Tõnu Karjatse filmikomm. Konarlik ja haarav vabadus

Eesti kinodesse jõudnud "Anna mulle vabadus" (Give Me Liberty) on kahetise mõjuga linatöö - ühelt poolt haarav ja naljakas ning mõtlemapanev, teisalt võib ette kujutada neid, kes heidavad ette konarlikkust ja viimistlematust.
Moskvas sündinud ja USAs ülikoolihariduse saanud Kirill Mikhanovsky on igatahes oma teise täispika filmiga läbi murdnud Sundance'i ja saanud valdavalt positiivset tagasisidet, Rotten Tomatoes värskusemõõdik on 93 % ja IMDB kasutajad annavad 7,2/10.
"Anna mulle vabadus" kujutab ühte päeva invatakso juhi Vici (Chris Galust) elust, peale tellimuste tuleb noorel mehel hakkama saada ka oma perekonna ja emigrantidest kaasmaalaste muredega sotsiaalselt rahutus äärelinnas. Sellesse ühte päeva mahub hämmastavalt palju - põdura isa järel koristamine, kaasmaalaste viimine tädi Lilja matustele, aferist Dima, kiindumus ratastooli vangistatud Tracysse, tänavarahutused koos kaklusega ja närviline ülemus. Vici elu on hektiline, Mikhanovsky näitab seda läbi käsikaameraga filmitud kaadrite ja kiire montaaži, need hetked on omavahel seotud suhteliselt hapralt, selles väljendub eesootav kindlusetus, ühtlasi kummitavad kaadrid äsja läbi elatust.
Tihe montaaž võimaldab sisse tuua mitmeid teisi vaatenurki, nii pole see ainult Vici, vaid ka Dima, Tracy ja teiste lugu. "Anna mulle vabadus" kujutab Ameerikat läbilõikes nii, nagu me seda pole harjunud nägema - äärmiselt ausalt ja ilustamata. Me ei näe suurlinnade pilvelõhkujaid, vihmaseid Manhattani tänavaid töödeldud värvigammas, California rannikut ega uhkeid limusiine, selle asemel vaatavad vastu vene mammid, juuksekrunn uljalt kuklas, vahetamatuseni ühetaolised hallid korterid ja igavad tänavad, mida võib leida igas depressiivses väikelinnas. Sellesse trööstitusse lisab Mikhanovsky veel invaliidid oma hooldekodus ja vanainimesed, kes on taganenud oma reaalsusse.
Samas on see maailm ääretult soe ja humaanne, venelaste ja mustanahaliste kogukonnad abistavad teineteist ning leiavad ühise keele vaatamata sellele, milline on nende kultuuriline taust või päritolu. Mikhanosky näitab, et maailm on ühtne, me kõik oleme selle osad ja lihtsam on elada siis, kui me seda teadvustame. Mikhanovsky murrab barjäärid vaatajaga läbi eluterve huumori, millega filmi tegelased toimuvat võtavad. "Anna mulle vabadus" meenutab ühelt poolt Dovlatovi jutte, teisalt aga ka John Singletoni getofilmide klassikut "Boyz n the Hood" (1991). Mikhanovsky näitab nende erinevate kogukondade humaanset ühisosa, mis aitab üle saada igasugustest takistustest, tulgu need bürokraatiast, politseivägivallast või kuritegevusest.
Mikhanovsky "Anna mulle vabadus" dokumentaalsus väljendab filmitegijate püüdu nö ausa filmikunsti poole, võib arvata, et Hollywoodilik lavastus oleks selle filmi tapnud. Tõsielufilmidele omane kaameratöö, stseenide improviseeritus ja mitteprofessionaalidest näitlejate kaasamine loob keskkonna, millega on lihtne suhestuda. Kui siia lisada veel karakterite vahetus ja emotsionaalsus, saabki linatöö, mis läheb mööda eelarvamustest ning mõjub nagu päriselu.
Toimetaja: Valner Valme