Ülar Ploom: humanitaarid ei kao kuhugi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ülar Ploom
Ülar Ploom Autor/allikas: ERR

President Kersti Kaljulaid määras Valgetähe IV klassi teenetemärgi tõlkijale, kirjandusteadlasele ja kirjanikule Ülar Ploomile, kes ütles, et keelt ja kirjandust uuritakse ka ilma rahata ja põlve otsas, sest alati leidub inimesi, kelle kutsumus see on. Küsimus on nende inimeste majanduslikus toimetulekus.

Palju õnne, olid esmalt tagasihoidlik, et neid medaliste on teisigi ja sa pigem tahaksid varju jääda, aga minu arust praegu on just õige hetk toetada humanitaare, kirjandusteadlasi. Mida arvad esiletõstmisest selles kontekstis?

Ma arvan, et on väga hea, kui kirjandust ja kirjanduseuurijaid nende teenetemärkidega meeles peetakse, sest see on keeruline ala. Kui midagi luuakse kaua, siis temaga peab ka kaua tegelema. Esiteks raamatuid kirjutatakse kaua. Teiseks on kaks tasandit, üks on teksti lineaarne tasand ja teiseks on tekst kui teos. Lineaarselt tasandilt teoseni jõudmine ei lõpe teoseni jõudmisega, vaid teosest tuleb tekstini tagasi jõuda. Seega juba loomuldasa on see tohutult pikk protsess, ja see ei puuduta ainult kirjandust, vaid igasuguse kunsti mõtestamist ja analüüsimist.

Nii et need veskid jahvatavad aeglaselt ja tänases kiires maailmas, kus kõik on kärmele edule üles ehitatud, on mul ainult hea meel, kui tunnustatakse ka seda aeglast valdkonda.

Mul ei ole niivõrd hea meel enda esiletõstmise üle kui inimeste üle, kes tegelevad kirjandusega nagu Andrei Ivanov või Contra.

Humanitaariat tuleb toetada, aga sa ütlesid enne, et ei tehta vahet teadusel ja kunstil.

Ma kuulsin siin paar päeva tagasi, et on niisugune näitus, mis räägib teaduse osast kunstis. Ajab natuke naerma, et praegu tahetakse teaduse osa igal pool üles tõsta, sest kui teadust ei ole, siis justkui ei ole kunst enam väärne.

Aga kui me võtame musta augu metafooriks, siis me teame, et paljud teadlased on eelkõige kunstnikud, paneme universumi uurijad rääkima, siis näeme, et vasakule ajupoolkerale lisaks töötab neil ka parem poolkera suurepäraselt. Nii et sama hästi võiksime vaadelda kunsti osa teaduses. Sageli need metafoorid sünnivad niipidi, musta augu metafoor on kindlasti seotud selle teadusmudeliga, mis järgneb.

Kui me räägime erinevatest tunnetusviisidest, siis on argitunnetus, aga on ka kunstilist, teaduslikku, religioosset tunnetust. Ülo Vooglaid on sellest rääkinud ja kirjutanud. Need on erinevad tunnetused ja annavad meie tunnetuse kokku. Praegu räägitakse hästi palju teaduspõhisest tunnetusest, see on täiesti õige, aga ärgem unustagem, et siia lisandub müütiline tunnetus. Ühiskond ei toimi, kui kõik läheb ainult teaduse peale, kusjuures ei saa aru, kus see teadus lõpeb.

Kui teadusel ei ole kunsti ja müüti sees, siis teadus ei täida oma universaalset ülesannet.

Mida arvad sellest, et valitsuse tasandil räägitakse rahvuskultuuri edendamisest, aga keele ja kirjanduse uurimist rahaliselt ei toetata?

Pikas perspektiivis lühinägelik. Ilmselt lühinägelik ka lühikeses perspektiivis. Eesti kultuur on unikaalne ja nagu Tiit Hennostegi ütles, keele universaalseks uurimiseks tuleb tegutseda lokaalselt, et saaks universaalsete asjade juures üldse kaasa rääkida.

Kahtlemata ilma eestikeelse kirjanduseta, aga ka ilma eestikeelse tõlkekirjanduseta, mitte ainult tänapäevast, vaid ka antiigist, aga ka keskajast, barokist, modernismist eesti kultuur ja keel ei arene. Sest ega eesti kirjandus ei ela vutlaris. Ta on sümbioosis ka mujal tehtavaga. On tähtis, kuidas ja mida tõlgitakse.

Just nimelt, ja seda kõike on vaja ka uurida ja see uurimine ei saa toimuda põranda all või põlve otsas.

Saab küll. Ärgu nüüd eesti kirjanduse ja keele vaenajad, kui selliseid üldse on, mõelgu, et põlve otsas seda ei tehta. Tehakse küll. Ja tehakse edasi ka. See ei ole tegelikult probleem. Probleem on lihtsalt see, et need inimesed, need uurijad elavad võrreldes teistega majanduslikult halvemini. Ma ei tea, kas see on üldse probleem, võibolla ei ole? Las elavad halvemini, ega sellest ju midagi ei ole.

See kõlab naljakalt, aga tegelikult ju tõsine asi ja ei ole praegu ilmselt eriti populaarne seisukoht.

Ma saan aru, aga ma meelega ütlen seda, sest me teame niigi, et filoloogia, humanitaaria, need ei ole edu toovad alad. Inimene peabki ühel hetkel otsustama, kas ta tahab saavutada edu, või ta tahab saavutada harmooniat ja tasakaalu ja tunda rõõmu oma tööst, mis teda huvitab ja milles ta on lisaks andekas.

Igal aastal ma imestan, et tuleb ülikooli õppima noori ka humanitaariasse kõigist neist reaalteaduste edulugudest hoolimata. Ega need inimesed kuhugi ei kao. Ja kui me räägime mingist riiklikust tellimusest, siis see on jabur, sest lisaks riiklikule tellimusele on ühiskondlik tellimus ja lisaks ühiskondlikule tellimusele on inimeste tellimus. Inimesed elavad ühiskonnas ja inimeste soovid, anded ja vajadused erinevad, ja kui seda ei arvesta, siis keegi tahab teha sellest ühiskonnast midagi väga ühekülgset. Seda on üritatud teha fašistlikus, kommunistlikus ja igasugu muudes totalitaarsetes süsteemides, ega siin midagi uut ei ole.

Mis sul on käsil, mis lugemislaual, mis pakub kirjanduslikku pinget?

Ma armastan tohutult Tõnu Õnnepalu loomingut. Tema raamatuid võin avada eri kohtadest, mäletamata, mis eespool oli, sest naudin seda, kuidas ta kirjutab. See annab puhkust ja paneb unistama ja mõtlema. Neid autoreid on mul veel muidugi palju.

Ise tegelen ikka oma tavaliste asjadega, mul tuleb ka üks jutukogukene välja, kultuurikapital oli nii kena ja rahastas. Ikka kirjutan mõnikord natuke luulet ka, ja tegelen Dante "Jumaliku komöödia" tõlkimisega, kui antakse, siis saab ka valmis. Eestikeelne Dante, jälle võib küsida, et mis panus see nüüd siis maailmakultuuri on. Ega ei olegi, aga eesti kultuuri on see panus küll.

Aitäh ja edu!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: