"Antebellum" käsitleb taas valgenahaliste vägivaldse ülevõimu probleemi Ühendriikides. Filme, millele kinolevis tähelepanu pöörata, on tõesti palju ning uute filmide kõrval tahavad oma tähelepanu ka retrospektiivid. "Antebellum" on aga üks aasta olulisemaid filme, arvestades, mida see aasta on USA-s kaasa toonud. Filmi vastuvõtt on olnud suhteliselt leige, võrreldes eelmiste rassitemaatikat käsitlenud linatöödega.

Oluliste filmiväljaannete nagu Variety kriitikud heidavad filmile ette selle üllatuspunkti liiga kiiret paljastamist. Tähelepanelikud vaatajad arvavad selle ära juba esimese paarikümne minuti sees, teistel läheb lihtsalt veidi kauem aega. See aga ei vähenda selle filmi õudset sõnumit - minevik ei ole surnud, kuigi paljud soovivad seda sellisena näha. Pea liiva alla peitmist väljendab ka teine äärmus, kes soovib minevikusündmusi taas olevikus läbi mängida. Ühe mündi kaks külge. 

Eesti ajaloo käsitlustest võib siia kõrvale paigutada näiteks Sofi Oksaneni romaanid, millest "Puhastus" (Antti Jokinen, 2012) on samuti filmiks saanud. Ühiseid jooni on siin näiteks vägivalla graafiline kujutamine, mis läbi šokeerimise ja julmuse üksikasjaliku presenteerimise peaks sõnumi kohale viima ka kassafilmide vägivallast tuimestatud vaatajale. 

"Antebellum" tähendab aega enne sõda, ajalooliselt viitab see USA kodusõjale eelnenud aastatele ja Lõunaosariikide orjaistandustele. Bushi ja Renzi film toob selle kõik tänapäeva, näidates piltlikult Ühendriikides taas teravustunud rassikonflikti. Temaatikalt paigutub "Antebellum" samale õudusfantaasiate reale nagu "Kao ära" (Jordan Peele, 2017) ja "Us" (Jordan Peele, 2019), kuid jääb neile tiheduselt alla. 

Filmi esimene pool on kandev, kui aga ehmatav sisuline pööre vaatajale selgeks saab, taandub pinge seikluslikule põgenemisstsenaariumile. See ei vähenda aga vaatemängu jubedust, mis pole kinni mitte üksnes tegudes, mida valgenahalised "plantaatorid" mustade kallal korda saadavad, vaid selles, et see kõik tundubki sedavõrd reaalsena.

Bush ja Renzi lähevad kaugemale HBO ulmesarjas "Westworld" (Lisa Joy, Jonathan Nolan, 2016-..) kujutletud maailmast, kus valgenahalised rikkurid saavad Metsiku Lääne tüüpi mängumaailmas takistamatult küborge tappa. "Antebellum" loob otsese seose orjandusliku Ameerika Riikide Konföderatsiooni (1861-1865) ja tänapäeva USA neonatside vahel.

Filmi tinglikkus on aga filmivälisele reaalsusele ehmatavalt lähemal kui seda on näiteks eelpool mainitud Jordan Peele'i linatööd. Šokk toimib ka tagasiulatuvalt filmi algusstseenidesse ning just see retrospektiivne efekt on põhjuseks, miks "Antebellum" sedavõrd vapustavalt mõjub. Filmi süžees läbi mängitud tagasiulatuv efekt loob mentaalse mudeli, mille läbi vaadata ka olukorda USA-s praegu - politseivägivald, sotsiaalsed lõhed, ajaloolisest marginaliseeritusest tingitud kuritegevus ja justiitsorganite ebaõiglus on läbipõimunud Gordioni sõlmeks, mida tundub olevat lihtsam läbi raiuda kui lahti harutada. 

Kuidas see meid siis puudutab? Just läbi sellesama ajalookogemise ja -mõtestamise mudeli, mis võimaldab tagasi vaadata ning sellest oma järeldusi teha.