Arvustus. Hoiatusfilm "Hüljatud" kutsub mõtlema ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Hüljatud" ("Les Miserables") Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Hüljatud" ("Les Miserables")
Režissöör: Ladj Ly
Osades: Damien Bonnard, Jeanne Balibar, Alexis Manenti, Djibril Zonga jt.
4/10

Filmi pealkiri on laenatud Victor Hugo 1862. aastal ilmunud maailmakuulsalt romaanilt ja film näitab meile, et kõik on viimase pooleteise sajandi jooksul muutunud, välja arvatud inimesed. See aga tähendab, et mitte midagi ei ole muutunud. Probleemid Prantsusmaal on samad: kumba valida, kas seadust või ajada asja lihtsamalt ja loomulikumalt, see tähendab ülekohtuga? Ikka leidub vaestust, töötust ja kurjust. Erinevus minevikuga võrreldes on veel selles, et sedapuhku on hüljatud uusprantslased, mustanahalised, araablased ning moslemid. Niisiis käsitletakse ühiskonna võtmeküsimusi, neid, mille kohta vist iga päev võib üht-teist ajalehest lugeda. Filmi žanriks ongi päevakajafilm (actuality), milles lahatakse juhtumeid, mille kohta on vaatajal isiklik kogemus. Muidugi peame siin silmas Prantsuse vaatajat, või siis vaatajat, kes on seda vähemalt teleekraanilt näinud.

Aktuaalsus ongi filmi tugevaim külg. Filmil on ka üsna arvestatav, pingeline, dramaturgiline stsenaarium. Käivitusepisood siiski venib, seal näeme tegelasi oma tegevuskohtades – politseijaoskond, politseibrigaad patrullimas, hüljatud oma armetutes kodudes näguripäevi veetmas, lapsed palli mängimas ning lapsi on palju-palju. Saame tegelastega tuttavaks, püüame mõistatada, mis nendega juhtuma hakkab. Nii peabki, kuid mitte pikalt. Käivitavaid algpõhjusi on kogu dramaturgias vaid seitse, siin on selleks tegelas(t)e erialane läbikukkumine, politseinikud ei tule oma ülesandega toime.

Just sellelt pinnalt on mõlemad pooled (uusprantslased ja võim) ning kõik tegelased omavahel üsna osavalt tülli aetud. Stsenaariumis olev pinge on siiski ainult väline, tegelaste valikutes puudub sisemine motiveering, mis tähendab ka seda, et osatäitjatel pole suurt midagi mängida. Nad mängivad oma sotsiaalseid rolle ja ametiposte, neil ei olegi antud mängida erinevaid inimesi oma tunnete ja olemusega.

"Hüljatud" ("Les Miserables") Autor/allikas: outnow.ch

Filmi tegevuskoht on reaalne (nagu žanr nõuab), selleks on Montfermeil, Pariisi tohutu suur mustanahaline eeslinn. Tegevuskohta demonstreeritakse meile pikalt (ka droonivõtted) ning meie siin tõdeme – Lasnamäe mis Lasnamäe, ainult et parem.

Tugev on veel see, et filmis on lausa klassitsistlik aja-, koha- ja tegevusühtsus. Kogu tegevus mahub umbes 24 tunni sisse, raamide sees Montfermeil´ist ei väljuta, eesraami ees ja tagaraami järel toimub meeleavaldus Triumfikaare ja Eiffeli torni lähedal ning tegevus on keskendunud ainult uusprantslaste ja politseipatrulli järjest kasvavale vastuseisule, mis plahvatabki konfliktiks – nagu autorite poolt lubatud ja vaatajate poolt oodatud.

Kahjuks on siiski dramaturgia traagelniidid läbinähtavad, tüli põhjused kuidagi liiga lihtsad ja elementaarsed. Igatahes pole need Victor Hugo väärilised. Teiselt poolt actuality peabki olema ajalehelik, mingi süvapsühholoogia siia žanrisse ei sobigi. Näeme, et mõlemal pool valitseb julmus, rumalus ja valelikkus, nagu see oli ka Victor Hugo ajal.

Võib ju öelda, et ka Hugo romaan on peaaegu actuality, lugu sellest, kuidas puhkes 5. ja 6. juuni ülestõus 1832. aastal Pariisis. Ajalugu peaaegu et kordub. Filmi lõpus, veel raami sees, süütab tänane Gavroche, kelleks on lõvikutsikavarastaja Issa (Issa Perica) tõrviku, et panna plahvatama ja uputada leekidesse kortermaja, kus on lõksus politseibrigaad ja ka filmis tegutsenud uusprantslased. Tõrvik jääb õhku, maja jääb sedapuhku süütamata, tegemist on open end´iga. Väljaspool raami aga toimuvadki tohutud meeleavaldused, nagu juba öeldud.

"Hüljatud" ("Les Miserables") Autor/allikas: outnow.ch

Filmi stsenaariumil on veel üks tugev koht – see on dramaturgias igitegelaste hulka kuuluv võtmetegelane. Draamakunsti ehk kõige kuulsamaks võtmetegelaseks on Laertese õde Ophelia "Hamletist". Meie näeme kohe alguses mustanahalist, suurte prillidega nohikut, keda tüdrukudki pilkavad (liiga trafaretne nipp) ja kes lennutab oma hiigelhruštšovka katusel Montfermeil´ kohal droone. Kas mittevajalik kõrvalepõige? Ei, just siit sünnib intriig, mis viib ühteaegu nii konfliktile kui ka (ajutisele?) leppimisele, ehk isegi lahenduseni.

Selgub, et nohik filmib oma linnaosa, ent tema mälukaardile jääb episood, kus politseibrigaadi ülem, filmi antagonist Chris (Alexis Manenti) tulistab kummikuuliga mustanahalist noorurit Issat näkku, veristades meie Gavroche´ ilme. Nüüd on politseinikel vaja mälukaart kätte saada, muidu ootaksid neid suured pahandused lubamatu käitumise pärast. Selle peale näemegi, kuidas politsei mängib kokku narkoparuni Le Maire´iga (Steve Tientcheu), kes aitabki politsei supist välja. Le Maire on tõlkes Linnapea, mis omakorda näitab selle tegelase positsiooni Montfermeil´s.

Film on kaunikesti naturalistlik – kõik ropendavad vängelt, seetõttu soovitatakse filmi vaadata ainult neil, kel aastaid üle kaheksateistkümne. Ausalt öelda ma ei teadnudki varem, et krõbe keel on pugenud ka Prantsuse filmi, kus dialoogidele erilist rõhku pannakse ning kus tihti on stsenaristidest erinevad dialoogikirjutajad, oma ala spetsid.

Olgu öeldud, et kõik ei ole siiski kurjuse kehastajad. Filmis on ka positiivseid tegelasi, selleks on protagonist, mujalt linnaosast Montfermeil´sse tulnud staažikas ja aus politseinik Ruiz (Damien Bonnard), kellele Chris paneb hüüdnime Rasvarull ning kes on oma esimesel tööpäeval. Teiseks positiivseks tegelaseks on islamivaimulik, kes koraanist juhindudes ühelt poolt õigustab lõvikutsika vargust tsirkusest (kuna Allah kiidab lõvi, järelikult ei tohi nii suurejoonelist looma hoida puuris), ent teiselt poolt nõuab kõigilt ausust, ka oma usukaaslastelt.

Kui keegi soovib filmist otsida rassismi, olgu valge- või mustanahalist, olgu katoliiklikku või islamlikku, siis seda siin kindlasti pole. Ometi on tegemist hoiatusteosega, mis paneb mõtlema, mida edasi teha, et Issa hoonet ei süütaks, et ei korduks kahetsusväärne, Victor Hugo romaani aluseks olev Juunitragöödia.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: