David Ilmar Beecher: ainult humanitaarteadus suudab päästa maailma kliimakatastroofist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold

"Plekktrumm" arutles, milline on Tartu Ülikooli roll eesti kultuuri hoidjana ja Tartu linna eripära. "Plekktrummis" oli külas Tartu Ülikooli õppejõud, varem Kalifornia Ülikoolis Berkeleys töötanud ajaloolane David Ilmar Beecher, kes ütles, et katastroofiga lõppev romaan "Moby Dick" annab võtme kätte praeguse lootusetu maailma päästmiseks.

David Ilmar Beecheri vanaema sündis 1922. aastal Tartus ja elas 1930ndate lõpus Kastani 9 korteris, kus hiljem elas ka professor Juri Lotman. Beecheri vanaema pere pages sealt aga 1940ndatel Ameerikasse.

"Ma tahtsin ülikooli ajalugu uurides rõhutada ka seda aspekti, et korteris, kus elasid mu ema ja vanaema, elas hiljem Juri Lotman," ütles Beecher, kelle isa on ameeriklane ja ema eestlane, tõlkija Merike Lepasaar.

"Tajumine, et elan tegelikult kahes erinevas keelemaailmas, oli pikk samm mu identiteedi kujunemises," meenutas Beecher. Esimest korda käis ta Eestis 1984. aastal, 90ndatel hakkas käima tihemini.

Tartu Ülikooli sammaste vahelt astus ta sisse 1993. aastal ja sealtpeale on see ülikool ja linn tema elus kesksel kohal olnud, juba enne Tartusse külalislektorina tööle asumist 2007. aastal. Praegu viibib Beecher Tartus Fulbrighti stipendiumiga, ent sai läinud nädalal ka Tartu Ülikooli väliseesti külalisprofessori stipendiumi, mis võimaldab tal Tartusse edasi jääda.

Beecher on Tartut iseloomustanud "väikelinna maailmakodanlikkusena". "Maailmakodanlikkus on hoiak, mis väärtustab mitmekesisust, paljude rahvuste läbikäimist, aga ajalooliselt see on linnastumise tulemus ning seda mõistet hakkas 18. sajandil kasutama Immanuel Kant ning hiljem kasutatakse "maailmakodanlikkuse" mõistet erinevuste koosviibimise tervikust rääkides."

Tema sõnul erineb väikelinna maailmakodanlikkus suurlinna omast selles, et suurlinnas kaldub kaalukauss universaalsuse suunas, aga väikelinnas jääb uut ja erinevat huviga vastu võttes alles ka partikulaarne, näiteks rahvuslik eripära. Tartus on säilinud ka võimalus mitte ainult kasumile ja poliitikale, nagu see on suurlinnas.

David Ilmar Beecher. Autor/allikas: Kairit Leibold

 

"Rahvusülikooli teene on eesti teaduskeele väljatöötamine," sõnas Beecher. Ta täiendas mõtet Juri Lotmani sõnadega, et maailma adekvaatseks mõistmiseks on vaja vähemalt kahte keelt ning lisas, et see iseloomustab samuti väikelinna maailmakodanlikkust: ei tohi unustada väikest, antud juhul eesti keelt.

Saatejuhi küsimusele, kuidas veenda ühiskonda humanitaaria tähtsuses, vastas David Ilmar Beecher: "Seda saaks teha, veendes inimesi, et tehnilised lahenduses ei lahenda kunagi ühiskondlikke probleeme. Me saame parema arvutiga või parema geenitehnoloogiaga pikendada elu, aga me ei saa vastuseid küsimustele, miks me siin oleme ja tegutseme, aadete ja moraali küsimustele."

Beecher ise alustas oma akadeemilist teed, kirjutades bakalaureusetöö Hermann Melville'i romaanist "Moby Dick", raamat hiiglasliku valge vaala tagaajamisest.

"See valge vaal on ise Ameerika," põhjendas Beecher, miks sellise süžeega ja katastroofiga lõppevast teosest on kujunenud ameeriklaste rahvusromaan. "Täpsemalt see on Ameerika unistus, mida kunagi ei saa kätte. Laev kujutab raamatus aga tegelikku Ameerikat. Seal peal on Ameerika läbilõige: leidub mustanahalisi ja indiaanlasi."

"Vahel võibolla alahinnatakse, kui palju on Ameerikat ka Euroopas ja sealhulgas Eestis," nentis Beecher, tuues võrdluseks, et nagu Ahab kaotab "Moby Dickis" vaala taga ajades sihi, miks ta seda teeb, kaotab selle ka Andres "Tões ja õiguses": miks ta seda tööd murrab. Tema hinnangul tehakse Ameerika kultuurile vahel liiga, seostades seda ainult mingi labasuse ja pealiskaudsusega.

"Kõik suur kirjandus ütleb "ei", on traagiline," lausus Beecher "Mody Dicki" negatiivset lõppu kommenteerides. "Väike kirjandus võib olla positiivne. Ka eesti rahvus on sündinud lootusetusest. Kreutzwald ja Faehlmann ei uskunud, et eesti rahvast võiks midagi saada. Nad kirjutasid oma teosed selle mõttega, et hoida tuleviku sakslastele alles mälestuse rahvast, mis kunagi oli."

"Kui me rõhutame ainult positiivset, kuidas minna edasi, võibolla me kaotame võimaluse näha, kuidas see lootusetus on tegelikult meie allikas. Ka see lootusetus, mida paljud praegu tunnevad, pole midagi uut. See oli juba Õpetatud Eesti Seltsi loomise ajal," rääkis Beecher.

Tema hinnangul kehtib sama kliimamuutustega toimetulekul: lootusetus paneb tegutsema. "Loodusteadlased võivad töötada valemi, millega päästa maailm, aga ainult kultuuriteadlased suudavad innustada seda tegema."

Kultuurisoovitus: Lugeda Harari "Sapiensi", mis eristab inimesi teistest loomaliikidest keele kaudu. "Keel võimaldab rääkida asjadest, mida pole olemas," ütles David Ilmar Beecher.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: