Tõnu Karjatse: filmivaldkonna rahastuse tõstmiseta loobume headest projektidest

Eeloleval aastal pole enam taga juubelirahastust, mistõttu võib arvata, et valmib ka vähem filme. Filmivaldkonna riikliku rahastuse tõstmiseta tekib aga risk, et me loobume ise oma headest tegijatest ja filmiprojektidest, mille nopivad üles ja võtavad üle mõned teised tootjad, ütleb Tõnu Karjatse oma filmikommentaaris.
Eesti Filmiajakirjanike Ühingu seekordne valik paistab esmapilgul isegi igav – Eesti vanim filmiauhind Neitsi Maali läks Tanel Toomi krestomaatilisele, vaatajarekordeid löönud "Tõe ja õiguse" ekraniseeringule ning levifilmi auhind Mustale Käele, kes tõi Eesti kinodesse pea kõigi maailma filmikriitikute poolt ülistatud Korea režissööri Bong Joon-ho põneviku "Parasiit". Ehk siis, aaastaauhinnad said filmid, millest mööda vaadata ei saa.
Samas on kodumaises filmitoodangus aasta valik kirjum kui kunagi varem – ei mäleta aastat, mil oleks valida saanud lausa 13 täispika mängufilmi, kolme täispika animatsiooni, 14 lühianimatsiooni ja 16 täispika dokumentaalfilmi vahel. Sealjuures oli väga omanäolisi filme nii sisult kui ka vormilahenduselt- Vallo Toomla Marju Lepajõe akadeemilisest portreest kuni Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa laudahuumorini "Vanamehe filmis". Sealjuures jõ udsid mõlemad mainitud filmiajakirjanike hääletusel ka viie parima hulka. Võib ju küsida, mis olid Toomi "Tõe ja õiguse" eelised või plussid selliste sisult ja visuaalselt lahenduselt tugevate dokumentaalfilmide ees nagu Marta Pulga "Aasta täis teatrit" või Ksenja Okhapkina "Surematu", mis mõnel teisel aastal oleks kindlasti Neitsi Maali pälvinud.
Vaatamata sellele, et EV 100 programmi puhul võib Toomi täispikka debüüti vaadata kui riiklikku tellimustööd, mis sai ka korraliku rahastuse, on "Tõe ja õiguse" puhul tegu ka kordaläinud filmiga. Ette heita pole suurt midagi ei lavastuse, näitlejate valiku, nende mängu, operaatoritöö ega ka kunstilise lahenduse poole pealt, Priit Võigemast andis Oru Pearule uue näo ja Ester Kuntu kehtestas uue Mari. See, et stsenaariumis ohverdati Andrese ja Pearu jagelemisele mõned "Tõe ja õiguse" edasise arengu kohalt olulised tegevusliinid või seigad, on ilmselt paratamatu, sest muidu oleks film tulnud veelgi pikem ja ka kallim.
Oluline on ka see, et "Tõest ja õigusest" on kujunemas Eesti filmi ja ka Tanel Toomi kui noore andeka filmilooja visiitkaart laias maailmas – see, et XIX sajandi lõpu Eesti talupoegade elu ekraniseering võiks kõnetada vaatajat või filmikriitikut laias maailmas XXI sajandil, on omaette imestust väärt. Bong Joon-ho põneva võrdpildi klassivahedest ja majanduslikust eraldatusest tänapäeval "Parasiit" tõi Must Käsi levisse vaid mõned päevad pärast seda, kui sai teatavaks, et film võitis Cannes'is Kuldse Palmioksa. See tähendab seda, et levitaja ostis filmi sisse juba enne auväärse žürii otsust ja taas tuleb tõdeda, et ei mäleta, millal oleks mõni levitaja sama operatiivselt tegutsenud.
Eeloleval aastal pole enam taga juubelirahastust, mistõttu võib arvata, et valmib ka vähem filme. Filmivaldkonna riikliku rahastuse tõstmiseta tekib aga risk, et me loobume ise oma headest tegijatest ja filmiprojektidest, mille nopivad üles ja võtavad üle mõned teised tootjad.
Läinud nädala lõpul kinos Sõprus Eesti filmiajakirjanike poolt auhinnatud filmid astuvad aga kõrvuti võistlema Ameerika Filmiakadeemia tähelepanu eest, juba veebruaris näeb, kas Eesti talurahvakultuuri tüviteksti põhjal tehtud linalugu suudab üle trumbata paralleelmaailma groteski Aasia kinokunsti võtmes.
Toimetaja: Valner Valme