Rahvus ilma ikoonideta on nagu kirik ilma tornita. On ju olemas, aga kuidagi madalavõitu. Fred Jüssi on meie looduskaitse ikoon, meie ökosüdametunnistus. Ja kui teda poleks portreteeritud dokfilmis, siis oleks ta nagu natuke peidus ning seda poleks meile sugugi vaja.

Mina olen üpris töntsi kuulmisega, samuti pole mu nägemine eriti erk. Linnulaulude erivusi ma ei taba, linde ja muud loodust ma kuigivõrd ei tunne,  ning üleüldse olen ma üks paadunud linnainimene. Ent ikka ja jälle on mingi kütkestanud Fred Jüssi tegevus, millega olen olnud tuttav  ajakirjanduse kaudu.

Miks on kütkestanud?

Enamus inimesi on ikka soovinud teistega sarnaneda, ka mulle ei meeldi vahel olla nii isemoodi. Võta teistest eeskuju, ole nagu kõik, käsin ma mõnikord end. Nagu poleks söakust olla teistsugune.

Enne filmi nägemist olin ajakirjandust jälgides jõudnud arvamusele, et Jüssi on inimene, kes ei soovigi olla nagu teised, kes julgeb olla just selline, nagu on loodud. Ehk veidi saksikult öeldes – julgeb olla identne endaga. Ja filmi läksin ma vaatama, saamaks kinnitust sellisele oletusele. Sõnaga, läksin otsima tugevat isiksust. Tugevat ja võluvat.

Kas leidsin?

Muidugi peab iga arvustus algama žanreerimisega.

Kumb siis, kas loodus- või portreefilm? Kahtlemata mõlemad. Ja kui tavaliselt tuleb žanrite vahel õõtsumine teosele ainult kahjuks, siis siin on see loomulik, isegi ainumõeldav. On ju tegemist loodusmehe portreega.

Ühelt poolt kuulub "Olemise ilu" vaatlevate dokkide hulka. Autor justkui ei sekkuks, loovutaks nagu kaamerale õiguse filmida kõike, mis sattub objektiivi vaatevälja, autorlus oleks nagu taandunud nulliks, seisneb ainult valikus, kuhu ta paneb või laseb kaamera panna, mis suunas objektiiv välja rihitakse.

Teisalt jälle on tegemist seletava teosega, Jutustaja (kelleks on portreteeritav) esitab meile väiteid nagu seda tehakse õppe- ja aimefilmides, ent sedapuhku valgustatakse meile isiklikku maailmavaadet ja ellusuhtumist. Jüssi räägib lahti iseenda. Just see, mida ma tahtsin!

Filmis leidub süžeegi, see on looduse kulg, aastaaegade vaheldumine.

Teame, et loodussündmustel on meie kultuuris välja kujunenud ja kujundatud sümboolne semantika.

"Olemise ilu" algab jääminekuga jõel, oleme niivõrd-kuivõrd omaks võtnud, et see tähendab painest vabanemist, enda lahti murdmist millestki, mis pole just kiita asi. Järgneb tormine meri. Muidugi sümboliseerib see mässu. Loodan, et ma ei spekuleeri üle, kui oletan, et vastuhakkamist tavainimest juhtivatele normidele. Vähemalt portreteeritava monoloog kinnitab minu hüpoteesi. Kevad tähendab õidepuhkemist. Jüssi jõuab siis oma metsahütti, loodusmees jõuab oma keskkonda. Seal ta ütlebki, et mets on tema kirikuks. Metsast kuuleb ta tõde ja õigust, kuuleb isegi vaikust. Teame, et suvi kasvatab vilja, meie kuuleme, et suvi on Jüssile akude laadimise aeg. Päikesepaiste toob õnne. Näeme äikesesähvatusi ja kuuleme müristamist, mis ennustaks nagu kirgi. Kirge looduse vastu. Udu märgib salapära, ega me ikka keegi ei muugi loodust lahti, loodus jääb ikka targemaks kui meie. Sügis toob mõõna, vihmasadu kurbust, tuuled purustamist ja lammutamist. Talv on igasuguse tegevus madalaim aktiivsuspunkt, talvel loodus magab, lumesadu seda tähendabki. Ja lund sajab filmi lõpus ohtralt ning kaunilt.

Süžee jagavad peatükkideks kordused – ikka võetakse jõest pangega vett, ikka avatakse oma hüti uks, istutakse lõkke juures. Need on leitmotiivid, mis avavad uue teema.

Filmis on lausa majesteetlik pildirida ning heliriba, mis alla ei jää. Mõnigi kaader kannab välja võrdluse Jaapani loodusgravüüridega. Kuuleme loodushääli, siristamisi, sädistamisi ja sidistamisi, vee voolamist ja tilkumist, kõuemürinat ja lõkkepraginat, mis viib meid ennastki kohale. Metsakirikusse.

Muuseas, kuulmine on emotsionaalselt mõjuvam nägemisest, kuna inimene hakkab kuulma ennem kui nägema, teeme seda juba ema kõhus.  

Aga peamine on siiski jutt. Räägib filosoof, kes ei ehi end väärikate autoriteetide tsiteerimisega. Korra siiski vilksatab Mahatma Gandhi nimi ja miskit ei klapi konteksti paremini kui tema oma satyāgraha-mõttetarkusega. Tähendab õpetusega, mis räägib tõetunnetusest, tõe hoidmisest, tõest iseendas, kui euroopalikult väljenduda. Jüssi on eelkõige siiski kõige ehtsamas ja paremas mõttes kodukootud filosoof. Tema kreedo on jälgida oma sisesuunda. Seda tehes ongi paik, kuhu jõuad, see kõige õigem. Jüssil endal selleks paigaks mets ja üksindus.

Film esitab julgeid väljakutseid ühiskonnas aktseptitud arusaamadele. Kuuleme tõekspidamisi nagu: inimene peab võtma aega enda jaoks; inimesel on õigus olla laisk, pidagu edukultus seda pealegi patuseks, inimene ei tohi olla edukultuse ohver. Rabamise kõrvalt, teistele meeldida soovimise kõrvalt sa ennast ei leia. Ja nii kaodki ära, oled halli massi osa. Seda kõike ei hõisata tribüünilt, veel vähem barrikaadilt, seda manifesteerikse meile tagasihoidlikul moel, ent äärmiselt veendunult. Ja see mõjub.

Jüssi ütleb meile, et tema jaoks muutus maailm siis, kui ta hakkas seda jälgima kõrvadega. Ja seejuures ülistab ta vaikust. Kui ta saatis (ilmselt maailma parimale loodusfilmide tegijale) BBCile helsalvestuse, milles oli ka lehtmetsade vaikust, siis tuli sealt soov, et vaja oleks ka okasmetsade vaikust.

Kuuleme, et loodus kannatab ära kõik inimesed, loodus ei kannata ahnust, see ongi portreteeritava põhipostulaat.

Kindlasti on dokumentalistika üks ülesanne säilitada meie rahvusliku kollektiivse mälu jaoks inimesed, kes kuuluvad meie vaimsesse panteoni. Jüssi asus seal ka ilma selle filmita, ent nüüd on ta terviklikult, just selline nagu ta on.

Ja ilmselt õpetab ta igavesti julgust olla sina ise, söakust mitte omaks võtta ühiskondlikke malle, tarkust järgida iseenese sisesuunda.