Jaan Tootsen: olen õppinud elu jooksul iseenda üle naerma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Filmitegija Jaan Tootsen.
Filmitegija Jaan Tootsen. Autor/allikas: Priit Mürk

Filmimees ja Ööülikooli loengusarja ellukutsuja Jaan Tootsen kinnitas Müürilehes Helen Tammemäele antud intervjuus, et opereerib kõiki filme ja saateid tehes põhiliselt kolme küsimusega: mis on reaalsus, mis on teadvus ning kes on inimene?

Kohtume Jaan Tootseniga ühel detsembrikuu sumedal esmaspäevaõhtul kohvikus, et rääkida tema 15. jaanuaril kinolevisse jõudvast värskest Fred Jüssit portreteerivast dokumentaalfilmist "Olemise ilu". Intervjuule rutanud režissöör on filmile just helistuudios punkti pannud ja tellib tegusast päevast näljasena võileiva ja koogiviilu, millest tal pole paraku enne intervjuu keskpaika mahti ampsugi võtta, sest juba on ta haaratud vestluses sellest eluvaimustusest, millest on tõukunud ka tema looming nii raadioajakirjaniku kui ka dokumentalistina.

Mul on tekkinud su ees väike aukartus, sest sul näib olevat imetabane oskus nii oma dokumentaalfilmides kui ka Ööülikooli loengutes inimesi avada, pannes nad kohe rääkima elu mõttest ja universumi olemusest. Kas oled kuidagi ära tundnud, mida on selliste huvitavate teemadeni jõudmiseks tarvis?

Võimalik, et koos vanusega tuleb julgus küsida otse. Mingil hetkel ei viitsi enam soojendavaid küsimusi esitada ja tahad kohe asja juurde asuda. Mul on olnud selles mõttes õnnelik lapsepõlv, et käisin õhetavate põskedega kutsikana otse pärast keskkooli aastatel 94–95 humanitaarinstituudis, vaba vaimuga koolis. Palju ägedaid vestlusi toimus just kusagil kohvikus või aknalaual, kus õpilased ja õpetajad kohtusid. See oli lahe kool, sest seal oli palju õpetajaid, keda ei oleks kutsutud ühtegi normaalsesse ülikooli. Näiteks vana teoloogiaprofessor, Uku Masingu õemees Evald Saag – helge kuju, kelle juures sattusin hiljem ka kodus käima. Isegi ligi üheksakümneaastasena võttis ta alati õpilasi vastu, söötis kõhu täis ja siis aeti poole ööni juttu.

Pärast humanitaarinstituuti läksin Tallina ülikooli raadiorežiid õppima, aga alles jäi unistus ülikoolist ja professoritest, kes räägivad kõige olulisematest asjadest. Päris asjadest. Mitte neid igavaid jutte, mida rääkisid pedas mõned õppejõud, kes lappasid linoleumilõhnast liisunud auditooriumis päevavalguslampide surina saatel oma kollaseks pleekinud nõukaaegseid konspekte. Tekkis mõte teha lõputööks fiktsioon, et kusagil ülikooli juures tegutseb omamoodi "surnud poeetide ühing" – üliõpilased kogunevad öösiti salaja ülikooli raamatukogu kaminasaali ja iga nädal tuleb kõnelema mõni maailmakuulus õppejõud. Ja sellest sai Ööülikool.

Aga kust tulevad need küsimused… Elu põhiküsimused on tegelikult lihtsad – ma olen tahtnud alati küsida n-ö lapsemeelseid küsimusi. Kuna ma ise püüan olla vaimus vaene – tass veel üle ääre ei aja –, siis ootan alati, et keegi mulle uut tarkust sisse valaks.

Mis sind filmitegemise juures köitis, et otsustasid hakata dokumentalistiks?

Filmitegemine on vaimne harjutus. Kui hakkad ise filmima, siis hakkad ka maailma teistmoodi jälgima, ja ühel hetkel muutud ka inimesena. Tähelepanu teravneb, haarad ja töötled palju kiiremini. Võid lihtsalt vaadata mööduvat inimest tänaval ja märkad mingit detaili – vaatad, et oi kui lahe tüüp läheb või et see on äge kaader. Samas ei võõranda see vaatlejapositsioon sind kuidagi elust, vaid juhatab sind palju enam selle ainukordse hetke sisse. Minul juhtus see kümmekond aastat tagasi "Uue Maailma" filmimise aegu. Isegi lõhnataju muutus – maailm lihtsalt lõhnab teistmoodi, kui oled hakanud teistmoodi vaatlema. Oled tundlikum, paned rohkem tähele. See oli lahe avastus.

Õigete hetkede tabamine tundub samas paras väljakutse. Kuidas saab jäädvustada seda voolavat elu võimalikult loomulikult ja vahetult?

Raadioajakirjanik Terje Soots õpetas kunagi, et kui teed näiteks intervjuud, siis hetkel, mil hakkaksid diktofoni justkui kinni panema, jäta see hoopis alati tööle, sest see, kui ütled, et nüüd on läbi, mõjub inimesele pingelangusena, ta vabaneb, maskid kukuvad eest, tulevad kõige huvitavamad jutud. Väga palju on juhtunud just siis. Filmitegemine on õpetanud nägema sündmust seal, kus inimesed seda tavaliselt ei näe. Selles mõttes võib olla kõige suurem sündmus see, kui mingi kauaoodatud sündmus mingil põhjusel ära jääb. Vaadelda siis, mis toimuma hakkab, kui kõik panevad oma pillid kotti. Sama mõtet võib laiendada elule üldiselt: seal, kus näiliselt justkui midagi ei ole – need n-ö tavalised olukorrad, argipäeva helin –, võivad olla just kõige filosoofilisemad ja kõnekamad.

Kuidas sulle tundub, kas hetke saab üldse seda mõjutamata talletada?

Võib-olla peaksin kirjutama kunagi loo nendest kaadritest, mida olen filmitegijana näinud, aga mida ei ole filminud, sest need on olnud liiga ilusad või õrnad hetked, kus filmimine oleks võinud rikkuda elu ehedust. Nagu on kvantfüüsikas, et kui vaatled midagi, siis vaadeldav muutub juba ainuüksi vaatlemise tõttu. Toon näite ühest kaadrist, mida ei filminud. Mingil hetkel pandi Uue Maailma seltsimaja kinni, inimesed kolisid välja. Oli majaga hüvastijätmise õhtu, õues tehti lõket… Viimastena istusid lõkke ääres peategelane Erko Valk ja noor aktivist Marten Kaevats oma tütre Itiga, kes oli siis veel väga pisikene. Õhtune pidu oli laiali läinud ja väike Iti ei tahtnud veel magama minna ning jäi seal magama Erko süles. Sulnis vaikus, lõke pragiseb tasakesi, tähine öö, suur kuu piilub korstna tagant ja siis seal istuvad kaks meest magava lapsega. Ma mõtlesin, et see on nii ilus kaader, et ma ei filmi seda. Maniakaalse filmimehe jaoks suur eneseületus. Aga see toimis – kaader on eluks ajaks meelde jäänud.

Eks seda inimlikku tunnetust on dokumentalistide seas ka üksjagu arutatud. Mulle on jäänud mulje, et hea dokumentalist on see, kes suudab võtta kaamera välja kohati ka siis, kui ei ole õige hetk, aga sina kirjeldasid just vastupidist…

Selle kohta on öeldud, et hetk, mil mõni režissöör paneb kaamera kinni, on hetk, mil teine alles alustab filmimist. Valuläved on niivõrd erinevad. Kuna olen ise olnud loomu poolest pigem häbelik, siis olen ennast tegelikult palju rohkem piitsutanud, kui normaalne filmitegija seda kunagi teeks. Seetõttu olen filminud ka hetki, mis on juba natukene hea ja halva maitse piiril. Pärast on montaažis selgunud, et sobib küll. Näiteks Vello Salo voodiveerel, hämaras toas, vana mees oma vaikivas ahastuses. Olukord, kus pole üldse kindel, kas kangelane tahaks, et teda sellisel hetkel näidatakse. Olen aga seda meelt, et pigem filmida julgelt ja rohkem, sest filmitu saab alati ka välja jätta.

Kas sulle on filmitegemine pigem loomulik või vaevaline protsess?

Mul ei ole paremat võrdlust, kui et see on nagu sünnitamine – eriti filmitegemise lõppfaas, need kõige viimased nädalad, oled kohutavalt väsinud. Tihti mõeldakse pärast filmi valmimist, et mitte kunagi enam – see on väga tavaline. Aga siis see valu läheb meelest ära, saad natuke hinge tõmmata ja kohe tulevad uued mõtted… Teisest küljest on filmitegemine ka puhas rõõm, muidu ei teeks ju seda niimoodi masohhismist, aga teatud hetked on väga rasked. Mina olen suur põdeja. Kui midagi läheb viltu või kui magan olulise sündmuse maha, siis elan seda üsna pikalt läbi. Nüüdseks on nahk paksem, enam väga ei põe, sest ühe asja pärast põdema jäädes võid järgmise hetke maha magada.

Jaanuaris tuleb välja sinu seitsmes dokumentaalfilm, seekord loodusmehest Fred Jüssist. Kuidas sa otsustasid teha filmi temast? Kuidas teie teed ristusid?

Sellega on selline lugu, et Ööülikool saab kevadel kahekümneaastaseks ja Fred Jüssi oli üks meie esimesi õppejõude. Tema esimene loeng oli "Vaikus kui loodusvara". See on üks loeng, mille puhul mõtlen ikka, et see on juba kakskümmend aastat vana, aga läheb iga aastaga järjest päevakohasemaks. Mis puutub aga selle konkreetse filmi tegemise algusesse, siis pean ausalt ütlema, et minul ei olnud kuraasi mõelda, et mina hakkan kunagi Fred Jüssist filmi tegema. Tundes teda üsna hästi, teadsin ette, et ainuüksi tema veenmine on suur töö. Ja mis veel kõik pärast saab. Kristian Taska oli aga ühel päeval kuldse produtsendina talle täiesti süüdimatult helistanud, et tal on nüüd selline mõte, et võiks filmi teha, ja Fred oli öelnud, et miks ka mitte. Või õieti lasi ennast veel tükk aega veenda. Siis sattus Kristian kuidagi minu peale ja küsis, kas mina tahaksin olla selle filmi režissöör. Vastasin, et kui ta on Jüssi juba ära rääkinud, siis olen igal juhul nõus.

Kui ma võrdlen Vello Salo filmi Fred Jüssi omaga, siis need on stilistiliselt täiesti erinevad. Kas see oli su teadlik valik?

"Igapäevaelu müstika" kohta ütles Jaak Kilmi, kes on mulle sõbra ja filmitegijana väga oluline, et Vello film on täitsa tore, aga liiga tihe ja vajaks rohkem hingamispause. Ütlesin Jaagule, et järgmine film tuleb täiesti teistsugune. Saab õhku, kujundeid, kinematograafilisust ja pikki pause. Fredi film andis juurde palju tarkust – kui pilt ise kannab, loob kujundeid, siis ei ole vaja seda täis rääkida ega sõnaga üle külvata. Ja selles on väga suur roll operaatoril Joosep Matjusel, kelleta sellist filmi ei oleks – see on läbinisti Joosepi tundliku käekirjaga, mõned üksikud kaadrid on kellegi teise filmitud.

Tihtipeale on nii, et autor töötab välja mingi stiili, mis toimib, ja siis ta laseb…

…eluaeg sellesama asja pealt. Mulle meenub siinkohal Jaak Johanson, kes räägib sellest, miks Bob Dylan on loojana aastakümneteks huvitavaks jäänud ja vastu pidanud – sest ta on kogu oma elu jooksul nii palju muutunud. Aga tead, võib-olla on kõik need erinevad stiilid-väljenduslaadid inimeses alati olemas, lihtsalt erinevatel hetkedel vallandub siis üks või teine, kui aeg on küps. Iga peategelane toob endaga kaasa ka konkreetse filmi väljenduslaadi. Seekord tuli film, kus on oluline just sedasorti voolamine. Hümn molutamisele. Aeglase elu kiituseks. Tahtsin näidata Fred Jüssit sellisena, nagu ta on siis, kui ta on päriselt üksinda. Seda, mida ta on kogu aeg rääkinud – kuidas talle meeldib käia metsas ja vaadata kakskümmend neli tundi järjest, kuidas lõke põleb ja lõkkesuits läheb kosmosesse.

Mida sa selle filmi tegemise käigus õppisid?

Selle filmi puhul oli oluline küsimus, kuidas võtta aeg maha ja näha ilu kohtades, millest me tavaliselt mööda jookseme. Siin ei ole ma jalgratast leiutanud – seda on varem väga palju tehtud. Tegelikult on siin üks hea näide Fred Jüssi ise, kes hakkas mõnikümmend aastat tagasi puumustreid pildistama – ja siis korraga kõik vaatasid, kui ilus ja poeetiline see on!

Minu jaoks oli sellise loodusfilmi tegemine puhas hingekosutus. Väga tähtis on siin operaator Joosep Matjuse ja monteerija Katri Rannastu osa. Ja muidugi kogu meie ülejäänud suure mees-naiskonna. Need pikad kaadrid, värv ja helikujundus ongi puhas zen. Hingepalsam väsinud meelele. Suur rahu. Juba siis, kui film pidi ammu valmis olema, veel päris viimasel hetkel nuputasin, kui pikk peaks ikkagi olema vihmakaader. Kaader, kus ei toimu mitte midagi muud peale selle, et sajab vihma. Korraga taipasin, et see niigi pikk kaader peab olema peaaegu kaks korda pikem, kui olime esialgu monteerinud. See peab olema selline kaader, kus inimesel hakkab juba natukene igav.

Mu hea sõber Ingel Vaikla ütles just sellised sõnad, et tänapäeva inimeselt on röövitud ära võimalus tunda igavust. Võib-olla see ongi kõige suurem õppetund, mõista, et sellest igavusest võib sündida midagi väga-väga huvitavat. Kunagi käis Ööülikoolis rääkimas Kaido Ole, kes pidas loengu igavusest ja sellest, et igavus on just see aine, millest saab kõige paremal viisil loovust destilleerida. Ma olen sellega nõus, sest ma näen oma laste pealt, et vanemad lapsed, kes on palju arvutis, mängivad ja suhtlevad päev läbi ekraani ees, elavad ühemõõtmelises ja palju vaesemas maailmas kui meie nooremad lapsed, kes veel kleebivad-voldivad ja joonistavad tatiga seinale, kellel on loovus veel alles – see on palju ägedam! See on õnnetu nutimaailm, kus me elame.

Ma mõistan seda täielikult, sest igavuse tundmiseks peab astuma tänapäeval teadlikult samme, et seda endale võimaldada.

Võib-olla me ei pea täitma oma teadvust kogu aeg mingite täiesti mõttetute asjadega. Ma olen ise aru saanud, et kui loen näiteks halbu tekste, no lehitsen hambaarstijärjekorras Kroonikat, siis see tähendab, et olen liimist lahti, et mul on vaja täita oma teadvust mingi mõttetu vooga. Kui olen aga terviklik ja endaga rahul, siis loen olulisi ja väga häid tekste. Sama on telerivaatamisega – meil ei ole kodus telerit, kui midagi on, siis vaatame arvutist. Vahepeal läks meil ruuter ka katki, nii et õhtuti ainult jõin teed ja lugesin – see oli nii tore aeg. Inimestes on mingi sisemine rahutus – ma räägin inimestest, mis tähendab, et minus endas on see rahutus.

Sa ütlesid, et su eesmärk oli teha meditatiivne film. Milline on su enda suhe meditatiivsusega? Kas praktiseerid seda või on see pigem intuitiivne?

Mul on olnud alati vaja iseendaga olemise aega – kohe karjuv vajadus on selle järele. Kui pean palju suhtlema, siis mul on vaja vahepeal täiesti oma urgu tõmbuda. Kui meie perre sündisid lapsed – me elame väikses Kalamaja korteris –, siis mingitel hetkedel kasvas kogu see väline keskkond – laste kisa, karjumine ja jooksmine – üle pea ja peitsin ennast õhtuti lihtsalt vetsu. Niimoodi, et ei läinud sinna mitte pissile, vaid panin ukse kinni, istusin seal rahulikult ja lihtsalt kuulasin vaikust. Kui selline kogemus on olemas, siis oskad hinnata kõiki normaalselt saavutatavaid rahuseisundeid.

Sa oled käsitlenud oma loomingus ka üksjagu surelikkuse teemat ja oled ühes varasemas intervjuus öelnud, et sul on endal olnud surmalähedane kogemus, kui sul jääauku hüpates süda seisma jäi. Kuidas sulle tundub, mida selline surelikkuse teadvustamine inimesele annab?

See on üks teema, millele ma mõtlen peaaegu iga päev. Mina ei ole surmahirmust üle saanud. Kui enne seda pisikest surmakogemust mõtlesin, et võiksin vabalt iga hetk ära surra, siis pärast tajusin väga selgelt, et ma ei ole selleks valmis. Olen mõelnud, et mida ma siis kõige rohkem kardan. Kui see oleks lihtsalt juhtme seinast väljatõmbamine, et pärast ei ole mitte midagi, siis mis seal nii väga karta on. Ilmselt on sellel "minal" raske harjuda mõttega, et ühel hetkel teda enam ei ole. Võimalik on ka see, et ego, see illusoorne mina, kaob, aga alles jääb n-ö igavene vaatleja. See, kes taipab, et ta ei ole maailmast eraldatud. Igal juhul on mul suur aukartus surma kui tundmatu ees, et mis siis ikkagi saab. Isegi pärast sellist piiripealset kogemust oli mul tunne, et peaksin saama paremaks inimeseks. Ma ei tea, kas ma olen saanud.

Kas oled seadnud endale teadlikult mingi elu eesmärgi või proovinud seda kuidagi enda jaoks sõnastada? Mis on sinu pealisülesanne?

