Mida te teete, kui teie panga PIN-kood juhtumisi kaduma läheb? Otsite üles PUK-koodid ja taastate PINi, eks ole? Aga kui teil pole PUK-koodi ja te ei saa ka pangast uut? Eesti Rahvaluule Arhiivis on hoiul meie lähtekood. Ja te tahate serverid välja lülitada? Nii võiks kirjeldada praegust olukorda, kus ERA tegevus on jäänud toetusteta. Kuulge, süsteemis on viirus, kutsuge mõni itimees! Ikka ei kirjuta ta nii head lähtekoodi, kui Jakob Hurt koos oma kirjasaatjatega seda tegi. Murdmatu - ja poku, mida meiega tehakse!

On lausa ahistav ja õõvastav lugeda, et Eesti Rahvaluule arhiiv ei saa selleks aastaks mitte mingisugust toetust teadusprojektideks. Peaks olema iseenesestmõistetav, et meie, eestlaste, lähtekoodi hoidev asutus kuulub kultuuriasutuste eliidi hulka koos Eesti Rahva Muuseumi, laulupidude ja Rahvusraamatukoguga. Ma ei taha kedagi rünnata ega halvustada, vaid ainult jagada, miks minu silmis on Eesti Rahvaluulearhiiv mitte ainult asendamatu, vaid prioriteet number üks meie kultuuri elujõulisuse koha pealt. 

Et kultuur ja teadus on elujõulised ja suudavad leida mooduseid ellu jääda ka praegu valitseva, ma ütleks, vaimse kiusamise õhkkonnas, selles ma üldse ei kahtle. Oleme hullematki näinud. Selle väikse viiruse pärast ei lõpe veel meie püha üritus... ainult ilma paanikata. Üksord me ju võidame? Praegused otsused sünnivad ilmselgelt mitte pragmaatilisusest, vaid teadmatusest. Ma ei usalda neid otsuseid, kuna otsustajatel puudud ilmselgelt isiklik kokkupuude teemadega, millega nende kiusatavad, oi, vabandust, hallatavad, asutused tegelevad. Ei, ma ei usalda kahjuks rabistajaid ning ökonoomitsejaid. Ma usaldan eksperte, nagu seda on Eesti Keele Instituut või Rahvaluulearhiiv. 

Need on lihtsalt nii vajalikud et ükskõik kui täbar olukord ka ei tunduks - don´t worry, te jääte ellu. Ja Eesti rahvas jääb ka ellu. Kuidagiviisi. Meil siin on kõik "kuidagiviisi" ja "enam-vähem", mis puutub rahvuskultuuri... eks ole?

Kuid selleks, et jõuaksime kasvõi pool trepiastet kõrgemale ronida sellest "basic survival" tasandist, on vaja kapitali. Et me oleks terve rahvana maailmas selline hitt nagu on ansambel Trad.Attack!, kes on veetnud võrdselt aega lennujaamades ja Rahvaluulearhiivi salvestisi kuulates. Vaimset kapitali, mis paneks ka paadunuima skeptiku uskuma oma potentsiaali siinsamas, kuhu ta on sündinud.  Et meie loov ja vaba hing saaks luua nagu lauluemad suutsid. Me ei saa end kordama jääda ja ainult "Tuulevaikse ööga" piirduda.

Olevat kõlanud etteheide, nagu oleks Eesti Rahvaluulearhiiv oma kogumistöös liiga eestikeskne. Kas te viimase aasta jooksul selle kodulehe või Kratt kogumismooduli olete lahti teinud? 2019. aasta kogumisvõistluse teema oli "Esemed meie rännakuil." See pöörab pilgu migratsioonile, õpingutele välisriikides, koduigatsusele, aga ka tehnoloogilistele uuendustele meie elus ja iga inimese oskusele hoida ja säilitada oma perekonna pärandit. Aastate jooksul, mil olen arhiivi oma kaastöid saatnud ja neid ka lugenud olen kogenud avatust ka keele muutumisele, tänapäevastele ja  imporditud nähtustele nagu fännikultuur, tänapäeva "kalevipojad", Walt Disney mänguasjad,  kuid ka lood kaugetest eestlaste küladest Siberis. Kas Kamtšatka on Eestist piisavalt kaugel? 

Et olla rahvusvahelisem ja laiema haardega, kas on mingi moodus, kuidas teha seda täiesti ilma rahata? Kui on ideid, siis palun, ärge arvustage niisama, sedasi malet ei mängita. Pakkuge töötavaid alternatiive või panustage vabatahtliku tööga. 

Eesti Rahvaluule arhiiv kogub ja mõtestab meid endid. Kes sind kogub? Kellele lähed sina korda, sinu mõtted, sinu kritseldused, sinu kooliaegsed salmikud - sinu elu? See, kuidas me end identifitseerime, mida me endast lõppude lõpuks räägime kogu maailmale, sest, olgem ausad, lõpuks jäävad meist ainult lood, laulud, sõnad, pildid... mitte midagi muud meist kahjuks ei jäägi, newsflash - me ei ela igavesti. Sinu esemed ei ole sina, sinu esemed pole eestlased, kuid see, mida sa tunned, räägid, kirjutad, mõtled, kardad, välja naerad, armastad, vihkad, hoiad, põlgad, ihaldad, igatsed... need oleme meie. Ja seda meilt küsitaksegi... Kui te peate iseennast mingilgi määral oluliseks, siis võiks pidada oluliseks ka rahvaluulearhiivi, sest teate, Delfi kommentaariumidest ei leia teid 100 aasta pärast keegi, aga arhiivist leiab küll... Kui kogu teie maine vara on juba ammu tuhk ja tolm. 

Kui te kaotate oma PIN-koodi ega tea enam, kuidas olla, ja kõik pangakontorid on kinni...  Kust te süsteemi taastamist alustate?

Tuuli Reinsoo on 2016. aasta Eesti Vabariigi Presidendi Rahvaluulepreemia laureaat.