Arvustus. Täidetud nõuded "Talves" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Talve" võtted Autor/allikas: Robert Lang

Uus film kinos

"Talve"

Režissöör Ergo Kuld

Stsenarist Martin Algus

Näitlejad Franz Malmsten, Henessi Schmidt, Karl Robert Saaremäe, Riina Hein, Märt Kolk, Saara Nüganen, Margus Lepa, Harry Kõrvits jt

6,5/10

"Talve" on romantiline komöödia, see on imepeen žanr, mis mängib paljude vaatajate salasoovile võita unelmamehe või -naise süda. Ent kui töö õnnestub, on tulemus fantastiline ja kestab üle aegade. Mõtleme näiteks melodramaatiliselt lahendatud, Oscari pälvinud romantilisele komöödiale "Moskva pisaraid ei usu" (1980). Mitmendal põlvkonnal vaatajail kisub see teos silmad kalkvele? Vist juba kolmel ning kisub kindlasti edaspidigi. Selle filmi stsenarist Valentin Tšernõhh oli minu maestro Moskva filmikoolis ning koos Heli Speegiga tõlkisime me tema stsenaariumi eesti keelde, see ilmus Loomingu Raamatukogus ning tõsine filmihuviline võib seda lahkelt lugeda.

Kelle südant ekraanilt tahaks "Talve" vaataja võita? Vahest popsitalu kasulapse Maie (mängib Henessi Schmidt) oma? Või Austriast tulnud Arno Tali poja Arnold Tali (Franz Malmsten) oma? Muidugi, "Talves" on melodramaatiline element tagasihoidlikum, ei ole eriti ägedat vastandust õilsameelsete ja nurjatute vahel. Ent žanripuhas romantiline komöödia on "Talve" ikkagi, seda eestilikult talitsetud võtmes.

Vanasti, hullul ja poliitiliselt ebakorrektsel ajal, peeti nii romantilist kui melodramaatilist lähenemist naiselikuks, ning võta või jäta, aus statistika tõestas, et naised eelistasid just neid žanre vaadata.

Kumba on "Talves" rohkem, romantikat või nalja? Alustame vastamist sellega, et filmis on kaks armukolmnurka, üks on seotud Maiega, teine Selmaga (Saara Nüganen).

Armukolmnurk on üks võimsamaid dramaturgia vundamente, see on vanem kui meie tsivilisatsiooni esimesed draamateosed, Hellase tragöödiad ja komöödiad. Armukolmnurka kui loo kandetala kohtame müütides, originaaleepostes ja pühades baastekstides. Juba Moosese 4. raamatus on sellest juttu, tolle aja moraalinormide järgi mõistetakse seal hukka "roojastanud" naine (4Ms 5:14).

Tahan sellega öelda, et kaks armukolmnurka pooleteisttunnise filmi sees tundub nagu ülearu. Ent need on vastandatud, see põhjendab nende olemasolu.

Kuidas on need siis vastandatud? Kolmnurk Maie-Arnold-Oskar on romantiline, selle hõngu annab just Maie ja Arnoldi suhe, Oskar lisab siia nalja. Kolmnurk Selma-Oskar-Fritz on läbini humoristlik. Seejuures veab Tootsi poega Oskarit mänginud Karl Robert Saaremäe mõlemas trios komöödiarolli ilusti välja. Nagu ka Henessi Schmidt ja Franz Malmsten romantilised osatäitmised.

Maie-Arnoldi suhtes kajab vastu igitegelaste Tuhkatriinu ja printsi lugu. Tuhkatriinu täidab meie eest meie luhtunud eduunistused. Maie on kasulaps, nagu Tuhkatriinu ikka, ent žanrist lähtuvalt pole ta kasuvanemad kurjad. Kuid just tema viib talu pärides loo happy end´ini, nagu romkom nõuab. Vaataja ehk põllutöötalu ei ihka, aga ootamatult süllekukkunud õnne ikka. Ja selle filmi Maie pakub kaunist lootust, et nii võib juhtudagi.

Selma-lahendusele teises kolmnurgas olnuks vaja ehk dünaamikat, Kiire poeg Fritz Fritz (Märt Koik) on šabloonne, aga mis teha, komöödia paraku opereeribki klišeede-stereotüüpide-šabloonidega, hea, et "Talves" torti näkku ei visata.

Romantikat lisavad suurejoonelised looduspanoraamid, need on suved, filmi pealkirjast need ei tule. Mulle meeldisid enim episoodid Maiega udus. Udu sümboliseerib romantilist salapära ja segadust ning just seda peab Maie ümber olema.

Nii et rohkem on romantikat kui nalja.

Mõnevõrra küsitav on kergekäeline ülelibisemine Saksa okupatsioonist, millisel perioodil filmi tegevus on pandud toimuma. Kui juba alusteksti kõvasti ümber tehti, siis oleks võinud filmiajastu viia ka mõned aastad tagasi, nii et see oleks olnud päris poliitikavaba. Teisalt jälle on filmi minu meelest naljakaim episood, kus Fritz kubet katab haakristiga natsilipp, just üdini poliitiline. Päris ülearune on aga omakaitserühm, sellise kohustuse aga on seadnud just natsiajastu kujutamine. Miks siisk ei võiks tegevus toimuda näiteks 1939. aastal, mil purustav tulevik on vaatajal teada, filmi tegelastel loomulikult mitte? Praegugi toimib pidu-katku-eel efekt, kuid see ei ole nagu omal kohal.

Rohkem kui küsitav on tuua filmiteksti konkreetseid allusioone teosest väljast. Paljudel vaatajatel on teada Margus Lepa roll Nõmme raadios ning kanda see üle filmi, kus raadiomees-näitleja on pandud kehastama natsipropagandisti, on veidike odav paralleelitõmbamine. Vihjeid tekstist väljapoole pole vaja. Filmi eesmärk on tekitada vaatajais elamusi, niisugused vihjed viivad faktitsemisele.

Kokkuvõtteks: žanrivalik on õige. Raske žanri nõuded on täidetud. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: