Viimasel ajal tuleb järjest avalikuks ilminguid, mille üldpildiks kujuneb, et Eesti riigis on humanitaariavaldkond sattunud löögi alla.

"Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade," sellega algab meie põhiseadus.

Meil on ametis sõnades küllaltki konservatiivne valitsus, mis on väljendanud soovi hoida ja kaitsta eesti kultuuri ja keelt. Vahel tekib küsimus, kelle eest meid kaitsta tahetakse, sest keegi otse nagu väljast ei ründa. Eelkõige konservatiivne rahvaerakond on aga väljendanud võõrmõjude ohtlikkust eesti kultuurile: kõik, mis on suunatud eestluse lahjendamisele teiste rahvastega, on enda mahasalgamine, on eri sõnastuses korduvalt kõlanud, ning termin "multikulti", mis peaks ju tähendama mitmekultuurilisuse lühendvormi, on saanud sõimusõnaks, kuigi mitmekultuurilisus ehk multikultuursus ei tähenda rahvuskultuuride kadu, vaid erinevate kultuurilise ja etnilise taustaga inimrühmade koosolu ja omavahelist sallivust ning laiemalt kultuurilist mitmekesisust avatud maailmas.

"Kui me oma keele, rahvuse ja kultuuri eest võitleme, siis oleme siin igavesti, aga kui alla anname, siis hingitseme rahvusena veel vaid viimaseid põlvi," kirjutas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme suvel Uutes Uudistes.

"Oleme eeskujuks suurele osale maailmast meie kultuuri, stabiilsuse ja majandusarenguga ning IT-lahendustega," kuulutas Jüri Ratas mullu märtsis oma taas-ametisseasumise kõnes riigikogu ees.

Selliste uhkete avalduste puhul kõlavad viimased uudised veidralt.

Nimelt. Eesti Kirjandusmuuseum jäi eelmise aasta taotlusvoorus ilma Eesti Teadusagentuuride uurimistoetustest. Muuseumi direktor Urmas Sutrop teatas seepeale, et grandirahast ilmajäämine paneb kirjandusmuuseumi raskesse olukorda, mis päädib töökorralduste muutustega ning tõenäoliselt ka koondamistega. Järjepidev tegevus sisuliselt lõpetati, nentis Sutrop. Kirjandusmuuseum on hinnatud humanitaariaga tegelevatest Eesti teadusasutustest parimaks, kuid selline kvaliteedimärk ei maksa praegu midagi. 

Näiteks kirjandusmuuseumi allüksus Eesti Rahvaluule arhiiv ei saa selleks aastaks üldse toetust teadusprojektideks. "Peaks olema endastmõistetav, et meie, eestlaste, lähtekoodi hoidev asutus kuulub kultuuriasutuste eliidi hulka koos Eesti Rahva Muuseumi, laulupidude ja Rahvusraamatukoguga," kommenteeris otsust kultuuriportaalis presidendi rahvaluulepreemia laureaat 2016 Tuuli Reinsoo, lisades, et eesti rahvas tahetakse otsusega ilma jätta lähtekoodist.

Eesti Keele Instituudi töötajate seas tekitavad aasta hakul muret valitsuse plaanid, mille kohaselt keeleameti loomisega viiakse sinna üle pea kõik seni EKI täidetud ülesanded.

Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender ütles seepeale ERR-ile, et nad ei ole keeleameti loomise vastu, kuid pühapäevaste uudiste kohaselt toimuks EKI likvideerimine, sest enamik nende tegevustest koondataks uude loodavasse ametisse.

Teaduspoliitika on kaldu

Mullu kevadel tuli uudis, et valitsus taganes plaanist tõsta teaduse rahastamine ühe protsendini SKT-st, mis oli sätestatud president Kaljulaidi juures allkirjastatud teadusleppes, kuhu andsid allkirjad kõigi parteide juhid, välja arvatud EKRE oma, kes pidas seda liiga madalaks ambitsiooniks.

Sügisel andis valitsus teada, et lisaraha teadusse siiski leitakse, aga lubatust vähem, kõigi valdkondade peale 2,1 miljonit eurot. Seejärel otsustas teadus- ja arendusnõukogu, et kõik valdkonnad ei saa sellest osa, vaid see suunatakse nõukogu hinnangul prioriteetsetesse valdkondadesse.

See tähendab, et pool rahast suunati tehnika ja tehnoloogia valdkonda, 20 protsenti põllumajandusteaduste ja veterinaaria valdkonda ning 30 protsenti arsti- ja terviseteadustele. Kõik vajalikud valdkonnad, aga null humanitaar- ja sotsiaalteadustele.

Stardigrantide taotlusvoorus olid humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondadest taotlejad kõige vähem edukad, ent see ei tähenda, et teadlased või nende projektid oleksid ebaedukad, pigem näitab see teaduspoliitika puudusi, nagu ütles Eneli Kindsiko Sirbis. Kui haridus- ja teadusministeerium annab mõista, et ohus on teaduse valdkondlik mitmekesisus, siis miks suretatakse järjepidevalt mõningaid valdkondi välja, küsib ta, pidades silmas humanitaar- ja sotsiaalteadusi. 

Kultuurrahvana säilimiseks on tähtis, et meil uuritakse kirjandust, folkloori, kunsti, filoloogiat, filosoofiat ning osatakse ka klassikalisi keeli ja tuntakse neid kultuure. "Stiili ja vaimsete hoiakute leidmiseks peaksime uuesti leidma sõna valdamise oskuse," ütles varalahkunud klassikaline filoloog Marju Lepajõe viis aastat tagasi "Plekktrummis".

Mängus on järelkasv

Kas me tahame põrandaalust humanitaariat, võiks küsida. Tõsisemalt: selliste rahastusotsuste mõju ei ole ainult tänases päevas, aga pikaajalisem, humanitaarvaldkondade alarahastus kahandab ka sellealast järelkasvu. Mõju on kärme ja otsene, näen oma lähikonnast, et humanitaarhuvidega noored asuvad õppima välisülikoolidesse, sest siin ei tundu neile, et neid valdkondi hinnatakse, samas kui välismaal võetakse neid kui võõrtudengeid lahkelt vastu.

Samal ajal Eestis: siseminister Mart Helme algatas neil päevil välismaalaste seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse kiireloomulise muutmise, eesmärgiga piirata välistudengite saabumist Eestisse ja nende õigusi ning võimalusi siin. Tööandjate ühendused leidsid seepeale, et seadusemuutus kahjustab Eesti majanduse ja kõrghariduse konkurentsivõimet ning läheb vastuollu võrdsete võimaluste tagamisega ja takistab välismaalaste integreerumist Eesti ühiskonda.

Idee säilitada rahvusriiki, nõrgestades ülikoolide konkurentsivõimet ja samas koondades siinset humanitaariat, on leebelt öeldes lühinägelik. Eesti kultuur on ju pigem positiivne asi, mida võiks uurida jaatuse, mitte eituse kaudu, et näidata, kuhu me kuulume, mitte kuhu me ei kuulu ning keda ja mida me tõrjuma peaks.

Välistudengite peletamise ja maailma kultuuri mõjude eest hoiatamise asemel võiks valitsus keskenduda sellele, kuidas teha eesti keelele ja kultuurile kasulikke otsuseid, mis aitaks tagada põhiseaduses sätestatud püsimise. Kas eesti kultuuri säilimiseks piisab, kui woldid ja boldid suhtlevad eesti keeles või peaks suunama resursse kultuuri uurimisse, keele- ja kirjandusteadustesse?

Praegu suhtutakse eesti keelde kui umbrohtu, mis niikuinii ei hävi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.