Ma mäletan, kui ema mind esimest korda suure sinise IKEA hiiglase kõhtu viis. Soomes. Ma olin noor ja mul oli väga vähe raha ja ma absoluutselt ei tahtnud minna kuskile tolmusesse mööblipoodi, kus hakata igatsema asju, mida ma niikuinii osta ei jaksa. Aga emal oli fanaatiku tuluke silmas, kui ta ütles, et sa ei kujuta ettegi ja et küll sa näed! Ja nagu emadega kipub ikka minema, tal oli õigus. Ma nägin ja ma ei kujutanud ette! Lõputud toad nagu muinasjutu lossis... On see unes või ilmsi? On see üldse võimalik?

Jaa, see esimese korra meeleliigutus oli võimas ja nagu nende asjadega ikka – esimene kord oli tasuta. Ma ei ostnud midagi. Järgmine kord aga oi-oi-oi! Mina, nagu teised siinsed, hakkasin rändlinnu kombel sesoonselt käima Soomes Vantaas, et tuua sealt tükikesi maailmast, mis pole ei kallis ega kole. Ja ma polnud ainuke. Iga aastaga oli seal aina vähem soome ja aina rohkem eesti keelt kuulda. 

See pole muidugi esimene kord, kui eestlased otsustavad odavast välismaa kraamist kultusobjekti teha. Keegi Koti-Anttila kataloogi mäletab? Aga kõige hiljutisemat hullust koondnimetusega H&M? Eestlaste kunagine kirg põhjanaabrite H&M-ide rüüstamisel on legendaarne. Nüüd on H&M ka siin iga nurga peal ja hullus nagu peoga pühitud. Eks seal käiakse endiselt, aga see pole enam religioosne tegevus ja need asjakesed pole enam staatuses "pean saama, muidu suren", vaid üks paljudest võimalustest, millest ei maksa erilist numbrit teha. Kas IKEA-t ootab sama saatus? Võimalik, aga ilmselt peaks ta selleks kõigepealt meile päriselt kohale jõudma. Praegu ma pole kindel, kas ta jõudis, kuigi käisin IKEA hingust Lasnamäe veerel otsimas küll. 

Eeldasin, et poe avamine saab olema tegijatele üks paras rõõmufest, aga üldine vaib tundus pigem ärev. Pressile esinema pandud inimesed näisid kuidagi hirmunud ja mitmetega neist ei olnud võimalik ametlikult vestelda, kuna neil ei olnud lubatud küsimustele vastata. Väljastuspunkti juhatajale pandi aga kaamera ees konkreetselt sõnad suhu. Ta pidi rõhutama, kuidas see, et meile pika ootamise järel siiski ei tehtud päris IKEA poodi, vaid hoopis piiratud valikuga veebileht koos tillukese väljastuskeskusega, on tohutu kompliment eestlastele kui digirahvale.

Mulle tuli seal paratamatult meelde hoopis Adam Smithi nähtamatu käsi. Olete kindlasti kuulnud – Adam Smith oli 18. sajandi šoti valgustaja, kes oli veendunud, et nõudluse ja pakkumise vahekorraga ei pea ükski inimene eraldi tegelema juhul, kui on vaba turumajandus, sest siis tekib nõudluse ja pakkumise vahel tasakaal täitsa iseenesest. Või siis kujundlikult öeldes: seda kõike juhib justkui üks nähtamatu käsi.

Mulle tundub, et meil siin Eestis on lisaks nähtamatule käele müttamas ka Adam Smithi nähtamatu jalg, mis annab maarahvale udupeenelt jalaga tagumikku iga kord, kui peame asju ajama suurte korporatsioonidega, keda väikesed turud lihtsalt ei eruta. Küll pidime iTunesi oodates halliks minema, küll kurdavad sõbrad, et Netflixi sisu on kasin, ja nüüd siis see alamõõduline IKEA maimuke. 

Ohtlikke noote oli tunda juba Eesti IKEA eelmängu ajal, mis toimus Instagramis. See avarus, klaar olek ja kliendi võimestamine, mida oma esimesest Soome IKEA külastusest mäletan, ei paistnud Eesti kampaanias tooni andnud kirjude plastmassnõude kuhjadest üldse vastu. Põnevalt absurdne oli jälgida, kuidas IKEA bränd, mida ma olen oma raskelt teenitud rahaga aastate jooksul välismaal heldelt toetamas käinud, promob nüüd siin mu kodumaal mulle asju, millesarnaseid ma isegi ei mäleta, et nad oleksid kunagi müünud. Asju, mille vastu mul igasugune huvi puudub.

Tegijad ütlevad, et süüdi oleme ikka meie ise – uude riiki sisenemise eel tehakse majanduslikke uuringuid ja kodukülastusi ning nende põhjal siis timmitakse tootevalikut. Turundajate vaikimisi sõnum näib olevat: milleks siia Ida-Euroopasse suuri unistusi müüa? Parem on meid ikka teatavate liistude juures hoida ja meie raskelt teenitud raha kirju plastmassi vastu vahetada. Õnneks Eesti IKEA kohapealne väljapanek sama trööstitu polnud, kuna vähemalt sisekujundajani oli jõudnud info, et siinsel rahval on kodu loomisel pigem põhjamaised eelistused.

Ei tea, kas selles osas ka rahvaküsitlust tehti, et kas eestimaalased soovivad jätkuvalt olla kogu regiooni ainukene riik, kus ei ole olemas IKEA päris poodi? Igatahes nii endiselt on. Ka pärast lippude ja õhupallidega avamistseremooniat Lasnamäe veerel, kuigi tõsi – päris barbarite hulka me IKEA arvestuses enam ei kuulu ja seda võibolla üllatavalt, aga võibolla ka mitte – tänu islandlastele. Kogu Baltikumi IKEA frantsiis kuulub vendadele Palmasonidele Islandilt. 

Ei oska ennustada, kas ja millal islandlased tunnustavad Eestit selle päris IKEA poega, kus lõhnab lihapallide ja kaneelisaia järele, trepist kassani kõndides tuleb oma 10 000 sammu ära ja kunde saab oma ostud kohe kaasa võtta. Või äkki ongi Eesti mudel hoopis tulevik? Vaieldamatult sobib siinne skeem harmooniliselt kokku IKEA missiooniga mitte raisata ressursse. Otsige internetist üles IKEA rajaja Ingvar Kampradi manifest 1976. aastast, lugege see läbi ja te saate aru, millele ma vihjan.

Guugeldage hiljuti meie hulgast lahkunud Kampradi ennast ka ja pilt läheb veel selgemaks. Isegi miljardärina jäi see mees säästlikuks: riideid soetas kirbuturult, juuksurit külastas vaid ärireiside käigus kolmanda maailma riikidesse, kuhu lendas alati tingimata turistiklassis, mitte mingi eralennukiga. Maismaal eelistas ta aga oma päevinäinud Volvot ja pidas üheks IKEA kõrgeimaks missiooniks suhtuda igasugustesse ressurssidesse säästlikult. Siit ka kogu see mööbli juppidena pakendamise ja kodus kokkupanemise omaaegne innovatsioon-revolutsioon säästmaks transpordikuludelt, mis nüüdseks kõikjal tavapraktika. 

Loetud päevad tagasi allkirjutasid Ameerika ärihiiud Amazonist ja Apple'ist kuni Walmarti ja General Motorsini uue firma eesmärgi definitsiooni. Enam pole selleks üksnes kasumi teenimine, vaid ka klientide, töötajate, tarnijate ja kogukondade huvide eest seismine ning keskkonnakaitse. Vähemalt sõnades on IKEA alati nende väärtuste eest seisnud. Kas ja kuidas meie rohi siin nüüd selle betoonist ümbritsetud IKEA pilvekese ümber päriselt rohelisemaks läheb? Eks ma hoian asjal silma peal.

Maarja Merivoo-Parro kultuurikommentaar "Maarja varia" on Raadio 2 eetris igal esmaspäeval saates "R2 Päev".