Meile ei jõudnud kohale, et isegi kui me koristame kõik ära, ma mõtlen absoluutselt kõik ära, lapiga, harjaga, luuaga, tolmuimejaga, kleeprulliga, siis 15 minutit hiljem pole seda tööd ja vaeva enam näha. Küll aga valget ja pehmet DNA-d. Kõikjal, kus meie tondike on otsustanud istuda, lamada, kõndida või kasvõi lihtsalt seista ja hingata. 

Samamoodi lastega – öeldakse küll, et see on raske. Öeldakse, et sa ei saa magada ja katus hakkab sõitma. Öeldakse, et see kasvatuse värk ei ole lineaarne ja et see kõik on üks tohutu kompromissi kunst. Inimene aga mõtleb ikka, et temal mitte, temal läheb vot nii ja nii ning kasvatamine on lihtne, tuleb ainult… Ja siia siis kõik need klišeed inimestelt, kellel lapsi pole ja kes on seetõttu teoorias väga tugevad.

Eks teoorias ongi tugevad need, kel puudub praktika. Nii kui tuleb praktika, siis hakkab teoreetiline enesekindlus tükk-tüki haaval maha pudenema, ära sulama või siis suure kaarega kokku kortsutatult prügikasti poole lendama. 

Praktika vundamenti laotakse väiksesse vääksuvasse kehasse kinni püütud hingekest maailmaga lepitamiseks kussutades. Kurnatuna. Ikka selle vana ütlemise vaimus: ööd on pikad, aastad lühikesed. Praktika vundamenti saab laduda ka 100 000 000 korda vaibalt koerakarvu kokku kraapides. Ja kuigi ilmneb, et hoiatussõnad olid tõsi, siis sellest hoolimata igal hommikul uuesti parimate kavatsustega elu peale minna, mitte põdeda. Kui vaja, siis pärast haavu lakkuda.

Kuni elu on sind läbi nätsutanud ja mitte miski enam kulmu ei kergita, vot siis koorub sellest praktikast elutarku. Umbes nagu munast koorub lind, kes natuke kuivab ja kosub, avab siis tiivad ja lendab kõrgel kultuurmaastiku kohal ja leiab sellise perspektiivi, mida ei olegi võimalik ette kujutada, ainult kogeda. Ehk kokkuvõttes, head emadepäeva tagantjärele kõikidele elujulgusest elukogemuse kaudu elutarkuseni jõudnud naistele ja üks oluline kultuuriuudis: Taavi Eelmaa sulest on ilmunud selle kevade kõige kosutavam vihm. Kirjastus Verb on andnud välja tema luulekogu "Electraumur", mis lähemal süvenemisel on lausa helge ja ka pakitsev ja elu täis. Ja tark ja ilus.

/.../

Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses 

kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need 

kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,

liibuvad koorena korraks

kauni vana kinnismõtte ümber

mida teatava kohmetusega võib

Armastuseks nimetada.

Hea tahte, õnne nelja tuule ja Fortunato suudluse kokkulangemisel võib

see koorik hingematvalt kaunis olla.

/.../

Või siis selline, kuidas ta küll teab: 

LIBLIKAPÜÜDMISE ÕPETUS

Möirgamine

valge udu 

Keskpunktis.

Ja kõige tähtsam, lipukiri, loosung, lennukiga taevalaotusesse ja süstikuga kosmosesse saatmiseks valmis klaar tõde:

Vaba elu on võimalik.