Mida tähendab see Eesti rahvaluule arhiivi ja eesti muusika jaoks ning kas praegu käibel olev teadusrahastuse süsteem teenib neid eesmärke, milleks see on ellu kutsutud?

Vestlusringis osalesid Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadurid Janika Oras ja Taive Särg, Eesti teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel, Eesti kunstiakadeemia professor ja Eesti teadusagentuuri hindamisnõukogu liige Krista Kodres ning pärimusmuusikud Ants Johanson ja Juhan Uppin.

Taive Särg rõhutas vestluse alguses, et Eesti rahvaluule arhiiv on ette nähtud selleks, et vahendada eesti folkloori eesti ühiskonnale. "Arhiiv ei tähenda ainult kogusid – seal on käsikirjad, salvestused, fotod – ja on inimesed, kes seda teadmist vahendavad. Need inimesed on teadusliku ettevalmistusega, sest ilma spetsiifiliste teadmisteta ei ole võimalik nende kogudega tegeleda, neid korrastada, neid planeerida ja ühiskonnale vahendada." 

Taive Särg lisas, et sarnaselt Eesti keele instituudile, mis toimib ka keele nõuandlana, on Eesti rahvaluule arhiiv sisuliselt folkloori nõuandla. "Aga nüüd, osutades ühiskondlikku teenust, tundub, nagu toimuks see meie endi huvides. Me peame selle jaoks pidevalt raha taotlema, et sellisel viisil tegutseda. See ei tundu loogiline, et me kirjutame teadusprojekte, mis ühest küljest on väga kena – me korrastame selle kaudu oma mõtlemist ja eesmärke – aga see ei peaks toimuma sellise vaba konkurentsi korras, kus me peame võistlema nii geneetikute, astrofüüsikute, matemaatikute kui ka teiste keelte uurijatega."

Nüüd ongi Eesti rahvaluule arhiiv olukorras, kus tiheda konkurentsi tõttu teadusrahast ilma jäädi. Uurimistoetuste olemasolust sõltub aga ka asutuse baasfinantseering. Eesti rahvaluule arhiivi ootavad ilmselt ees ümberkorraldused, sest raha kõikide seniste tegevuste käigushoidmiseks enam ei ole. "Kas me peaksime nüüd tõesti selle nimel, et saada sellist nähtavat ja praegu seaduslikult võimalikku rahastust, lõpetama kogu selle avaliku töö – nii teadlastele kui ka avalikkusele suunatud väljaannete koostamise, uurijate konsulteerimise – ja kõik need tegevused, mis praeguses teadussüsteemis mitte midagi ei maksa?" küsib Janika Oras.

Baasfinantseerimise suurendamisest on viimasel ajal palju räägitud, aga Oras rõhutab, et ka baasfinantseerimine sõltub uurimistoetuste olemasolust ning Web of Science (WoS) 1.1 artiklitest, millest peaaegu kõik on võõrkeeles. "See tundub praegu võib-olla üldsõnalisena, aga kui ma istun oma laua taha ja mul on järjekordse ingliskeelse artikli materjal käes ning siis on seal samas Cätlin Mägi kiri, kes annab meie sarjas "Helisalvestusi Eesti rahvaluule arhiivist" välja eesti suurima torupillimängija Juhan Maakeri helisalvestusi – siis mis ma nüüd kätte võtan?" Oras toob välja, et lisaks püsiva töökohaga arhivaaridele, vajab selline spetsiifiline teadusasutus nagu Eesti rahvaluule arhiiv ka kõrgel tasemel rahvaluuleteadlasi, kes oskavad seda materjali koguda, mõtestada ja vahendada. "See kompetents on ainukordne," rõhutas Oras.

Ants Johanson leiab, et praeguses asises ühiskonnas on nii, et sellega, mida käega katsuda ei saa, võib tegeleda omast vabast ajast, hobi korras. "Valitseb mentaliteet, et kui ühiskond saab jõukamaks, siis küll saame tegeleda ka nende sõnade ja lauludega. Samas on selline tervet riiki hõlmav sini-must-valge tühi propaganda ja ometi nendesse eestlusest kantud tegevustesse see ikkagi ei kipu jõudma," ütleb Johanson.

Kas oleme siis valmis tunnistama, et Eesti rahvaluule arhiivi tegevus on luksus, mida Eesti Vabariik endale praeguste ressursside juures lubada ei saa? Eesti teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel toob esmalt välja asjaolu, et eesti teaduses on häbematult vähe raha ning teadusleppe kokkuvarisemist nimetab ta tõeliseks kaotuseks. Eesti teadusagentuuri uurimistoetused, mida antakse välja konkurentsipõhiselt, moodustavad kogu teadusrahastusest vaid 20 protsenti ning selle süsteemiga kõiki vigu lahendada ei saa. Omaette küsimus on see, milline peaks olema uurimistoetuste valdkondadevaheline tasakaal. Praegu on humanitaariale ette nähtud umbes 10 protsenti. Andres Koppel ütleb, et olukord võiks olla veel hullem. "Kui ettevõtjate liitudelt hiljuti küsiti, milline peaks olema valdkondadevaheline proportsioon, siis ütlesid nad, et pool rahast peaks minema tehnoloogiavaldkonda. See on ilmselt ebamõistlik mõte, aga milline see mõistlik tasakaal erinevate valdkondade vahel on, see on meil läbi rääkimata. Praegu tugineb Eesti teadusagentuur väljakujunenud ajaloolistele proportsioonile – 10 protsenti humanitaaria, 7 protsenti sotsiaali, 50 protsendi ringis on loodusteadused ja teised seal riburada vahel. Põllumajandusteadustele on 2,5 protsenti. Kas see proportsioon on mõistlik või mitte? See diskussioon algatati möödunud aastal Eesti teadus- ja arendusnõukogus," selgitab Koppel.

Humanitaariale oli tulenevalt olemasolevatest ressurssidest tänavu välja jagada 11 granti, millest 10 läks Eesti-ainelistele uurimustele. Taotlusi oli aga 75. Olukorra keerukust avab Eesti kunstiakadeemia professor Krista Kodres, kes on humanitaaria ekspertkomisjoni ning ka hindamisnõukogu liige. "Humanitaaria alla kuulub 11 valdkonda ning nende sees on omakorda veel alavaldkondi. Nii et on selge, et tänase rahastamisega kõigile valdkondadele finantseerimist anda ei saa. Teine kurbloolisus seisneb selles, et rahastada pole võimalik ka kõiki häid projekte. Kogu hindamissüsteem teisendatakse sõna otseses mõttes hinnetesse ning esimesed 20-25 projekti mahuvad väga väikese, ütleme 1,5 puntki sisse. See on selles mõttes skandaalne, et häid projekte on väga palju ja nende taga on lõpuks inimesed, kes on teinud tööd, raisanud oma aega." Palju vaeva näevad ka väliseksperdid, kes on selle jaoks palgatud, ning kogu see süsteem ei tundu Kodrese sõnul eriti jätkusuutlik.

Peaministri poolt juhitud 15–liikmelises teadus- ja arendusnõukogus ei ole mitte ühtegi humanitaarteaduste esindajat. 2019. aasta lõpul, kui teadusesse suunati täiendavad 2,1 miljonit eurot, sekkus tollal käimasolevasse taotlusprotsessi teadus– ja arendusnõukogu, kes otsustas lisandunud ressursid suunata kolme valdkonda: tehnika–, arsti–, ja põllumajandusteadustesse. Olukorda, kus valdkondadevahelist tasakaalu suunava teadus- ja arendusnõukogu koosseisus ei kuulu ühtegi humanitaari, peab küsitavaks ka Krista Kodres. Samuti pole ühtegi humanitaari Eesti teadusagentuuri nõukogus. See tähendab Kodrese sõnul seda, et mingil tasandil puudub humanitaarial hääl.