Ega ma ei ole paremat pealisülesannet välja mõelnud kui Uku Masingu mõttetera, mis ütleb, et elu ülesanne on elusamus. Olla intensiivsem ja eilsest rohkem ärkvel. Olla rohkem kohal. Tegelikult on see seotud ka surmateemaga. Budistide jaoks on oluline, milline on hinge seisund surmahetkel, et oleks rahu ja meelekindlus, ja tegelikult võid jõuda nirvaanasse ka oma eluajal. Võid leida nendesamade vaimsete harjutustega, mediteerides või lihtsalt "välgulöögist" sellise hingeseisundi, kus sa ei karda enam surma. Näed sellest maailmast läbi. Oled üks kõiksusega, nagu väljenduksid müstikud.

Sa mainisid ennist kvantfüüsika seaduspärasust, et kui vaatled midagi, siis vaadeldav objekt muutub sellest sõltuvalt. Olen lugenud selle kohta viimasel ajal kõiksugu põnevat kirjandust. Kuidas suhtud sina näiteks kontseptsiooni, et mateeria on teadvuse vili?

Ma soovitan sulle väga head teost, raamatut "Jumal ja teadus", kus kaks vene tuumafüüsikut ja üks prantsuse kristlik filosoof arutlevad suure paugu eelse situatsiooni üle. Kui lugesin seda esimest korda, siis pärast ei tundunud enam miski reaalne. Isegi piimatassi ei julgenud enam lauale panna. Ma arvan, et see on mind kõige rohkem raputanud raamat. See on puhas füüsika, seal ei ole midagi religioosset – lihtsalt teadlased räägivad kvantfüüsikast. See on niivõrd äge raamat – just see, mis kirjeldab aine ja välja piiril olemist ning viitab sellele, et kusagil on olemas mingi süsteemioperaator, nimetagem seda siis looduseks või jumalaks.

See on huvitav, et inimesed ei usu jumalat, aga seda on kõik võimelised keskkooli füüsika põhjal tunnistama, et maailm sai alguse mittemillestki. Mulle tundub see, et maailm tekkis mittemillestki ja juhuslikult, palju raskemini usutav kui see, et on olemas mingi kõikehaarav teadvus. See, keda Paul Tillich kutsus Olemise Ülimaks Aluseks. Käisin kunagi ühel konverentsil, kus kirjeldati, et see viisteist miljardit aastat, mis on meie praeguse universumi kujunemisaeg, on lihtsalt liiga lühike, et saaks tekkida juhuslikult selline valgustruktuur, mis suudab iseennast taastoota. Juhuslikult võivad kokku saada mingid osakesed, aga on ebatõenäoline, et tekib selline terviklik süsteem, mis paljundab iseennast ja ehitab üles niivõrd keerulise maailma. Selle kohta on toodud ilus võrdkuju, et isetekkelise maailma tõenäosus on samaväärne sellega, kui tuulispask lendab üle prügimäe ja sealsest sodist tekib hetkega täisvarustuses reaktiivlennuk.

Sellisel puhul tekib mul küsimus, et kui vaatame ümbritsevat olukorda ja pole rahul mingi ühiskondliku situatsiooni või läheneva kliimakatastroofiga ning kui seda kõike juhib mingi teadvus ja seaduspärasus, siis kus on siin inimese vastutus? Võib-olla see kõik, mis toimub, ongi määratud juhtuma. Kas me üldse saame seda kuidagi teadlikkusega muuta?

Jah, tekib kiuslik mõte, et see on ka omamoodi looduslik ja loomulik, et evolutsiooni käigus arenes välja sedasorti ahv, kes hakkas naftat kasutama ja plasti tootma. Me sureme selle tõttu liigina välja, aga see ei pruugi olla üldse midagi ebaloomulikku – see on lihtsalt looduslik valik. Aga kuna meil on olemas justkui arukas meel ja ettenägemisvõime, siis on kurb, et ahnuse tõttu aitame enda väljasuremisele kaasa. Kuigi, jah, välja on surnud 99% liikidest, kes on läbi aegade Maa peal elanud. Inimene ei ole siin esimene ega viimane.

Fred Jüssi tsiteerib su värskes filmis Mahatma Gandhit, öeldes, et Maa võiks täita inimese vajadusi, aga ei suuda kunagi täita inimese ahnust. Mis on sinu ettekujutus? Kas selleks, et leida tasakaal, on vaja astuda suur samm tagasi harjumuspärasest või on sul mingi omamoodi nägemus looduskeskkonnaga harmoonias elamisest?

Ainuke võimalus on kestev kahanemine – Kadri Tüür on sellest Ööülikoolis väga hästi rääkinud –, majanduse kestev kahanemine. Mingil juhul ei saa edaspidi kõneleda enam majanduskasvust. Ainukene ellujäämise tee on see, kui vähendame pidevalt oma mõnusaid harjumusi.

Millest sa ise oleksid valmis loobuma?

Aus vastus on, et väga raske on millestki loobuda. Tegelikult on ikkagi nii, et kui lähen õhtul pärast tööd väsinult poodi, siis ostan jälle uue kilekoti. See on kohutav. Olen mõelnud, et peaks endale mingi trahvi määrama, kehtestama endale kilekotikaristuse. Kui kotti kaasas ei ole, siis poodi ei lähe. Küll aga oleme kodus maniakaalsed prügisortijad ja isegi idiootsuseni – peseme, sordime ja siis kärutame autoga linnas ringi ning otsime kohta, kuhu saaks need pakendid ära panna. See on meie "ökoloogiline" käitumine. Oleme saanud süüdimatult ka neli last, mis on tõeline ökoloogiline jalajälg, aga mõtlen lohutuseks, et äkki keegi minu neljast lapsest päästab kunagi maailma. Lahendus tulebki tõenäoliselt meie endi seast. Ööülikoolis käis külas Swedbanki endine pealik Robert Kitt, kes rääkis sellest, et paljud lahendused on tegelikult juba olemas, aga kuna need ei tasu ennast veel rahaliselt ära, siis neid ei ole veel kasutusele võetud. Selles mõttes on see kurb maailm, et Veneetsias peab vesi üle kummikuserva tõusma, alles siis hakkame mõtlema ja tegutsema.

Võib-olla siinkohal on hea küsida, millega sa oled erinevates eluetappides iseendas kõige rohkem maadelnud?

Ma olen õppinud elu jooksul iseenda üle naerma ja pean seda väga väärtuslikuks, sest olen olnud mingites asjades väga suur põdeja. Kui ma ise ei naera, siis naerab mu üle ja minu eest abikaasa Eva. Võrreldes varasemaga on mul praegu väga mõnus olla. Usun, et mida vanemaks saad, seda paremaks läheb. Kõige raskem aeg oli minu jaoks kahekümnendate algusest kolmekümnendateni – kohutavalt raske! Psühholoogid ütlevad ka, et puberteet ei ole üldse mingi probleem, aga see, kui inimene saab kahekümnendate alguses täiskasvanuks, on kõige-kõige raskem aeg üldse. Mina ei tahaks enam kunagi olla kahekümneaastane. Mõnus on säilitada see tundlikkus ja nõtkus, aga mingil hetkel tundub, et isikliku maailmavalu kannatamise karikas on täis tilkunud ja enam ei jaksa valuleda. Elu on vahel väga keeruline, tuleb anda endast parim, aga hea on mitte võtta iseennast liiga tõsiselt.

Kas oled maadelnud kunagi ka mingite olmeliste küsimustega? Filmitegemine pole Eestis miski, millega tohutult hästi ära elada.

Muidugi! Iga päev! Jaa! Iga päev tegelen küsimusega, kuidas seda kuueliikmelist perekonda üleval pidada. Saame hakkama, aga alati oleks vaja "osta aega" ka iseendale. Meid on muidugi aidanud palju meie vanemad.

Kuidas sul on õnnestunud jääda sellegipoolest sellele hingelisele ja loomingulisele rajale?

Lembit Petersonil on hea kõnekäänd, et laps tuleb koos leivakotiga, ärge kunagi muretsege, et ei ole õige aeg. Meil on iga lapsega see "leivakott" kaasa tulnud – kunagi ei ole jäänud ilma ja kunagi ei ole ka selle pärast muretsenud. Sel sügisel olin üle pikkade aastate täielikus rahahädas. Laenasin neljakümne nelja aastasena oma isalt raha, aga siis sain kulka stipendiumi ning olin väga tänulik ja õnnelik. Mõnikord oli ülikooliajal rahaliselt üsna keeruline. Päris näljas ei olnud, aga mäletan ka kordi, kui käisime kellegi juures ühikas makarone söömas. Pärast seda ei ole ma aastaid nälga tundnud, aga elus on olnud hetki, mil olen mõelnud, mida osta, et oleks toiteväärtuse mõttes kõige efektiivsem. Kunagi üliõpilastena olime ühel suvel Urmas Vadiga minu juures Võrumaal, sõime Turisti einet ja tekkis sportlik hasart, et kui vähesega on võimalik ära elada. Päevad möödusid. Arutlesime juba selle üle, et kui vetsupaber saab otsa, siis mis puulehti kasutada. Siis tuli Vadile kusagilt ajalehest mingi honorar, saime jälle poodi minna, ellujäämiskatse tuli katkestada, aga huvitav on see ära kogeda.

