Raadio 2 käis Eurosonicul. Misasi see üldse on?

See on kolme päeva pikkune talendifestival, kuhu tuleb värskeid ja võimekaid muusikuid peaaegu kõigist Euroopa riikidest. Kõik nad soovivad end näidata 4000 muusikatööstuse professionaalile, kelle hulgas on 400 festivali esindajad. Publik on tegelikult aga veelgi suurem - kokku on kontsertide külastajaid ligi 40 000. Õhtud on muusika päralt, päeval toimub konverents.

Kui rahvusvaheline Eurosonic läbi, siis leiab aset ühepäevane Hollandi muusikale pühendatud minifestival nimega Noorderslag, mistõttu kogu ettevõtmise täisnimetus, mida te ka aeg-ajalt meid välja hõikamas olete kindlasti kuulnud, on Eurosonic-Noorderslag.

Miks see tähtis on?

Kuna seal on tõesti erakordselt kõrge muusikatöösturite, ajakirjanike ja muude võtmeisikute kontsentratsioon, siis artistide jaoks on seal veel see maagiline võimalus olla õigel ajal õiges kohas ja vähemalt mingil määral avastatud saada. Ehkki ammu on teada – ma kordan selle igaks juhuks siin ka üle –, et avastamine üldiselt ei toimu nii nagu muinasjutus, et kõik on täielik juhus. Selleks, et kedagi oleks üldse võimalik n-ö avastada, peab see keegi olema kõigepealt teinud kohutavalt palju tööd ära ja olema üsna-täitsa valmis.

Viimastel aastatel on Eurosonicult hoogu juurde saanud näiteks Salvador Sobral, Youngr, Dua Lipa, Aurora, Alma. Sealt on läbi käinud ka The Libertines, Franz Ferdinand, Lykke Li, James Blake, Agnes Obel, Anna Calvi, Mumford & Sons. Seal antakse välja ka auhindu neile, kes on oma loominguga suutnud murda kodumaalt välja ja saada mängituks teiste Euroopa riikide raadiotes ning esinenud välisfestivalidel.

Kas mõni eestlane on ka kunagi premeeritud saanud?

On küll! Kerli aastal 2010 ja Ewert & the Two Dragons aastal 2013.

Kes seal meie hulgast veel esinenud on?

Päris mitmed: NOËP, Tommy Cash, Trad.Attack!, Iiris, Frankie Animal, meisterjaan, Winny Puhh, Holy Motors, Maarja Nuut, Ruum, Odd Hugo, Ingrid Lukas, Aides, Elephants From Neptune, Talbot, Bert on Beats, aga ka Erki Pärnoja oma soolokavaga, ansambel Eliit, Kirtana Rasa, Talbot, Svjata Vatra ning House of Games.

Kuidas sinna esinema saab?

See on lihtne – tuleb kandideerida. 

Mis konverentsil huvitavat räägiti?

Paljugi. Näiteks oli kuulda, et kontserdikorraldajad ei võta enam artistide striimimise ja sotsmeedia jälgijate numbreid ülemäära tõsiselt. Kui veel pisut aega tagasi olid need maruolulised, siis nüüd suhtutakse skepsisega, kuna elu on näidanud, et (üllatus-üllatus) kõva online-jälgijaskond ei taga piletimüüki.

Striimimist ennast ei peeta aga enam muusikaäri pärssivaks teguriks, vaid ajutiseks arenguetapiks, millele ennustatakse peatset kadu, või õigupoolest lihtsalt peetakse loogiliseks, et praegu asi küll õitseb, aga varsti tuleb peale midagi sellist, mida me hetkel isegi ennustada ei oska. Umbes nii nagu vinüülplaat omal ajal muusika tarbimise võimalusi avardas, kassett võimaldas igaühel ise salvestada, CD heitis neile mõlemale kinda ja striimimine siis omakorda CD-le. Nii peakski peagi tulema midagi uut, uuenduslikku ja epohhiloovat.

Muuhulgas visati naljaga pooleks õhku idee sellest, et nüüd 2020. aastatel pole ebatõenäoline, et ka meie nostalgia muutub. Vinüülisaundi on kiidetud küll, äkki järgmisena leiutab mingi seltskond, et just see vana hea MP3 oma saba ja sarvedega on see saund, mis seest soojaks teeb.

Kliimamuutustega seoses ennustatakse žanrite rännet. Kuidas kõlaks arktika reggae või islandi tropical house? Mõned lahedad uued voolud mõeldi hõigati veel välja, nagu näiteks eco-pop (või öko-pop), vegetarian breakfast, post-influencer wave, turbo ja holiday music. 

Tehisintellekti muusikaloome on samuti tõusuteel ja on neid, kes ei pea seda maailma kõige hullemaks asjaks. Nii nagu süntesaatorid, trummimasinad, looper'id ja arvutiprogrammid on paljud laulja-laulukirjutajad vabastanud bändipidamise ja stuudionuumamise vajadusest, pidi tehisintellektipõhine muusikaloome peagi looma võimalused veelgi suuremaks autonoomsuseks ja produktiivsuseks. Laulja-laulukirjutaja saaks siis programmile oma üldisemaid ja konkreetsemaid soove sisestada, programmi genereeritavat helikonservi tagasisidestada ja üsna ruttu mingi arvestatava demoversioonini jõuda, ilma, et peaks produktsiooniga ise palju vaeva nägema. On see hea või halb? Eks see on mõtlemise koht.

Ja manager'id pidavat ka tagasi tulema. Ajal, mil nii paljud otsad on artisti enda käes, olla just manageerimine valdkond, mille kellegi teise võimekatesse kätesse usaldamine võib kaasa tuua arenguhüppe. Muidugi ei tohi unustada, et see maksab raha ja on mõnes mõttes õnnemäng. 

Midagi veel?

Muidugi, palju veel. Lunastav on näha, kuidas popmuusikuks olemine ei ole enam mingi helesinine unistus, mida müstilisi teid pidi kuskil tagatubades läbirääkimisi pidades realiseerida ja pettuda, vaid täiesti normaalne ja isegi tavaline etapp noorusest ja positiivsest enesekuvandist. Noor popmuusika on eluterve, elus ja terve.