"O2", rež Margus Paju

"Hea on rääkida täiesti avaralt Eesti filmist heade sõnadega ilma, et peaks sõnu otsima," sõnas Priimägi, kelle sõnul püsib "O2" hästi oma etteantud skeemi piires. "Aga selle skeemi sees vigurdab üsnagi elavalt selleks, et tähelepanu üleval hoida ja ka üllatada."

Ta märkis, et "O2" on tema jaoks ka hea näide sellest, kuidas olenemata asjaolust, et film on valminud nelja riigi koostöös, on suudetud kunstiline kontroll fookuses hoida. "See ei ole lagunenud europudinguks, kus igaüks saab sõna sekka öelda."

Kuna filmis on palju teiste riikide näitlejaid, meenutab "O2" Priimägile veidi isegi Tallinfilmi toodangut. "Kui võtta "Viimne reliikvia" või "Hukkunud alpinisti hotelli", siis pooled on seal gastrolöörid muudest riikidest. Aga siin midagi dubleerima ei pea, igaüks räägib kas omas keeles või vene, inglise keeles."

Film räägib sellest, kuidas Eesti salateenistuse II osakond ehk O2 hakkab jahtima punaarmee koodiraamatut ja näitab sündmusi, mis viivad lõpuks baaside leppe ja okupatsioonini. Priimägi märkis, et vaatajat üritatakse veenda selles, et eestlastel oli selles sündmustikus oma kangelaslik moment. "Ma saan aru selle tunde vajadusest ja sellest, miks ministeerium seda rahastas."

Priimägi märkis, et kui treileri põhjal võiks arvata, et film on tugevalt tegevusekeskne ja eestlasliku pealehakkamisega minnakse sündmustest läbi, siis tegelikult on seal luulelisemat ja sügavamat tasandit ka, mida treilerisse panna ei saa, aga mis filmis on täiesti olemas.

"Mul on hea meel, et see on õnnestunud film. Vaadates kinokavasid, siis on "O2-le" planeeritud linastusi järjest päevade kaupa, nii et võib-olla see annab selle tulemuse, mida meil selle post-koroona ajal vajalik Eesti filmi usu taasleidmiseks vaja on."

"Järgmine ring", rež Thomas Vinterberg

Priimägi tunnistas, et paljud lähevad ilmselt seda filmi vaatama just Mads Mikkelseni pärast, kes võttis selle rolli jaoks isegi tantsutunde. "Ta teeb siin väga ägeda rolli."

"Järgmine ring" on Taani režissööri Thomas Vinterbergi film ja see põhineb Norra filosoofi Finn Skårderudi filosoofial, et inimese kehas peaks olema tippvormis funktsioneerimiseks alati poolepromilline alkoholijoove.

"Neli keskikka jõudnud kooliõpetajat hakkavad selle teooriaga katsetama, aga loomulikult eestlastelegi omase protestantliku tööeetika omadusena pürgivad nad ikka kaugemale, ei jää loorberitele puhkama ja see viib küsitavate tulemusteni," kirjeldas ta.

Priimägi sõnul on see kommentaar ka Taani alkoholikultuuri aadressil, kus joomine on justkui ühiskondlikult legitimeeritud ja küsib, mis see õige piir on. "Kui nemad otsivad seda õiget piiri, siis Vinterberg otsib filmiga seda piiri, et kus see normaalsus on. Ta ei anna ühest vastust, mis on hea. Seda võib võtta nii ja naa."

"Antebellum", rež Gerard Bush, Christopher Renz

Priimägi tõdes, et mustanahalistest rääkivate filmidega Eestis juhtub seda sageli, et need jäävad varju. "Tundub, et Eesti inimesed ei tea nii palju musti näitlejaid, puudub tõmbepunkt."

Ameerikas on rassisuhetest rääkivaid žanrifilme viimasel ajal välja tulnud mitmeid – nagu "Get Out" või Spike Lee "BlacKkKlansman", mille mõlema produtsendid on ka "Antebellumiga" seotud.

"See räägib ka orjanduse ja kolonialismi varjust tänapäeva Ameerikas ja sellest, kuidas selle taagaga toime tulla. Siin teeb süžee paar korda nii võimsaid pöördeid, et peab järele mõtlema, aga tal on paar üllatavalt väga mõjuvat kohta," kirjeldas Priimägi.

Tema sõnul on see žanrifilm, kus on natuke õudust ja natuke ka põnevikku ning mis näitab üsna julgelt orjanduseaegset Ameerikat.