Luuletaja Kristiina Ehin ja rahvamuusik Mari Kalkun lõid Eesti Rahvaluule Arhiivi kaitseks ka protestilaulu "Hädaabikõne peaministrile".

"Ma ei ole elus varem ühtegi protestilaulu kirjutanud, aga see tekkinud olukord pani mind seda tegema. Me peame hoidma ja kaitsma oma pärimust ja neid inimesi, kes sellega tegelevad," rõhutas Kalkun.

Kuus teadus- ja haridusasutust esitas jaanuari lõpus avaliku pöördumise, millele kogunes reede õhtuse seisuga natuke üle 1900 allkirja.

"Eestlased on uskunud oma keelde, oma kultuuri, oma pärimusse, sellesse, mis on selle kultuuri aluseks ja selles suhtes ma arvan, et mis tahes viis sellega tegelemist oluliselt kärpida ei too head tulemust tuleviku jaoks," märkis Eesti rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv.

Rahvamuusikud on valmistamas ühiskontserti rahvaluule arhiivi toetuseks. See kõik on järellainetus uudisele, et rahvaluule arhiivi jätkamine senisel kujul on suure küsimärgi all, kuna asutus jäi ilma teadusrahast.

Kõige enam puudutas see just rahvamuusikuid, kelle edulood on otseses seoses Eesti rahvaluule arhiivi põhjatute varakambritega.

"Ilma selleta ei oleks Eesti pärimusmuusika, võiks öelda, revolutsiooni. Ilma selleta ei oleks Trad. Attacki. Trad. Attacki 40-st loost, me lugesime kokku, on 30, kas kaasavad arhiivisalvestist või on siis saanud sõnad või meloodia arhiivist. Sõna otseses mõttes me käime seal, me teeme kartoteegi lahti, me võtame, vaatame neid sõnu, loeme, meid aitavad oma ala professionaalid," rõhutas ansambli Trad.Attack! liige Jalmar Vabarna.

Tõsi, sellist tööd saab rahvaluule arhiivis ka edaspidi teha, kuna nii arhivaaride töö kui ka arhiivi lahti hoidmine on riigi poolt tagatud püsirahastustega.

Kuid rahvaluule arhiivis ei ole ainult rahvalaulud, vaid seal leidub materjali kõige kohta, mis puudutab eestlaseks olemist. Rahvameditsiini kohta, mis on viimasel ajal väga populaarne, kohapärimuse kohta, mida kasutab ka näiteks muinsuskaitse ja materjali tuleb kogu aeg juurde.

Lisaks moodustavad arhiivi tööst olulise osa erinevad publikatsioonid ja raamatud, millest näiteks kaks teost valiti läinud nädalal eelmisel aastal ilmunud kaunimate raamatute hulka. Nüüd, mil aga arhiivil ei olnud ühtegi edukat projekti teadusraha jagamisel, ollakse küsimuse ees, kas ja kui palju saavad arhiivis töötavad teadlased edaspidi uurida, mõtestada ja ka laiemale avalikkusele tutvustada eestluse algkoodi.

"Esimeseks aastaks on küll ette nähtud tasandusraha, mis on 85 protsenti möödunud aasta rahast, aga see hakkab iga aasta järjest vähenema ja kolleegide arvutused väidavad, et mõne aasta pärast on see summa ainult 40 protsenti algsest eelarvest," sõnas arhiivi juhataja Järv.

Mida eelarve puudujääk arhiivile sel aastal tähendab, pole veel teada, sest eelarve on kinnitamata. Tõenäoliselt seisab ees mõnede inimeste koondamine. Olulisem on aga küsimus, miks on humanitaarteadustel raske teadusrahastust saada.

Haridus- ja teadusministeerium ütleb teadusprojektide rahastuse kohta, et kui näiteks reaalteadustel on võimalus küsida lisarahastust ütleme ka ettevõtete käest, siis humanitaarteadustel seda võimalust pole.

"Ja see viib muidugi selleni, et humanitaarid konkureerivad uurimistoetustele palju suuremas mahus. Et see taju, et tegelikult on humanitaarias väga palju häid projekte, mis vääriks rahastamist, on uurimistoetustes päris palju," rääkis haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja Katrin Pihor.

Samas ei nõustuta ministeeriumis sellega, nagu oleks raha jagamisel edukamad need teadusprojektid, mis ei keskendu Eestile ja pole eesti keeles.

"See ei päde, et nii öelda Eestile keskendumine võiks kuidagi mõjutada uurimistoetuste tulemit. Ka eesti keeles uurimine, kui see on tehtud kõrgel tasemel," rõhutas Pihor.

"Siin on jällegi see probleem, et nende teadusprojektide hindajaks on tavaliselt välisretsensendid. Välisretsensentide jaoks see eestikeelne artikkel, mis on pandud sinna teadusprojekti juurde kuuluva publikatsioonide loendisse, ütleb üldjuhul üsna vähe," nentis Eesti rahvaluule arhiivi juhataja Järv.

Mis on aga rahvaluule arhiivi saatus juhul, kui neil ei õnnestu ka järgnevatel aastatel ühtegi edukat teadusprojekti esitada.

"See tõenäosus, et nelja aasta jooksul ühtegi teadusgranti ei saada, see on üsna väike. Meie huvides on teaduse mitmekesisus," vastas ministeeriumi teadusosakonna juhataja Pihor.

Rahvaluule arhiivist öeldakse, et pigem on praegune teadusraha jagamine ikkagi üks suur loterii, samuti on praegune süsteem tekitanud olukorra, kus teadusprojekte kirjutatakse selle järgi, mis võiks olla edukas, aga mitte selle järgi, mida oleks vaja uurida või teha.

"Eesti kultuur ei ole ju mingi projekt, mida rahastatakse siis, kui muust üle jääb. Eesti kultuur on meie olemise mõte," kommenteeris kultuuriminister Tõnis Lukas.

Kuidas siis ikkagi uurida eesti kultuuri ajal, mil riik on rohkem huvitatud nende teadussuundade arendamisest, mis toob ka käega katsutavat majanduskasu?

"Mina võtan praegu eesmärgiks luua kultuuriministeeriumi valitsemisealas vastav teadusprogramm, mis Eestiga tegelevaid teemasid ja Eestiga seotud kogusid ja nendega seotud tegevusi piisavalt rahastaks, nii et mingi päästeprogramm tuleb välja mõelda, sest tõepoolest Eesti kultuuri uurimist ei saa unarusse jätta," lausus minister Lukas.