Tõnu Karjatse filmikomm. "Uncut Gems" liigub lõbusast kelmifilmist verise gangsteridraamani

Joshua ja Benjamin Safdie'de "Uncut Gems" on üks aasta oodatumaid ja ka paremaid filme, olgugi, et film on valminud striimimisplatvormi Netflix toel, mis määrab ette ka levivõimalused, kirjutab Tõnu Karjatse filmikommentaaris.
Nagu võis näha ka USA filmiakadeemia äsjastest valikutest, pole striimimishiiud need, keda Hollywood varmalt oma auhindadega toetaks. Filmisõpru see aga ei huvita, seni kuni on kättesaadaval sedavõrd head tööd nagu Safdie'de "Uncut Gems" või Alfonso Cuaróni "Roma".
"Uncut Gems" on taas üks neist tänapäeva filmikunsti pärlitest, mis on toodetud väikesele ekraanile, kuid mille täispotentsiaal ilmneb suures saalis. Filmi on suurel ekraanil ka näidatud, nii näiteks linastas Rotterdami filmifestival kohe aasta alguses Safdie'de uue filmi eriseansina – kõik sõltub kokkuleppest tootjaga ja levitaja või kinoomaniku riskitundlikkusest. Samas, sellise filmi puhul võib olla üpris kindel, et seda väikeselt ekraanilt vaadanud kinosõber läheks filmi vaatama ka kinosaali, et saada sama elamus võimendatult.
Film räägib cassavetesliku tempo ja laetud karakteritega loo riskialtist juveeliärikast Howardist (Adam Sandler), kes hoiab Joosep Tootsi kombel mitu rauda tules ja püüab ise kõrvetamata pääseda. Howard mängib ühe kihlveo välja teise vastu, lubadused ja pandid saavad kaubaks omaette, oma pere ja lapsi hoiab aga Howard hoolikalt sellest kõigest eemal, vaatamata sellele, et armukesele on ostnud eraldi korteri. Ilmselgelt ühest elust Howardile ei piisa, probleemide lahendamine on talle eluline väljakutse, kusjuures ta loob neid ise juurde, mõistes, et riskeerimata on tulemuseks vaid kaotus.
Howardi elu on kui korvpallimäng, kus on vaja meeskonda, kuid oma šansse pead sa ise haldama ja võimaluse saabudes palli kindla käega korvi saatma. Safdie'de suurus seisneb oskuses nende endi loodud karakterid ja lugu elama panna – peadpööritav rütm, millega Howardi tehingud omavahel ja tema pereeluga ristuvad, on tuttav ehk vaid profisportlasele. Safdie'd lisavad siia kontrapunktina Daniel Lopatini koorimuusika, mille kulgev kompositsioon tekitab uue rütmilise kihistuse, rõhutades Howardi elu hektilisust.
Sealjuures mängivad Safdie'd emotsionaalsete registritega – lõbusast kelmifilmist situatsioonikoomika ja verise gangsteridraamani minnakse sama ootamatult kui saabub järgmine telefonikõne. Adam Sandler mängib kihlveost teise hüppava juveelisuli aga sedavõrd sümpaatseks, et oleksid valmis talle ka ise raha laenama, kasvõi selleks, et panna ta nägu särama uue võidu hetkelises ootuses.
"Uncut Gems" on eelkõige südamlik ja inimlik film, kus kandvaks teemaks on inimese nõrkused, millesse Safdie'd suhtuvad äärmise empaatiaga – nagu ka nende eelmistes filmides. Howardi karakter on omamoodi sümboolne teemant, kelle kaudu uurida inimhinge sügavamaid sopistusi. Siin ongi Safdie'de võlu – teha julget, kompromissitut ja samas ka laiemale vaatajateringile mõistetavat filmikunsti Hollywoodi parimate traditsioonide jälgedes.
Kui siia kõrvale võtta Cassavetes, Ashby või kasvõi Peckinpah, ei tohiks väga palju üllatusi ju olla. Samas kontekstis, kus Hollywood januneb uute, elulisemate kangelaste, lugude ja lähenemiste järele ning striimimisportaalid tõmbavad vanal filmitööstusel vaipa alt, tõusevad vennad Safdie'd esile liigadeülese silmapaistva tähena.
Toimetaja: Kaspar Viilup