Oled maininud oma filmide esilinastustel ja ka varasemates intervjuudes tihti oma naist Evat. Mind huvitab väga, kuidas teil on õnnestunud ühildada nii suure pere puhul loomingulist ja argielu?

Ma arvan, et see on tulnud Eva arvelt. Eva on minust palju targem, täiesti kindlasti, targem inimesena kõikides parameetrites. Ilus, tark ja hea. Mõtlen tegelikult kogu aeg, et oleks nii tore, kui mina teeksin endale varastatud aja kõrvalt talle rohkem ruumi, et ta saaks teha rohkem oma asju.

Koos Evaga tuli meie perre ka katoliiklus ja kui abiellusime, siis käisime isa Guy juures abielueelsetel vestlustel. Isa Guy ütles, et pange tähele, päeval, mil te abiellute, armastate te üksteist kõige vähem. Ma ei saanud tükk aega aru, mis jutt see on, ma olen ikkagi armunud ja armastan oma naist ning see, et me abiellume, tähendab, et sel hetkel me armastame kõige rohkem, ja edasi toimub tõenäoliselt ikkagi mingi allakäik, kus suhe hakkab vaikselt ära väsima. Ta ütles, et ei, abielludes te alles hakkategi õppima, kuidas üksteist armastada. Ja nii ongi läinud! Oleme viisteist aastat koos elanud ja ma arvan, et abielludes armastasin ma teda veel väga vähe. Praegusega võrreldes kohe üldse mitte. See on kummaline.

Mulle tundub, et religiooni väärtus seisneb selles, et hinnatakse teadlikku armastust, mitte ainult paarisuhtes vaid üleüldse. Meie individualistlik ühiskond ei soodusta süvenemist teise inimesse. Kas oled saanud selle armastuse õppimise katoliiklusest?

Ma ei tea, kas see on tulnud katoliku kirikust, aga täitsa võimalik. Olen ise väga sünkretistlik ja igasugustest asjadest mõjutatud olnud – nii budismist, kristlusest kui ka eesti loodususust. Sellesse aga usun küll, et sakramentidel on suur mõju. Ma ei taha ära sõnuda, aga abielusakrament on ikkagi mõjunud väga hästi. Luterluses ei ole enam paljusid sakramente – abielu ei ole ka sakrament, see on lihtsalt õnnistus –, aga katoliikluses on sakramendid näiteks ka piht ja haigete salvimine või viimne võidmine, mis ongi selleks, et saaksid edasi minna ja kohaneksid selle ootamatu olukorraga, kui hakkad surema. Budismis on selleks puhuks näiteks "Tiibeti surnute raamatu" ettelugemine.

Kuidas sulle tunnetuslikult näib, mis on sakramendi puhul see, mis mõjub ja paneb selle toimima?

Vot see ongi saladus. Kui teaks seda vastust, oleks väga lahe, aga huvitav on, et see toimib. Olen tegelikult suhteliselt jalad maas tüüp, aga seal on, jah, miski, mis mõjub väga tugevalt. Ühesõnaga, see maailm on palju saladuslikum, huvitavam ja kummalisem, kui meile seda näha antakse.

Mind huvitab tegelikult väga veel üks teema, millest sa pole üldse avalikkuses rääkinud. See on sinu roll kultuurinõunikuna president Toomas Hendrik Ilvese juures. Kuidas sa sellele kohale sattusid?

Kui "Uue Maailma" film sai valmis, käis president Ilves seda vaatamas – talle film meeldis ja järgmisel päeval ta helistas. Mul oli just päev varem telefon kohvitassi kukkunud ja ma ei kuulnud eriti hästi, mida ta rääkis, aga midagi sellist, et sul on nüüd film valmis, mida sa edasi teed, kas tuleksid kultuurinõunikuks. Kui president kutsub, siis ei saa ei öelda, aga püüdsin ääri-veeri selgitada, et olen ikka selline vana hipi, pole ametniku tüüpi ega sobi Kadriorgu, kus on korralikud inimesed. Siis ta ütles, et ära muretse, meil on siin lõbusaid inimesi küll, ja nii oligi. Seal oli väga äge seltskond ja oli väga kihvt aeg. Olen aga mõelnud ka sellele, kuidas ma sinna sattusin. Ma arvan, et presidendil oli hea nina, ta oskas panna oma mees-naiskonna kokku võimalikult erinevatest inimestest. Tema, nagu ta enda kohta ütles, positivistlik realist, ja siis näiteks mina, nagu ma sulle siin kirjeldasin, hipi ja poolmüstik. Ametnikuks ma ei muutunud – kõik sõbrad on tunnistajaks –, tegin edasi ka Ööülikooli ja filme. Presidendi kultuurinõunikuna teda abistades sain toetuda ise oma suurele kultuurisõpruskonnale. Mingis mõttes olid mu varbad kogu aeg elumullas, sain olla ka vahendaja rollis.

