Möödunud nädalal avaldas kirjastuste liit traditsiooniliselt eelmise aasta müüduimate raamatute edetabeli.

Tabelis on iga teose järel kirjas müüginumber ning järgmises lahtris on raamatud jaotatud kolmeks: ilukirjandus, lastekirjandus ja mitteilukirjandus. Viimase alla lähevad kõiksugu abiraamatud (köök, ravimtaimed, mitmesugune eneseabi, käsiraamatud), aga ka ajalugu ja elulood. Reisiraamatutega on nii ja naa. Mõnevõrra küsitavalt liigitub Petrone Prindi "Minu ..." sari ilukirjanduse alla, on need ju tegelikult reisiraamatud või täpsemalt kohaportreed isikuprisma kaudu.

Pigem võiks ilukirjanduseks nimetada osa lastekirjandusest. Aga lähtudes kirjastuste liidu liigitusest moodustab ilukirjandus sajast populaarseimast väljaandest 19. Minu-raamatuid lahutades jääb numbriks 15.

19 ehk alla viiendiku on üsna tilluke osakaal, on aga ometi teinud pisikese tõusu. Mullu oli see number 16.

Tabelit vaadates on eriti nukker pilt tõlkekirjanduse osas: tõlketeoseid mahtus esisajasse 4: esimesena 34. kohal A. J. Finni "Naine aknal", edasi Peeter Volkonski tõlgitud Nareki Grigori "Nutulaulude raamat", siis veel üks meelelahutuslik armastuslugu ja üks krimka. Armeenia keskaegne religioosne luule välja arvata (mille edu on täielik fenomen!), puudub esisajast üldse tõlkeväärtkirjandus, kuhu võib muuhulgas julgelt lugeda Varraku "Moodsa aja" või Tänapäeva "Punase raamatu" romaanid. Kui moodsamat klassikat või tulevast klassikat meil vähemalt mingil määral antakse veel välja, siis maailmakirjanduse varamu tähtteoste uustrükkide või värskete tõlgetega on meil nii kehvalt, et ei taha rääkidagi.

Muidugi teeb rõõmu, et eesti autoreid hinnatakse: Silver Anniko kärbeteta autoriversioonis "Rusikad" on tabelis neljas ja Leelo Tungla "Seltsimees laps" viies. Olgu öeldud, et liiduväliselt on meie menuautorite seas ilukirjanduse vallas ka näiteks Vahur Afanasjev teosega "Serafima ja Bogdan", Indrek Hargla "Kolmevainukivi" ja Mihkel Mutt rohkem küll esseistliku raamatuga "Kõik on hästi".

Aga viletsad tagajärjed võivad olla eesti kirjandusele, keelele ja kultuurile sellel, kui lugejad lõikavad end ära maailmakirjandusest ning ühel hetkel kirjastused ei leia enam motivatsiooni mittekasumlikke tõlkeromaane, novelli- ja luulekogusid välja anda.

Miks on kuumad teosed nagu "Eesti ravimtaimed", "Looduslikud antibiootikumid", "Tänapäevane Eesti köök", "Energiaravi käsiraamat", "Supp", "Tagasi tervise juurde" ja "Sooda – 1001 võimalust" (kõik esimese 26 seas) - on selge. Inimesed otsivad abi, tervist ja jõudu, ehkki ma kahtlen, kas viimatimainitud esemest seda saab. Ei tasu aga unustada, et ka hea ilukirjandus annab abi: hingeabi. Aitab neurooside vastu, rääkimata sellest, et parandab oskust mitte ainult mõista ennast, vaid ka teisi; ja kui elu ja maailma paremini mõistad, ongi õnnelikum elu. Eneseotsingutega ongi juba meie egoühiskonnas liiale mindud, seevastu ilukirjandus aitab meelekibeduse, vimma ja ängi vastu.

Öeldakse: oled see, mida sa sööd. Tänapäeval jälgivad inimesed lausa maniakaalselt menüüd ja toidukoostist, samas veel enam on inimene see, mis ta endasse vaimselt paneb. Minu jaoks isegi tühine salmike on kindlasti huvitavam kui söögiretsept, aga see on muidugi maitseasi.

Lisaks turgutab ilukirjandus kujutlusvõimet ja ainult meediat või sotsiaalmeediat tarbides laisaks jäävat sõnavara.

Ka ilukirjanduse pakutavat keeleabi ei tasu alahinnata ajal, kui üks rõivatehas reklaamib end lausega "Forget Boyfriend. Sel Valentinipäeval kaisutab teid hoopis /piiks/ mõnnamõnna bordoopunane hommikumantel" ning üks magusavabrik müüb bestikaid kohukesi. Siis ütleks küll, et jagatagu mõistust. Ilukirjandusest võib seda hea tahtmise korral saada.