Tallinnfilmi eesotsas on Tartu tegutsenud tänaseks aasta aega. "Nii ladusalt või kiirelt, kui aasta tagasi sai loodetud, ei ole läinud, aga positiivseks küljeks on see, et väga põhjalikult on saadud asjadega tegeletud," sõnas Tartu.

"On olnud raske. Mitte, et ma endale selles osas mingeid illusioone oleks loonud. Eks ma eeldasin, et tegu on suure väljakutsega. Filmilinnak valmib ju nii, et teist sellist stuudiot meil Eestis lähtepunktist võtta ei ole. Ida-Virumaal nüüd kohe-kohe valmib, aga teadmisi ikkagi selles osas väga palju ei ole. Filmivaldkond on erinev ka teatrivaldkonnast, kust ma siia tulin," tõdes ta.

Tartu sõnul on filmivaldkonnas tugevaid tegijaid palju, aga tegemiste spetsiifikast tulenevalt on inimesed laiali ja killustunud. "On kogu aeg kuskil tegevuses, erinevate projektidega hõivatud. Kokkutulemise momente on keerulisem korraldada. Aga see oli meie plaan, et tahame kindlasti selle teatud piirini valmis projekti veel korra üle vaadata. Aastaid on vahepeal kulunud ja tahame küsida, kas ta on enam ajakohane," selgitas Tartu.

"Teater on organisatoorse poole pealt täna Eestis hästi institutsionaalne, institutsioonide keskne, meil on suured võimsad teatriinstitutsioonid. On ka väiksemaid teatreid, mis on olulised, aga see kõik on neisse juurdunud. Väljakujunenud mustreid, kuidas asju aetakse ja kes kuidas esindatud on, seda on tunduvalt rohkem kui filmivaldkonnas."

"Filmis on suured korralikud produtsendid, ettevõtted, n-ö organisatsioonid, aga siiski lahus ja omaette tegutsemist on rohkem," nentis Tartu.

Tööle asudes tõi Tartu välja ka vastuolu, mis tekib kino Artise ja stuudiokompleksi vahel, mis mõlemad on Tallinnfilmi hallata. Mõlemad on küll samas valdkonnas, aga tegelikult täiesti erinevad asjad.

"Ma tegin vähemalt enda arvates väga kavala lükke. Mitte midagi uut, sama lükke, mille ma tegin Noorsooteatris. Ma usaldasin neid inimesi, kes seal Artises on. Programmijuhti ja teisi. Ma suurendasin nende pädevusulatust ja andsin vabadust tegutseda täpselt nende sisemiste arusaamade järgi. See otsus on ennast õigustanud," märkis Tartu.

"Kinol Artis läheb hästi. Seda juttu, et kinovaldkonnas on hästi palju pöördelisi momente ja muutuseid toimunud, on palju räägitud ja see kõik vastab tõele. Artis on täpselt samamoodi läbi tegemas muutusi. Kinovaataja ootus on muutunud. Kunagi käidi vaatamas värsket uut filmi, täna toimivad kinod pigem erisündmuste, retrospektiiviste, huvitavate ja omalaadsete sissevaadete pealt, mis on minu meelest ka kogemust vaataja jaoks rikastanud," selgitas ta.

Sealjuures möönis Tartu, et publikuhulk on varasemaga võrreldes väiksemaks jäänud. "See on raskem moment. Ma ei saa öelda, et ta on nüüd stabiliseerunud, aga meile tundub, et need numbrid hakkavad enam-vähem paika loksuma. Selle pinnalt me toimetame ja ma arvan, et saame hakkama," lisas ta. Ilma toetusmehhanismideta siiski arthouse-kino toimida ei saa.

"Paraku see nii on. Me oleme missiooniks võtnud ka kõikidele Eesti filmidele näitamiskorrad anda. Me ei saa lükata saalidesse ainult seda filmi, mis parajasti hästi publikut korjab ja raha teenida. Vahetame programmi kiiremini, kuigi mõni film elaks veel. Uued asjad tulevad peale, neid tuleb näidata."

Küll aga on vahepealse ajaga korjatud kontole vahendid näiteks saalide uuendamiseks. "Siin saab teha kummarduse endisele juhile. Natuke oli vaja veel oodata, saime kultuurkapitalilt toetust projektorite ostmiseks. Nüüd, kus see on olemas, teame, et võime ülejäänud vahendeid mujale suunata. Natuke tõmbasime pidurit ka sellepärast, et kuulata ära, millised on Solarise keskuse uute omanike plaanid. Oleme omajagu läbirääkimisi pidanud ja praeguseks hetkeks on kindlus olemas, et meie jätkamist soovitakse ja oodatakse," sõnas Tartu.

"Alus on parenduste tegemiseks loodud. Meil on plaanis uued toolid, interjööri kaasajastamine, veidi ruumi juurde tekitada, sest need erisündmused tähendavad ka seda, et rahva liikumine koondub pudelikaeltesse. Need on kõik lähiaja teemad," lisas ta.

Filmilinnakuga seoses tuleb Tartul teha kõige rohkem "tüütut administratiivset tööd". "Seal on väga palju juriidilisi nüansse, siia taotlus, siia luba, riigihanked, mis on nii pööraselt keeruliseks läinud. Iga detail, iga sõna, iga lause määrab. Projekteerimine ja ehitus on keeruline. Väga palju auru on sinna läinud. Ja ka sellisele, mitte otseselt negatiivses varjundis, vaidlemisele ja arutlemisele, kuidas ühte või teist asja tõlgendada," selgitas Tartu.

"Inimesed on seda usku, et see asi tuleb ära teha, aga see ei takista kohate üle võlli ajamist või liigset tähenärimist. Ütlen tihti peale seda, et 18 aastat töötasin teatrijuhina ja üliharva tuli leping lauale tõsta ning seda lugema hakata. Praegu selles maailmas on seda lepingu ülevaatamist ja näpuga järge ajamist ikka päris palju. Aga seda kõike tuleb teha ja korralikult."

Teine pool tööst on sisulisem, kus tuleb stuudiot n-ö välja mõelda. "Mis on ka väga keeruline ja natukene ohtlik ja tänamatu. Siin on palju abilisi valdkonnas. Täna räägime operaatoritega, siis räägime heliinimestega, siis valgusinimeste, siis produtsentidega, grimmi ja kostüümiga. Planeerime seda maja, sest projekt ei olnud erinevatel põhjustel sel hetkel küps. Lootus, et me liigume kiiremini, tuligi sellest, et see projekt on justkui valmis. Ei olnud. Küpsusaste ei olnud see, et turvaliselt ja hea tundega ehitama minna," tõdes Tartu, kuid lisas, et teeb suure kummarduse kõikidele inimestele, kes projektiga pika aja jooksul seotud on olnud.

Vahepeal on projekti tehtud kaks suuremat muutust. "Täna on olukord, kus produktsioonid saavad nii logistiliselt kui ka privaatsuskaalutlustel kolmes suhteliselt suures stuudios üksteisest lahus töötada. Selle logistika sättimine väga kompaktses kompleksis pakkus omajagu peavalu. Arvestades ruumipuudust ja seda, et me ei tea täna, mis projektid sinna sisse tulevad, oli teine prioriteet tagada võimalikult suur paindlikkus igal pool, mis ei puuduta stuudioid. Et pärast ei oleks maja valmis, aga see keskmiselt väljakujunevale kliendile ei sobitu."