha."

Lühimängufilmide kassett "Lõpuks on ikkagi draama"

"See on BFM-i lühifilmide kogumik, mille filme ühendab žanr. Ma saan aru, et nad on tööülesandena läinud tegema žanrifilmi, kas mingisugust õudusfilmi, trillerit või muul moel põnevat ja ergutavad žanri ning jõudsid arusaamiseni, et lõpuks see on ikkagi draama. Nad peavad rääkima lugu siiski selle žanri sees," kirjeldas Priimägi.

Ta soovitab seda kassetti väga vaatama minna, sest see on tõeliselt huvitav materjal. "Nagu selliste kassettide puhul ikka – osad on õnnestunumad ja osad võib-olla vähem." Isiklikult pidas ta kõige õnnestunumaks filmi "Värvid mustvalgel", mis räägib televisioonist ja on osalt filmitud ka telemajas. "See räägib sellest, kuidas värvitelevisioon tuleb ja milliseid pingeid see põhjustab."

Priimägi sõnas, et antud kassett on Eesti filmituleviku osas lootustandev kiir. "Ma ole neid kassette vaadanud ka minevikus ja mitte veel väga ammu oli konstantselt piinlik. Nüüd ei tule seda praktiliselt üldse ette. Aga need on filmi moodi filmid. Need seisavad koos. Neil on narratiivis struktuur ja need on oma esmaülesande täitnud, mis koolis on antud."

"Tagaaken", rež Alfred Hitchcock

"Tegemist on ikkagi absoluutse loojutustamise meistriga. Tema on kindlasti see, kes viis triller-žanri peavoolu sellisel kujul nagu ta praegu on," nentis Priimägi ja lisas, et "Tagaaken" on väga huvitav vormieksperiment, kuidas limitatsioon on toodud tugevuseks.

"Ehk peaosaline, keda mängib James Stewart, on jalaluumurruga kodus ja tema ainuke meelelahutus on vaadata aknast välja, sisehoovi, ja kõik, mida ta näeb, on tema naabrid. Ta vahib neile akendest sisse, mõtleb, kes nad on ja on neile nimed pannud. Klassikaline vuajeristlik lugu. Lugu piilurist, kes vaatab teiste inimeste elusid, kuni ta näeb ühel hetkel ootamatult pealt ühte tapmist," jätkas ta.

Hitchcockile loomupäraselt seguneb filmis unenäolisus ja reaalsus ehk kohati ei ole ka aru saada, et võib-olla fantaseerib Stewarti-tegelane oma peas või võimendab üle või kujutab suurest igavusest endale ette ei tea mida. "See rullib koos meiega aeglaselt pinge lahti. Tekib kahekordne efekt, et tema vaatab akendest neid naabreid ja meie omakorda vaatame ekraaniaknast teda vaatamas neid naabreid," sõnas Priimägi.

"Tagaaken" linastub kino Sõpruse Alfred Hitchcocki retrospektiivi eriprogrammi raames 28. oktoobril kell 18.30.