Mõned aastad tagasi juhtus Pärnu filmifestivalil katastroof. Auhinnaöö alguseni oli jäänud vaid poolteist tundi. Peaaegu kõik žüriid olid töö lõpetanud, parimate etnofilmide autoritele diplomid vormistatud, ETV otseülekande proov tehtud. Ja siis teatasid kolm välismaist filmiloojat, kelle linateosed olid peaauhindadele nomineeritud ning kes olid eesti filmid läbi vaadanud, et nemad auhinda välja anda ei saa. Kõik Eesti dokid olevat allpool igasugust arvestust ja pole võimalik lubada ühelgi neist lati alt läbi ronida...

Olin šokeeritud. Selgitasin, et ka teistel festivalidel võistlevad kodumaised dokid eraldi kategoorias ning isegi kui nad on nõrgad, peaks siiski püüdma valida välja neist kõige vähem nõrguke.  Kolmest riigist pärit tuntud filmiloojad aga jäid endale kindlaks ja jonnisid edasi. Mina ka. Veensin neid, kuidas oskasin, ja andsin mõista, et sellise tööõnnetuse puhul võib kolm aastakümmet kestnud festival viimaseks jääda. Nimekad ninakad panid uuesti pead kokku ja tulid meile vastu — nimetasid siis "kõige vähem nõrga eesti filmi. Autor sai samal õhtul õlgadele meie traditsioonilise kaheksakandadega vaiba ja tundus, et rahu on majas.

Külalised sõitsid koju ega avanud meile, kus siis haigutab tühik eesti dokumentalistika ja muu maailma paremiku vahel. Mõistatamist raskendab asjaolu, et meie kodukootud dokid nopivad igal aastal aupalku rahvusvahelistel festivalidel ja "Surematu" läheb peagi Los Angelesse Oscarit püüdma. Viimane üllatus tuli ju sel suvel Karlovy Varyst, kus Ksenja Ohapkina "Surematu" võitis parima doki loorberid. Ega ometi sellel A-grupi festivalil nii ei juhtunud, et tuli samuti valida "kõige vähem nõrk" ekraanitöö?

Apatitõ kaevanduslinn näeb välja nagu endine koonduslaager. Seda see tööstuslinn Stalini ajal oligi. Ksenja Ohapkina käe all vändatud eksistentsialistlik dokk "Surematu" vene elust kuulub samasse klassi soome autori Pirjo Honkasalo "Melanhooliaga". Mõlemas filmis näeme, kuidas riik manipuleerib oma kodanikega, voolides neist juba lapsest  peale üheselt toimivaid ja vähemõtlevaid olendeid.  Meenub ka Marina Goldovskaja dokk  "Solovki võim" (1988) Solovetski saarte "kasvatuslaagrist", mida esitlesime Pärnu filmifestivalil  kolmkümmend aastat tagasi ja nimme Karl Vaino erakinos Valgerannas. Kõlas võimsa protestina ebainimliku režiimi vastu. Mida aga ei saa kahjuks öelda uute dokkide kohta, kus  autorid vaatavad Venemaal toimuvat nagu elu mingil teisel, kummalisel planeedil, ilma inimeste hingeellu  tungimata. Nagu me ei saa midagi teada korea laste tegelikest unistustest Vitali Manski kuulsas Põhja-Korea totalitaarsüsteemi jäädvustavas dokis "Päikese all" (2015), nii jäävad ka Apatitõ lapsed vaid märkideks lummavas filmikangas. Siiski ühe erinevusega. Manski doki finaalis on võti, mis paotab ukse. See on kaader tüdrukust, kes, vastates autori küsimusele lapse unistusest (või armastusest, ei mäleta enam täpselt),  tahaks nagu nimetada oma ema, aga peab algama riigipeast, läheb siis sassi ja hakkab nutma...  Pisarad Zin-Mi põsel on ka autori märjad silmad, milles pärlendab vastu nii vene kui paljude teiste vägistatud rahvaste saatus.

Libistades pilgu üle viimaste aastate kodumaiste dokkide, võib loodusteaduslikult väita, et toodangut on piisavalt, et tekiks konkurents. Teatavasti on looduses kaduvate asurkondade taastamisel (linnud, konnad, kalad, imetajad) vajalik asurkonna kriitilise piiri ületamine, et oleks piisavalt isendeid, tagamaks omavahelist loomulikku võistlust ja järelkasvu. Kodumaised ja rahvusvahelised festivalid ongi need kõrede kevadised laulukoorid, kus tugevamad isasloomad teistest üle laulavad ja sedasi elujõulisemaid järglasi sigitavad.

Vabandust, et Manija vaikivatele rannaniitudele vaadates just selliseid ridu kirjutan. Mõnede teadlaste arvates on kohatu võrrelda meie tsivilisatsiooni hülge-, mesilas- või sipelgarahvaga või linnuriigiga. Inimühiskonnas ei pruugi kvantiteet kvaliteediks muutuda. Euroopa suurriikidest väikseimas, Poola vabariigis on praegu tipptasemel dokumentalistika, poolakate tõsielufilmidele ei saa hetkel vastu ei suuremad ega väiksemad Euroopa rahvad. Tõenäoliselt on Poola imes "süüdi" palju koolid, mis õpetavad tõsielu jäädvustamist ja mis omavahel võistlevad. Eesti kultuuri väravaks suurde maailma on Veneetsia biennaal, kus kunstnikud, arhitektid, teatraalid ja kineastid üksteiselt mõõtu võtavad. Kahjuks on tihti juhtunud, et eesti meedia märkab üksnes oma kaasmaalaste loomingut ja seda pilvedesse tõstab...

Kui eestimaise dokumentalistika taseme mõistatamisega edasi minna, siis teostuse poolelt paistab silma paljude linatööde arhitektuuriline eklektika. Ja sageli ka puudulik jutustamisoskus, mis ei tulene niivõrd audiovisuaalse keele vaesusest kui ebapiisavast arusaamisest, et väga head veini ei saa kääritada keskpärastest või ilma suhkruta marjadest. Marjade all pean silmas mälukaardile salvestatud pilti ja heli. Muide, ka põhjala päikeses küpsenud viljadest ja valgel ööl võetud kaadritest võib kääritada keskpärase teose, kui algmaterjal valesti kokku panna. Ehk teisisõnu, kui ei arvestata tuhandeaastaseid veini ja lavateo dramaturgia reegleid.

Viimaste aastate suurepäraste portreefilmide puhul ("Ahto. Unistuste jaht", "Juured", "Sõda", "Vello Salo. Igapäevaelu müstika", "Peep Puksi lugu", "Jagada või mitte jagada", "Rein Taagepera kahemõtteline Eesti", "Süda Sõrve sääres" jt) takistab mitte-eestlasel filmi mõtte kohalejõudmist materjali segane järjestus. Nii kronoloogilises ajas kui ruumilises paiknemises. Tihti on side nõrk samal ajal suures maailmas toimuvaga. See oli muide esimene, mis mulle Jaanis Valgu dokki "Ahto. Unistuste jaht" nautides silma torkas. Ja millest ka Peep Puksi/Raimo Jõeranna jalutuskäigul mööda endist Tallinnfilmi stuudiot vajaka jäi.

Baltimaade dokumentalistidel oli eelmise sajandi teisel poolel täita püha ülesanne — sisendada usku, et oma keelt ja kultuuripärandit hoides suudame iseseisvate rahvastena püsima jääda. Ja näidata oma dokkidega vabale maailmale, et oleme olemas, et oleme väärt oma riiki taastama ja hoidma. Kas praeguse eesti tõsielufilmi häda seisneb selles, et peaaegu võimatu on leida kangelasi, kes on valmis jääma kaamera ees iseendaks ja kelle jutt ei muutu punase tulukese Record süttides ümaraks ja vaoshoituks. Miks ei kõnni meie dokumentalistid praegu töövarjudena Toompeal, kus on ette võetud riigi alussammaste lammutamine? Muide, August Gailit lõi eestlase koondportree oma romaanis "Üle rahutu vee" osava võttega,  jagades tormiööl läände põgenevate tegelaste vahel ära eestlaste kõige karmimad iseloomujooned. Sama ägeda dokumentaalportree saaks mitmepealisest poliitlohest, kes Toompea mäe praegusel hetkel oma haardesse on võtnud. Kes aga mu headest kolleegidest julgeks seda riskantset dokki väntama hakata?

Ja millise müütilise doki saaks veel Eesti metsas toimuvast! On ju meie kodumaise põlismetsa langetamine üks osa planeedi suurima röövlooma ja kiskja — homo satanas'e — kuritegudest nii Brasiilia, USA, Indoneesia vihmametsades kui Siberi laantes. Minevikust võib leida huvitavaid teemasid, aga eesti tõsielufilm võiks rohkem hoida silmapiiril ohte, millesse inimkond uisapäisa tormab.

Hollywoodi muinasjutuvabriku üheks kuldreegliks oli, on ja jääb, et filmi lõputiitritesse tuleb kirjutada "Happy end". Tahaksin oma  mõtiskluse lõpetada kahe suure hetkega eesti uues filmikunstis. Need on Eva Mägi sürrealistlik unenägu tragöödiast Sõrve säärel, kus nõukogude võimuga saabunud viinakurat röövis terve põlvkonna mehi. Eva hoiatus dokis "Süda Sõrve sääres" on selgelt loetav  — kui Eesti vabariik astub rajalt maha ja valib rahva tervise asemel rahalise kasu ning annab kolm tilka verd viinakuradile, siis oleme varsti kadunud rahvas. Siis ei jää meist maha midagi muud kui merelainte loksumine suure kivirahnu ümber, nagu Kersti Uibo novellis, mis on lisatud viie naise loodud kassettfilmile "Juured.

P. S. Suurel kivil Liivi lahes on hea asukoht, sellel möödus Kersti Uibo lapsepõlv. Küllap ka paljude teiste Metsapoole laste oma. Filmi nurgakivina peaks rahn aga asuma kas proloogi või epiloogina linateose alguses või lõpus. Siis oleks ta sümbolina veel suurem ja surematu.