Tõnu Karjatse filmikommentaar: elutahe on šokist tugevam

Kantemir Balagovi "Piitsavars" algab seisakuga - Iat (Viktoria Miroshnitshenko) on tabanud järjekordne hoog, mille ajal neiu ei saa liigutada, kõrvus piniseb, ümbritsev kandub temani läbi hägu ja ta suudab teha vaid luksuvaid häälitsusi. See on võtmeline seisund, sest see on ka filmi kunstiline sümbol - ühiskond ja inimesed, keda Balagov portreteerib, on samuti šokis, seisakus pärast üle elatud traumat.
Nad on šokis äsja lõppenud sõjast ja näljahädast, on aasta 1946 ja tegevuspaik on blokaadi üle elanud Leningrad. Inimestest ja ühiskonnast on järel vaid viljatud, sisutud varemed, kuid elutahe on šokist tugevam ning see on ka Balagovi filmis edasiviiv jõud.
Balagov tabab aja ja koha valikuga kahe noore naise loo edasiandmiseks märki mitmeski mõttes. Film paigutub automaatselt Suure Isamaasõja kujutamise traditsiooni vene filmikunstis, Balagov käsitleb seda aga hoopis teisiti varasemast; samuti saab filmi lugeda tänapäevases kontekstis, kus inimsaatusi lõhkuvatest sõdadest on saanud tavapärane päevauudiste osa; "Piitsavart" võib vaadata ka läbi feministliku paradigma, liites sellesse modernse kangelasemüüdi dekonstruktsiooni. "Piitsavarre" kangelane on ühtaegu ohver ja ka see, kes püüab siiski ise olla oma saatuse määraja, eetilisi kategooriaid -hea ja halb vajadusel ka eirates või omatahtsi ära kasutades. Kas "Piitsavarre" kangelane on sama hüüdnime kandev Ia, tema sõbranna Maša (Vasilisa Perelygina) või katavad kangelase mõistet naised kahekesi, muutub oluliseks näiteks siis, kui läbi filmi naistegelaste vaadelda uuesti ikoonilise Emakese Venemaa kujundi sisu ja tähendust.
Mehed on filmis marginaalsed, suhteliselt mannetud tegelased, parimad neist on jäänud rindele ja need, kes sellest põrgust veel kuidagi välja tulnud, ei talu elu voodi külge aheldatud juurviljana.
Eelkõige on "Piitsavars" film sõjast, sellest, mida sõda inimesega teeb. Me ei näe lahinguid, vaid nende tagajärgi. Maša ninaverejooksud on märk sellest, et armid, mida sõda on jätnud, pole kinni kasvanud, Ia enesessesulgumine osutab omakorda katkestustele, mentaalsetele ja sotsiaalsetele haavadele.
Teistsugust vaatepunkti sõjaproblemaatikale rõhutavad kaameranurgad, valgus ja rikastatud värvides pildi tonaalsus. See, mis filmi meeldejäävaks teeb, on aga eelkõige lugu, mis ei taha lahti lasta ka pärast kinosaalist lahkumist.
Toimetaja: Valner Valme