Juba ammu on juttu olnud sellest, et ehkki inimesed ise kipuvad eristama oma harjumusi oma sõltuvustest, on ajus toimuv tegelikult nende kahe puhul üsna sarnane ja tegevused, mida meile meeldib pidada harjumusteks, on tegelikult samuti ei midagi muud kui leebekujulised sõltuvused. 

Aju on teadupärast väga ökonoomne ja katsub ikka kõige lihtsamini läbi ajada. Igasugused kõnnin kööki-panen kannu tulele-vaatan uudisvoogu-sügan koera laadsed tegevuste jadad, mida me justkui teadlikult (aga olgem ausad, tegelikult üsna intuitiivselt) sooritame, saavad rituaalideks, mis hakkavad ise ennast esile kutsuma. Kui oleme oma peas mingi raja sisse kõndinud, siis aju jaoks on lihtsam mööda seda sama rada edasi-tagasi kütta, selle asemel, et uuesti matšeetega võssa astuda ja uut teed rajama hakata. Sarnane loogika kehtivat ka emotsioonide ja üldse tundeelu juures ning nii need optimistid muudkui kütavadki elada lillede ja liblikate keskel ja see, kes oma vaimset tasakaalu päevast päeva proovile panema kipub, kõnnib ikka kuristiku serval.   

Ehkki tänapäeval kiputakse propageerima kodu kui rahusadamat ja puhkepaika, siis aegade algusest saadik on kodus palju tähtsat tööd tehtud alates koopamaalingutest ja tööriistade voolimisest kuni lõnga ketramise ja e-kirjade saatmiseni välja. Mulle isiklikult ka väga meeldib kodus tööd teha. Lugeda, mõelda, kirjutada, vormistada ideid, teostada ideid. Kõik asjad sujuvad kodus kuidagi märkamatult, olen väga produktiivne ja fokusseeritud, sest seal saan väga lihtsasti vahetada valgusrežiimi (aknale lähemale ja kaugemale, teisele aknale lähemale ja kaugemale, kardinad, lambid), asendit (natuke laua taga, natuke tugitoolis, natuke diivanis, vahepeal lausa siruli voodis, siis hoopis seista), saab koeralt võtta teraapiat, oma mured teda paitades ära neutraliseerida ja kui selg või pea valutama hakkab, siis kohe mõni jooga või muu poos sisse võtta ja ka see probleem eos lahendada, enne kui sellest saab tööarsti probleem. 

Kui pisut kaugemalt asjale läheneda, siis on ilmselge, et kodus töötamine on ka väga ökonoomne ja keskkonnasäästlik viis tööelu korraldada. Nagu sügisel ühes "Uudishimu tippkeskuse" saates jutuks oli, siis on ikkagi täiesti absurdne, et pea kogu maailmas liigutatakse meeletuid inimmasse kaks korda päevas ühest kohast teise lihtsalt selle pärast, et suurem osa neist saaks istuda ekraani ees ja vajutada nuppe, kui seda saaks ta teha ka oma kodus, mille eest ta kas laenu või üüri maksab, mida ta kütab ja mis seisab terve päeva vältel kasutamata. Ja mitte ainult päeva vältel ei seisa see kasutamata, vaid ka järjest pikenevatel tipptundidel hommikuti ja õhtuti, mil mitte keegi midagi kasulikku ei tee, vaid popsutab lihtsalt atmosfääri erinevaid kahjulikke ühendeid, kas isikliku auto sumbutist või siis kaudsemas mõttes läbi elektrijaama, mis näiteks metroorongile sõiduks vurtsu annab. Ja kõige kallim asi ehk aeg raisatakse mõtlematult ära. Kui lugeda kokku, mitu inimtundi iga päev tipptundides kaotsi läheb, saab neist kokku terve hulga aastaid. 

Töötajaid enam usaldades ja neid kodusele tööle lubades saaksid tööandjad ka oma kulusid kokku hoida - ei peaks suuri büroohooneid ja tohutut tehnikaparki alal hoidma, vaid saaks keskenduda misiganes teenusele või tootele, mis firma on firma tegelikuks fookuseks. Eriti progressiivne oleks võimaldada töötajatel tegutseda erinevates ajavööndites ka siis, kui nad elavad samas riigis. Olete kõik kindlasti kuulnud sellist lihtsustatud, aga üsna tõele lähenevat klassifikatsiooni, et on olemas lõokese tüüpi inimesed ja öökulli tüüpi inimesed. Lõokesed ärkavad vara ja lähevad kohe hommikul kõigele hea energiaga peale ning kütavad tööd õhtuni välja. Öökullid saavad alles siis end korralikult käima ja kõige tootlikum ja loovam hetk nende jaoks on alles siis, kui päike päeva teises pooles või sootuks loojunud.

Ometi kipuvad kellast kellani kontoritööd seda lihtsat tõsiasja eirama ja kõik sunnitakse töötama üheksast viieni, mis on tegelikult vägagi ebaõiglane lähenemine ja annab tohutu karjäärieelise lõokese-tüüpi inimestele, kes tõusevad ja säravad samal ajal kui öökulli-tüüpi inimene on nagu uppunud kukk ega avalda suuremat muljet ei kolleegidele ega ülemustele. Samas on aga tema pingutus üldse kohal olla ja silmad lahti hoida palju suuremat tunnustust väärt kui lõokesele väga lihtsalt ja loomulikult tulev hommikune energia. 

Kui siit nüüd loovate elukutsete juurde tulla, siis nemad ei kipu töötama kellast kellani, vaid pigem ängi- ja inspiratsioonipõhiselt ning sageli vägagi kodukeskselt, ehkki mõne eriala puhul rõhutatakse seda enam, teise puhul vähem. Kirjanike puhul näiteks ei tooda enamasti eraldi välja, et tegemist on kodukirjutajaga, kunstnike puhul samuti mitte - kodumaalijast pole tipptegijate puhul küll justkui juttu olnud. Küll aga kiputakse muusikute loomingut tutvustades seda aspekti eraldi välja tooma ja nii on meiegi keeles täiesti olemas termin kodusalvestaja. Ilmselt pole siiski tegemist muusikute diskrimineerimisega, vaid lihtsalt asjaoluga, et veel kuni hiljutiseni oli muusika salvestamine üsna keeruline tehniline protsess, mis vajas eraldi kompetentsi. Nüüd aga on julge pealehakkamine vähemalt pool võitu ja tehnilised vidinad ning programmid võimaldavad hea tahtmise korral suure osa muusika purkipanemisest oma köögilaua taga või magamistoas ära teha. 

See on üsna selle sajandi värk ja on toonud kaasa erinevaid uusi termineid nagu rüperaali postrock või magamistoaräpp ja ehkki teatud tasemeni saab igaüks tõesti ise salvestustegevuste ja produktsiooniga hakkama, on siiski teatud kõlapiirid, mille ületamiseks peab olema kas erakordselt geniaalne või siiski sammud päris stuudio ja kalli produtsendi poole seadma. Iga muusikapala ikkagi üldjuhul tõesti kõlab täpselt nii kallilt või odavalt ja produtseeritult või improviseeritult kui ta tegelikult on. Koduseinte vahel toimuvat on raske peita, eriti muusikas. Ja see kõik on asunud mõjutama nii moodsa muusika üldist esteetikat kui ka eesmärke ja unistusi selle kohta, kuidas üldse teatakse tahta kõlada. 

Kodusalvestamise kui kultuurilise nähtuse juured on aga palju sügavamal mullas ja kui vaharulli-mehed välja jätta, siis esimeste suurkujude leidmiseks ei tule kaugemale vaadata kui mõned aastakümned. Ka väliseesti muusikas on legendaarseid kodusalvestajaid. Üks kõige produktiivsemaid ja legendaarsemaid on Ameerika vana R. Stevie Moore, kes on välja andnud ligi 400 kogumikku ja kes oli Sõpruses linastuva dokfilmi kangelane. Kahtlustan, et see härra kiidaks kodustöötamise võlusid kõigi eluvaldkondade inimestele ja soovitaks kui mitte igaveseks sellele rajale astuda, siis vähemalt proovida, sest kes teab - äkki ilmutab end geenius, kes kontoris oma tõelist palet näidata ei julge?