Su järgmine film ongi tegelikult Toomas Hendrik Ilvesest.

Jah, taas selline olukord, kus ma täiesti välistasin, et sellest saaks kunagi filmi teha. Mingi ime läbi oli aga president ühel hetkel nõus ja olen talle selle eest väga tänulik. Toomas Hendrik Ilves on selles mõttes täiesti ebastandardne president, et ta ei ole olnud kunagi eelküpsetatud parteibroiler – tema jõudis Eestisse tänu sellele, et teda huvitas eesti kirjandus. Ta on lõpetanud Columbia ülikooli psühholoogia erialal. Ta on ikkagi sabapidi samast koolkonnast kui Václav Havel või Lennart Meri, kes ei ole karjääripoliitikud. Ja noh, tema ebastandardsus lõi aastate jooksul mõnusalt välja. Intellektuaal, kes tunneb ennast ühtviisi vabalt nii kirjanduses, ajaloos, välispoliitikas, infotehnoloogias kui ka popmuusikas. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem inimesed hakkavad temast puudust tundma. Tegelikult, kui Lennart Meri lõpetas oma presidendiaega, ei olnud inimesed temaga üldse eriti rahul – temal olid ka mingid skandaalid. Igal juhul on kõik presidendid millegi eest vitsa saanud.

Seda on näha ka teiste kõrgete ametikohtade puhul, et kui sa seal oled, siis oled sellise surve all, et kõikidel on midagi öelda ja arvata, aga nende inimeste väärtus selgub tihti tagantjärele.

Üks asi, millest on teinekord raske aru saada, on see, et kuigi riigipeana on su ümber kogu aeg teised inimesed, siis oma vastutusalas oled sa omaette. Oled täiesti tipus, aga mingitel hetkedel täiesti üksinda ja külm tuul vilistab ümber sinu. Kui keegi ütleb, et president võiks olla selline või teistsugune, siis olen alati mõelnud, et nendest ütlejatest keegi ei ole ju kunagi president olnud – me ei tea, mida see tegelikult tähendab. Sellise vastutuse ja töötempo juures oleksin mina ammu surnud – täitsa tõsiselt, see on meeletu. Nii et minu austus kõikide presidentide vastu.

Ma kujutasin ette, et kultuurinõuniku koht on seotud kuidagi ka riigi kultuurilise narratiivi juhtimisega. Kui räägime eesti keelest ja kultuurist kui rahvuse ühendajast, siis viimasel ajal tundub, et need ei ole enam asjad, mis meid koos hoiavad. Mis on baasväärtused, mis võiksid olla kõikidel eestlastel ühised?

Mulle on eestlaseks olemine väga oluline. Mina olen see tüüp, kellel tuleb laulupeol pisar silma. Kui lööme aga oma põhiseaduse lahti ja vaatame, mis on esimene asi, mis seal kirjas on, siis sinna on kirjutatud, et riik on keele ja kultuuri hoidmiseks. Kõik muu majandusest riigikaitseni on lihtsalt eelduse loomine selleks, et meie saaksime siin eesti keeles rääkida ja mõelda. Kui nüüd meie tänasele vestlusele mõelda, siis kõige kroon on ikka keskkond – ilma selleta poleks ka meie keelel ja kultuuril kohta.

Aga ma ei tea, jah, mis võiks ühendada. See on selge, et praegu on kõik omavahel tülis. Mul on tohutult lai suhtlusringkond ja minu hiiglaslikus sõpruskonnas on esindatud absoluutselt kõik. Ongi huvitav vaadata, kuidas asi edasi läheb. Põhiline probleem on huumoripuudus. Kõik, kes räägivad punnis põskedega mingit oma tõde, ilma huumorita – see on väga kahtlane värk. Ja siin ei ole üks pool teisest kuidagi parem. Ühesõnaga, nali lunastaks riigi ja maailma. Ja mis on nali? See on see, kui näed mingit situatsiooni ootamatust küljest, ja üllatus, mis sellega kaasneb. "Nalja saap!" nagu ütles professor Saag.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: