Muska puhul oleks materjali terveks saateks või õigupoolest terveks filmiks või lausa mitmeks, sest kahtlemata on tegemist ühe Välis-Eesti mandri kõige huvitavama kultuurikandjaga, kellel muideks oli

• lapsena muusikatundides raske. Ta ei suutnud teistega muusikat analüüsides ja arvustades kaasa rääkida, sest nii nagu seda toona koolis tehti, tundus labane ja õõnes. Muska jaoks oli muusika midagi intiimset, millest kergemeelselt kommentaare jagada ei tulnud kõne alla. 
• noorena mängis ta kitarri ja tegi sõpradega bändi. Ühe sõbraga oli tal eriti hea intuitiivne klapp, millesarnast ta enne ega pärast kogenud pole. Nende ühine loometee jäi lühikeseks, kuna sõber sai mootorrattaõnnetuses hukka. Pärast seda tuli Muska ellu elektroonika, et jääda.
• ta on alati pidanud lugu sümfooniaorkestrist, kuna sel on nii tohutult suur värvingute palett. Muska sümfooniaorkestriks on süntesaator.
• värvide teemal olles ei saa mainimata jätta, et Muska visuaalse ja helikunsti vahel vahet ei tee – tema jaoks on see üks kontiinum. 
• sugulaste kaudu jõudis raudse eesriide tagant Austraaliasse Eesti plaate, teiste seas Veljo Tormise muusikaga. See lõikas Muska olemusest sügavalt läbi ja tema edasine loometee on kogetuga väga otseselt seotud. 
• ka Muska üks kuulsamaid projekte, ajakirjalt Rolling Stone ülistava plaadiarvustuse pälvinud ansambel Kiri-Uu oli kantud Tormise vaimsusest ja kui ta selle projektiga perestroika-aegsesse Eestisse saabus, toimus laval äärmiselt südamlik kohtumine Tormise endaga. See on Olevi loomingulise elu üks olulisemaid verstaposte.
• Austraaliasse naastes tegi ta ettepaneku Sydney Eesti Majja helistuudio luua. Ettepanek ei läinud läbi ja see on ilmselt üks väliseesti muusikaelu suurimaid tragöödiaid. Kui palju rohkem põnevat ulgueesti poppi ja ka alternatiivi meil oleks olnud, kui see õnnetu toakene noortele antud oleks. 
• olgugi, et need kelle arvamus loeb, Muskat tunnustasid, jäi ta väliseesti üldsuse silmis kandma mingit ohtu. Võõrsil vabas ühiskonnas sündinud äärmiselt loomingulise isiksusena oli Muska juba varakult võtnud sihi väliseesti kultuurimaastikku omatahtsi harida. Sellega käis kaasas huumor, irriteerimine, väljakutsete esitamine ja vanade traditsioonide liigestest lahti painutamine. Ega kultuur muidu ei ela, kui seda ihu ja hinge, higi ja verega enda ja teiste seest välja ei võlu. Niisama siidikindad käes tolmunud lippude varjus vanu mõtteid mõelda Muska ega tema seltskond ei tahtnud. 
• selle asemel otsis nende (nagu Muska ise ütleb) ninatarkadest ja muidu tarkadest koosnev andekas kamp oma identiteeti aktiivselt ja täiesti ise. 

Kuidas see võis välja näha? 2. märtsi õhtul püüan sellele küll loetud minutite vältel, aga siiski, mingi vastuse anda. Valdav osa esitlusele tulevast audiovisuaalsest materjalist on pärit Olev Muska kodusest arhiivist otse Austraaliast.