Eesti teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel rõhutab samuti humanitaarteaduste olulisust ning taunib suhtumist stiilis "mikroskoobid atradeks", mis oli teaduses levinud eeskätt Nõukogude ajal. "See, mis teeb meid inimeseks, mis mõtestab seda kõike, see ongi kitsamas mõttes humanitaaria, kunstid, kultuur." Valdkondadevahelised proportsioonid on debatt, mis on Eestis veel pidamata. "Oleme harjunud sellega, et kõik on nii nagu on olnud. Aga kui tõusevad esile sellised teravad probleemid, siis oleks mõistlik rääkida ka sellest, missugune see mõistlik tasakaal on," ütles Koppel.

Tuleb välja, et 10 protsenti humanitaaria osakaal teadusrahastuses ei kehti mitte ainult Eestis vaid ka teistes OECD riikides. Samas tasuks protsentide võrdlemise kõrval silmas pidada ka absoluutsummasid – kui näiteks Ameerika Ühendriikides tähendab see 10 protsenti sadu grante, siis Eestis vastab sellele 11 granti. Kas praegu käibelolev süsteem õigustab end nii väikeses riigis nagu Eesti? Küsimustele vastas haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler kõrgharidus- ja teadusküsimustes Indrek Reimand. "Ega me ei saa ju siis humanitaariat plahvatuslikult kasvatada. Küsimus on selles, et see jagatav raha oli sama suur kui varem ja selles konkursis nemad ei olnud edukad. Kui see kellegi arvates on ainult teiste probleem, siis mina nii ei arva," ütles Reimand. Teadus- ja arendusnõukogu koosseisu kohta tegi asekantsler täpsustuse. "See muuseas ei vasta tõele, et teadus– ja arendusnõukogus ei ole ühtegi humanitaari. Väliskaubandus– ja ettevõtlusminister on oma taustalt filosoof. Tema on humanitaar," ütles Reimand. Olgugi, et baasrahastuse mahtu suurendati, on käibeolev süsteem teadlaste hinnangul siiski jätkuvalt ebastabiilne. Küsisime Reimandilt, kas haridus- ja teadusministeeriumil on olemas ülevaade uurimisrühmade ja instituutide koosseisudest viimase kümne aasta lõikes ning kui kõik on hästi, siis miks isikkoosseisud vähenevad? "Millistele andmetele tuginedes te väidate seda? Oluliselt kindlasti ei ole vähenenud. See on ilmselt liialdus," vastas Reimand, lisades, et "see paanika teaduse rahastamise osas ei ole õigustatud."

31. jaanuari avaldati kultuurilehes Sirp kuue teadusasutuse avalik pöördumine Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus, mis oli suunatud Eesti Vabariigi presidendile, valitsusele, riigikogule, haridus- ja teadusministrile, kultuuriministrile, teadus- ja arendusnõukogule ning Eesti teaduste akadeemiale. Pöördumisele on toetust avaldanud rohkem kui sada asutust ja organisatsiooni ning tänaseks on rahvaalgatus kogunud üle 1500 allkirja.

Taive Särg toob välja, et eesti kultuur on kogude kujul ühe kultuurikatkestuse juba üle elanud. Ta peab silmas eesti talupoja- ja rahvakultuuri hääbumist 19. sajandi lõpul, kui tundus, et läänelik kultuur on väärtuslikum ning paljugi oma vanast kultuurist heideti kõrvale. "Tookord ei tundunud eriti tore ei regilaul, murdekeel, vanad pillid ega pillilood. Ja kõik see oleks unustatud, kui üksikud missioonitundelised entusiastid, eesotsas Jakob Hurda ja Karl August Hermanniga, ei oleks seda kokku kogunud ja alles hoidnud ning kui Eesti rahvaluule arhiiv ei oleks suutnud seda traditsiooni jätkata. Võib-olla paljud ei tea, et Jakob Hurda kogud viidi vahepeal Soome, sest Eestis ei olnud kohta ega inimesi, kes oleks neid hoidnud. Need viidi Helsingisse, Soome Kirjanduse Seltsi arhiivi ja toodi tagasi alles pärast Eesti rahvaluule arhiivi asutamist 1927. Tookordne rahvaluule arhiivi juhataja Oskar Loorits läks isiklikult neile järel. See on suure katkestuse üle-elamine ja see ei ole eesmärk, mille poole me püüdleme. Me peaksime seda järjepidevust praegu ja kohe säilitama," ütles Taive Särg.