Maarja Merivoo-Parro. Kas me hakkame reisimist häbenema? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane/SCANPIX

Me oleme on alati rännanud. Teadlased ütlevad, et inimkond sündis Aafrikas ja asutas sealt alustades tasapisi kogu Maa. Ka need, kes evolutsiooni eitavad, ei saa läbi migratsioonilugudeta. Piibli järgi on kogu inimkond pagulaste järeltulijad, sest kes olid Aadam ja Eeva kui mitte pagulased – paradiisist väljaaetud, märkis Maarja Merivoo-Parro oma kultuurikommentaaris "Maarja varia".

Tsivilisatsioonide tõus ja langus on seotud kultuurivahetuse ning rahvaste rändega ja ehkki eesti pärimuses on maaga kihlatud talupoeg tegelasena tubli ja vaba teekäija pigem kahtlane tegelane, pidid ka meie eelkäijad, varajased soome-ugri hõimud siia ikkagi omal ajal (küll tuhandeid aastaid tagasi, aga siiski) ikkagi tulema, rändama. Ja siit on teadupärast ka ohtralt välja rännatud, küll vabatahtlikult, küll sunniviisiliselt. Kui individuaalsete elulugude tasandist väga kaugele välja suumida, hakkab ajalugu meenutama kihilist kooki, kus need kaks kategooriat – vabatahtlik ja sunniviisiline ränne – eestlaste loos pidevalt vahelduvad.

Kas või seesama hiljuti punkti saanud 20. sajand, mis meil seal on? 

Sajandi alguses oli veel kuulda maanäljas talupoegade samme, mis viisid Vene tsaaririigi nurkade ja nurgataguste suunas ehk siis põhimõtteliselt vabatahtlik ränne.

1905. aasta revolutsiooni läbikukkumise järel aga pidid paljud karistuse hirmus põgenema. Teiste seas ka hilisem president Konstantin Päts. Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud Vabadussõda pillutasid laiali nii sõdima määratuid kui ka neid, kes sõjale jalgu jäid. Need on näited sunniviisilisest migratsioonist.

Omariikluse ajastul pärast rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimist said ka eestlased nautida 20. ja 30. aastate võlu mitte ainult Nuustakul, vaid soovi korral ka Pariisis ehk siis taaskord vabatahtlik ränne. 

Muidugi, 1924. aasta riigipöördekatses osalenute jaoks oli põgenemine ainus tee end karistusest säästa ja 1930. aastate vaikival ajastul pidasid mitmed samuti paremaks poliitilistel põhjustel lahkuda, ehk siis taaskord – sunniviisiline jne, jne. 

Teine maailmasõda? Põhimõtteliselt kimp erinevaid sunniviisilisi rändeid. 

Ja Nõukogude aeg? Kui küüditamised välja arvata, siis oldi üldiselt üsna paiksed. Toona elanud teadsid väga hästi, et piirid on kinni ja välja ei saa. Riigi sees, tõsi, sai küll ringi rännata ja üsna suuri tiiregi teha, aga ka seal valitsesid keelualade näol suured piirangud. Mina pääsesin oma koduranda korralikult ujuma alles siis, kui Eesti iseseisvus sai 90. aastate alguses taastatud ja nõukogude väed olid välja läinud. 

Just see nõukaaegne ihalus raudse eesriide taha näha ja maailma kogeda, on eestlased eriti innukateks reisisellideks treinud. Inimesed on pidevalt lennus – nädalavahetus siin, teine seal. Puhkusestki ei piisa, vaid võetakse palgata puhkust ja ollakse nõus muudes eluvaldkondades kompromisse tegema, kui aga ainult veel selle ja tolle koha ära näha saaks. 

Oleme oma rännakute üle uhked, kuna veel põlvkond või paar tagasi tundus täieliku utoopiana see, et üks lihtne tudengineiu lihtsalt võtab sõbrannad kokku ja sõidab Pariisi kohvikutesse või Kanaari saartele. Nüüd aga ei vaja sellised käigud enam strateegilisi tutvusi ega heldeid vastuvõtjaid, vaid natukene internetis tuhnimise oskust. Kõige odavamad lennud maailmalinnadesse saab kätte vähem kui 10 euro eest. Kaval oskab ka soodsalt majutuse leida. Ja meie maailma avastamise piirid on üksnes meie fantaasia piirid. Fantaasiat toidab aga sotsiaalmeedia uudisvoog, kuhu kõik reisid peaaegu juba nagu kohustuslikus aruande korras üles laetakse põhimõttel – mida rohkem, seda uhkem. 

Samal ajal võivad need samad reisisellid aga tunda muret ka planeedi pärast. Praegu näiteks Austraaliasse suve nautima läinute jaoks on kliimamuutuste terav torge üsna teravalt tunda. Valus oli ka neil, kes novembris Delhi sudu sisse maandusid või augustis Jaapani kuumalaine sisse kinni jäid. Üks suuremaid samme, mida üksikisik kliimamuutuste aeglustamiseks teha saab, on loobuda lennukiga reisimisest või vähemalt teha seda vaid siis, kui tõesti teisiti ei saa. 

Teame kõik, et need odavlennud-lõbusõidud-tarbimisreisid on osa probleemist, mitte lahendusest ja mind huvitab, millal usk praktikaks muutub, ehk millal geograafilise asukoha kiire vahetamise demonstreerimine enam sotsiaalmeedias laike ei teeni? Ja kas on tulemas aeg, mil sellist vägagi nauditavat, aga tegelikult mõneti frivoolset juhureisimist hakatakse mitte üldiselt, vaid ka konkreetselt taunima ja kõikidest nendest Instagrami-postitustest stiilis täna-siin-homme-seal saab häbiasi ning me jõuame tagasi oma talupoegliku mentaliteedini, et kes püsib paigal, on tubli ja teekäija on pisut kahtlane tegelane. Ja kui see aeg tuleb, mis saab siis kultuurivahetusest ja kas praegusele, maailma ajaloo suurimale ja väärtushinnangute poolest uurijate hinnangul kõige ühtlasemale põlvkonnale järgneb midagi sootuks teistsugust? Elame, näeme. 

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Raadio 2

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: