Liisa Pulk kinnitas, et tema on lugenud Alcotti "Väikeseid naisi" korduvalt. "See on minu nooruspõlvest raamat, mis mind kõige rohkem puudutas," mainis ta ja lisas, et see on tohutult emotsionaalne, kurb, ilus ja kaasahaarav teos. "Ma läksin kinno väga suurte ootustega, aga kui tund aega oli film käinud, siis ma ütlesin Martale, et ikka kestab veel," tõdes ta, rõhutades, et kõik on tehtud hindele viis, aga miskipärast see ei puudutanud teda.

"Mulle tundub, et seal on hästi palju kasutatud Hollywoodi tehnilisi klišeevõtteid, mis on väga ettearvatavad," mainis ta ja tõi välja, et näiteks kaamera sõidab õigel hetkel peal, õigest nurgast langeb õigel ajal valgus ja õigesse kohta on monteeritud võltsid pilgud ja naeratused. "Aga see ei tule südamest ning mulle tundub, et need tehnilised võtted libisevad sisust üle ega räägi lugu."

Marta Pulk tõi välja, et kuigi "Väikeseid naisi" on ekraniseeritud juba korduvalt, siis iga uue filmi puhul tõstab režissöör mingi uue tahu fookusesse. "Mingis mõttes polnud Greta Gerwigi versioon see, mis ma ootasin, aga ma ootasin ka pigem midagi sellist, mida on juba varem tehtud," sõnas ta ja mainis, et antud korral on keskmesse tõstetud Jo kunstnikuks kasvamise lugu. "See perspektiiv seab loojutustamisel oma kompromissid, aga ta kindlasti oli väga huvitav vaatamine vaatamata sellele."

Ta tõi filmi ühe tugevusena välja näitleja Florence Pugh rolli Amy'na. "See, kuidas ta näitlejana mängib ning kui nüanseeritud on, minu arust see karakter võttis filmi üle," sõnas ta ja mainis, et eriti meeldib talle Amy karakteri jonn, et ta on alati järjekorras teine laps. "Selles tunnen ma end väga ära."