Jaan Tootsen: "Ööülikooli" loomise taga oli eneseleidmise janu
Kolmapäeval, 6. mail 20 aastat tagasi jõudis esimest korda eetrisse "Ööülikooli", mille asutaja Jaan Tootsen meenutas miks ja kuidas ta sellise saatesarja loomiseni jõudis. Ta usub, et selle taga peitus eneseleidmise janu ja soov teha midagi, millel oleks küljes igavikuline mõõde.
"Kui ma mõtlen tagasi ajale, kui me alustasime "Ööülikooliga", siis minu jaoks oli üllatav see, et aeg oli nii küps. Inimesed tõesti vajasid seda saadet. Ma mäletan, et ma lõpetasin kooli, tulin selle ideega raadiosse, siis ülemustega seda arutades oldi kahtlevad, et kes ikka viitsib kuulata tunniajalist saadet," meenutas Tootsen saates "Vikerhommik".
Proovisaates kõneles semiootik Mihhail Lotman ja kuigi see oli pikk saade, siis kuulati seda siiski. "See oli veel see aeg, kui ei saanud järele kuulata, ja siis hakati lindistama kassettidele ja neid üksteisele vahetama. Korraga oli see tunne, et kuidagi õigel ajal."
Eneseleidmise janu
Tootsen selgitas, et "Ööülikooli" mõte oli, et teemad oleksid täiesti erinevad; et iga saade oleks omaette tervik ja kõik leiaksid kõike. "Ma ei saa öelda, et mulle endale kõik "Ööülikooli" saated oleksid tohutult hingelähedased. Mul on omad lemmikud, aga ma olen usaldanud ka neid inimesi, kes on soovitanud ja iga saade on kellelegi kõige parem saade."
"Ööülikooli" loomise taga peitus eneseleidmise janu, märkis ta. "Psühhiaatrid räägivad ka, et mitte teismeiga ei ole inimese elus kõige hapram või segasem, vaid just 20ndate algus on inimese kõige keerulisem aeg, kui raamid ragisevad, inimene läheb ülikooli ja hakkab mõtlema, mis on elu, kes on inimene, mis on armastus, mis on surm."
Tootsen astus 90. aastate keskel humanitaarinstituuti. "See oli ka Rein Raua loodud hea kambaga, sellise värske vaimuga koht, kus mõeldigi hästi suurte teemade peale. See ei olnud selline standardülikool."
Kui ta läks hiljem Tallinna ülikooli õppima raadiorežiid, siis oli tal ikkagi see humanitaarinstituudi hingus kaasas. "Et mõtle, kui lahe oleks, kui kusagil ülikooli juures oleks vaimne vennaskond, kes iga nädal kutsub endale külla ühe õppejõu ja toob kaasa oma teema."
Igavikuline mõõde
Üle Eesti on väga palju häid mõtlejaid, jätkas Tootsen, kes tahtis anda neile ühe koha, kus nad saaksid endale väljundi. "Mitte ainult Tallinn, vaid Viljandi, Tartu jne."
Köögipoolest rääkides selgitas ta, et neil on nn üle-Eestiline kolleegium, kes soovitab, keda saatesse kõnelema kutsuda. "Üsna tihti tegelikult kirjutatakse, et "võiks sellega teha" või "kas te ei ole mõelnud seda või teist". Selles mõttes on see nimekiri hämmastavalt pikk ja me oleme kogu aeg salvestanud rohkem saateid kui oleme jõudnud eetrisse anda," selgitas ta.
"Nüüd, kui tuli see koroonakriis, siis mul olid nagu moosipurgid need tegemata saated reas ja siis vaatasime "Ööülikooli" helirežissööri Külli Tüliga, et me võiksime niimoodi sügiseni lasta ja tegelikult on kõik uued saated. See oli ka üks "Ööülikooli" oluline mõte, et need oleksid heas mõttes aegumatud saated."
Igal "Ööülikooli" saatel võiks olla küljes igavikuline mõõde, leiab ta. "Isegi kui sa kuulad Fred Jüssi, Mihhail Lotmani, Rein Raua, Marju Lepajõe 20 aasta tagust saadet, siis see ühe inimese ainukordne mõte ei ole tegelikult ajas kaotanud. Mõne saate puhul avanevad mingid kihistused alles nüüd," sõnas Tootsen.
Toimetaja: Merit Maarits