"Valge, valge päev" ("A White, White Day")
Režissöör: Hlynur Palmason

"Eestlaste Islandi-armastus on üldiselt teada, seega on selle filmi puhul esimene barjäär juba ületatud," sõnas Priimägi ja selgitas, et tegu on mingis mõttes ka hästi islandliku draamaga. "Lugu räägib ühest politseinikust, kes avastab, et tema autoõnnetuses hukkunud naine on teda petnud ning ta hakkab seda juhtumit uurima," lisas ta, rõhutades, et samal ajal peab mees tegelema ka oma psühholoogiliste barjääridega.

"Kogu filmi keskkond on kalk, kõle ja tühi, just nii, nagu Islandil olla võibki," ütles ta ja kinnitas, et pealkiri "Valge, valge päev" viitab sellele, et Islandil võib vahel päevi püsida paks udu. "Peaosas on Ingvar Sigurdsson, kes on vist Islandi kõige tuntum näitleja, ning see on ka puhtalt tema film, ta on seal keskmes ning hoiab oma filmi üleval."

Eraldi märkusena tõi filmikriitik välja, et ühe tema lemmikfilmi ehk Andrei Tarkovski "Peegli" tööpealkiri oli samuti "Valge, valge päev". "Ma ei tea, kas nad on selle sealt võtnud või mitte."

"Ema"
Režissöör: Pablo Larrain

Tristan Priimägi rõhutas, et Tšiili lavastaja Pablo Larrain on alati väga imelikke filme teinud ning "Ema" jätkab seda rida. "Filmi vaadates ei suutnud ma mõnda aega ära otsustada, kas "Ema" mulle meeldib või mitte, aga läheb lõpuks ikkagi väga kihvtilt tööle, kuigi ei anna end ehk nii lihtsalt kätte kui mõni teine linateos."

"Kino ise on seda reklaaminud sõnadega a la kirelõõm, aga tegelikult on see minuarust just vastupidine, sest "Ema" ei räägi mitte kontrollimatust kirest, vaid just kire puudumisest," selgitas ta ja tõi välja, et peaosalised on noored, kes on adopteerinud ühe poisi ning kui nad temaga hakkama ei saa, annavad nad lapse tagasi. "Sellest läheb tegevustik lahti ning minu arust on see hoopis sellest, kuidas nad ei suuda oma egoismi ja individuaalsusega toime tulla ja tekib teatud tüüpi apaatia."

"Ema" räägib filmikriitiku sõnul justkui urbanistlikust võõrandumisest. "Mariana Di Girolamo ​teeb peaosas väga kihvti rolli ning mehena astub üles Gael García Bernal​, kes mõlemad mängivad tantsijaid, mis alati annab filmile teatud atraktiivsuse juurde," ütles ta ja kinnitas, et "Emas" on samuti vahepeal pikad modernse tantsu stseenid, mis on tema sõnul äärmiselt imelikud.

"Väikesed naised" ("Little Women")
Režissöör: Greta Gerwig

"See on 19. sajandi keskelt kirjutatud Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv lugu, mida on tänaseks ekraniseeritud vist juba kaheksa korda," ütles Priimägi ja tõdes, et olles mõnda neist filmiversioonidest näinud, julgeb ta kinnitada, et Greta Gerwigi versioon annab sellele loole täiesti uue hingamise. "Kui ta varasemalt on olnud küllaltki traditsiooniline ning isegi nunnu, siis see uus versioon on märksa mässulisem, selgelt noorte naiste lugu, selgelt ka rohkem emantsipatsioonilugu."

"Näidatakse väga hästi seda, kui piiratud olid naiste võimalused tol ajal kui see raamat kirjutati, hääletamisõigust ei olnud ega polnud ka õigust omada vara," mainis ta, lisades, et "Väikeste naiste" ekraniseering on väga ajakohane. "Filmile oodati isegi palju paremat tulemust nominatsioonidel, kuna Greta Gerwig parima režissööri kategoorias pole ikkagi nomineeritud."

Filmikriitik kinnitas, et eestlastel ei pruugi selle filmiga olla sama tugevat sidet nagu ameeriklastel. "See ei tule tühjalt pinnalt, kõik teavad seda lugu, teavad neid ekraniseeringuid ja see on tõesti selline moodne remix, aga samas ka kummardus Hollywoodi kuldajale, kui Katharine Hepburn 1930. aastatel seda peaosa mängis," ütles ta ja mainis, et kõik eelmised ekraniseeringud on saanud ühe Oscari. "Äkki saab nüüdki vähemalt ühe."