Klavessinist Reinut Tepp: klavessiini ei saa mängida sama jõuga kui klaverit ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Reinut Tepp
Reinut Tepp Autor/allikas: Postimees / Scanpix

Marju Riisikampi tegi ajakirja Teater. Muusika. Kino septembrinumbris intervjuu klavessinisti ja pianisti Reinut Tepiga. Avaldame intervjuu täismahus.

Eesti mainekas klavessinist ja pianist Reinut Tepp on sündinud 1968. aastal. Peale mainitud erialade on ta tunnustatud pedagoog ja tegutseb aktiivselt erinevates kammeransamblites. Praegu töötab ta G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis kammeransambli ja klavessiini õpetajana, juhendab õpilasansamblit Nova Casa ning on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kontsertmeister. Reinut Tepp on olnud Tallinna Kammerorkestri kauaaegne liige ja teinud aastaid koostööd Baltimaade kuulsa orkestri Kremerata Balticaga, mille eesotsas on maailmamainega viiuldaja Gidon Kremer.

Reinut, sinus on nii palju helgust ja headust. Kuidas on see võimalik?

Minu muusikaarmastust on alati suunanud ema. Kui õppisin teises või kolmandas klassis, hakkasime käima igal neljapäeval kuulamas ERSO abonementkontserte Neeme Järviga. Ega sümfoonilisi suurteoseid polnudki nii kerge kuulata, aga midagi jäi ikka meelde. Minu ema oli kunagi õppinud klaverit, isa laulis Tartu akadeemilises meeskooris Gaudeamus. Mu vanemad olid mõlemad meedikud — ema meditsiiniõde, isa psühhiaater. Vennast sai kirurg. Ema isa pidas kingsepaametit, aga võttis ka Aleksander Arderilt eraviisiliselt laulutunde. Üks esiisadest oli ise viiuli valmistanud…

Mullu novembris mängisid sa festivalil "Tallinn feat. Reval" Tallinna raekojas kontserdi "Aitäh, õpetaja". Sel klavessiini-soolokontserdil kõlasid õpetajad-õpilased Fux ja Muffat, Zachow ja Händel. Sul on olnud läbi elu palju juhendajaid, aga kes oli esimene?

Esimene õpetaja oli Samuel Lazikin, kelle juures ma õppisin aastatel 1976–1979, esimesest kuni kolmanda klassini. See oli väga inspireeriv. Mäletan, et sain temalt emotsionaalselt suure impulsi, ta pani muusikast vaimustuma. See oli vist kolmandas klassis, kui mängisin esimest Johann Sebastian Bachi kahehäälset inventsiooni C-duur, ja ta pidas mulle nii helilooja kui ka selle teose kohta pika loengu. Üksikasju ma täpselt ei mäleta, aga see mõjutas mind tugevalt, tekitades helilooja ees suure aukartuse. Eks Lazikin kindlasti tajus ka, et mind muusika vägagi puudutab. Ta võttis sageli  kooli kaasa plaate Vivaldi muusikaga ja pani mind koos ühe teise poisiga neid kuulama. Mina olin võlutud, aga teine poiss tahtis niisama mürada, no tal olid lihtsalt teised huvid. Jah, Lazikin hoolis väga oma õpilastest. Minu kolmanda klassi lõpus pidi ta kahjuks Riiga kolima. Lazikin soovitas mul siirduda muusikakeskkooli õppima Ell Saviaugu juurde.

 

Kuidas koolivahetus sujus? See on ju tihtipeale üsna valulik, ehk isegi traumaatiline muutus lapse elus.

Jah, oli raske, sest ma olin jõudnud oma klassikaaslastega juba sõbruneda, kokku kasvada, ja oli väga kurb neist lahkuda. Muide, nad kutsusid mind hiljuti, umbes kolmkümmend aastat hiljem oma klassi kokkutulekule ja käisid mul ka maakodus külas. See oli hästi südamlik.

Muusikakeskkooli õppetöö ja seltskonnaga kohanemine võttis kaua aega. Siin olid hoopis teistsugused, aga samuti väga toredad õpikaaslased. Ka nendega saame siiamaani regulaarselt aastas umbes kaks-kolm korda kokku, aastavahetuse ja jaanipäeva paiku. Minuga koos õppisid Tõnu Kõrvits, Henri-David Varema, Mikk Lehto, Andres Lepa, Tanel Klesment, Tarmo Pajusaar, Kristi Kärmas, Gerli Ild… Loodan, et ma ometi kedagi ära ei unustanud!

Kirjutame lõppu jpt, ära muretse. Aga kuidas sa muusikakeskkoolis õppides vastu pidasid? Seal olid pikad koolipäevad ja suur pinge.

Muusikakeskkoolist on mul igati head mälestused. See on tänini keskkond, kus kõik teevad ühte asja, kool, kuhu kõik asjaosalised on tulnud kokku muusika nimel. Seal toimus konkureerimine heas mõttes, valitses kollegiaalsus, aina teadlikum ja põhjalikum süvenemine muusikasse, intensiivne harjutamine.

Kas sa konkurssidel ka osalesid?

Koolidevahelistel pianistide konkurssidel käisin ikka, otseselt halvasti ei läinud. Ühel Tartu konkursil mängisin Domenico Scarlattit. Seda tõsteti esile ja lõppkontserdil sain Tartu Ülikooli aulas esineda.

Huvi barokkmuusika vastu oli sul ikka juba  maast madalast?

Jah, seda küll. Tagasi vaadates meenuvad mulle teetähised liikumisel vanema repertuaari poole. Nii mõnigi juhendaja inspireeris mind. Üks neist oli kindlasti Virve Lippus, kes oli mulle suureks toetajaks. Kui pianistidel oli iseseisvate palade valik, tutvustas ta mulle klavessiinirepertuaari, nagu näiteks Frescobaldi kolme curante't või Händeli vähetuntud lugusid. Lippus suhtus mu klavessiinilembusse positiivselt ja võimaldas mul oma klassis laupäeva hommikuti harjutada. Ta andis mulle võtme, umbes samasuguse nagu mu Mustamäe postkasti võti… Tegemist oli Lindholmi firma klavessiiniga ja ma mäletan siiani seda seletamatut värinat ja selget sisemist kutset, mida tundsin kohe, kui esimest korda seda pilli puutusin.

Tänutundega meenutan ka solfedžoõpetajat Reet Ratasseppa ja seda, et ta tõi tundi Palestrina venekeelse kogumiku "Horovõje sotšinenija" ("Kooriteosed"), ning  me laulsime erinevaid hääli, algul noodinimedega, siis tekstiga, millest me muidugi sõnagi aru ei saanud. See kokkupuude täiusliku range polüfooniaga oli meeldejääv.

Aino Riikjärv pani omal ajal õpilastest kokku väikese orkestri ja kutsus mind sinna klavessiini mängima. Numbribassist polnud mul tol ajal veel õrna aimugi ja ma mängisin väljakirjutatud noodist, kus numbribassi realisatsioon oli kellegi eestvedamisel kirjas. Mäletan, et ma ei tahtnud seda kindlalt fikseeritud, väljakirjutatud versiooni alati mängida. Mul tekkis instinktiivselt soov seda oma  maitse järgi ümber kujundada ja põnevamaks teha. 

Minagi mäletan, et ühel hetkel, 1970.–1980. aastatel hakkas see eriline vanamuusika väli ka Eestisse imbuma. Aga läheme klaveriõpingute juurde tagasi. Kuidas kulges sul õppetöö Ell Saviaugu juures? Kas muusikakeskkoolis keskenduti pigem tehnikale?

Jah, võib küll nii öelda. Lazikin mõjus oma eeskuju ja temperamendiga. Igal pedagoogil on ju õpetamisel rõhuasetus erineval kohal. Ell Saviauk pööras tähelepanu eelkõige käe asendile, õige toetuspunkti leidmisele, elastsele randmetööle, muusikaliste väljendusvahendite tutvustamisele palade esitamisel.

Mängisid ju ka romantikuid, impressioniste?

Mulle meeldis neid kuulata, aga mäletan, et näiteks Chopini mängida oli raske, ma ei jäänud endaga kunagi rahule. Konservatooriumi kolmanda kursuse lõpus tuli mängida kolm Chopini etüüdi. Mulle tundus, et see eksam ei läinud kõige paremini. Seejärel harjutasin terve suve uusi lugusid, sügiseks sain ennast vormi. Pean ütlema, et teadlik harjutamise vajadus tekkis mul hilja, see oleks võinud varem tekkida.

Kas olid ka üks neist, kes tuli igal hommikul kell kuus Kivimäe koolimajja, et harjutamiseks klassi saada?

Ei, nii äge ma ei olnud, aga oma kuus tundi päevas mängisin kodus Mustamäel küll. Naaber oli üks vanaproua, kes aeg-ajalt ütles: "Mängi, palun, rohkem, nii tore on kuulata." Mul oli kodus Estonia pianiino, väga hea pill.

Kuidas lõõgastusid koolivaheaegadel?

Käisime perega Lahemaal Kasispeal suvitamas. Veetsin seal kõik suved ja olin maast madalast loodusega sina peal. Isa ehitas selle suvila 1969. aasta kevadel, kui ma olin pooleaastane.

Lõpetasid konservatooriumi Laine Metsa klassis. Mis sai edasi?

1993. aastal, kui ma konservatooriumi lõpetasin, tekkis mul võimalus astuda seal magistrantuuri. Jätkasin klaveriga Metsa klassis, aga siis juhtus selline lugu, et mängisin käe üle. Just samal ajal süvenes mul huvi klavessiini vastu ja ühel hetkel avastasin, et tegelesin sellega rohkem kui klaveriga. Tulin poole aasta pealt mõttele pilli vahetada ja nii läksingi Imbi Tarumi juurde klavessiini õppima. Laine Mets muidugi ei rõõmustanud selle üle, aga aktsepteeris mu valikut. Selle eest sügav kummardus talle.

Kas tol ajal oli konservatooriumis juba Shevikhoveni klavessiin?

Ei, siis oli seal Baselist toodud, 1953. aastal Nürnbergis Wilhelm Rücki Piano Hausis ehitatud klavessiin. Muide, mõni aeg tagasi Nürnbergis kontsertreisil olles otsisin selle Rücki Piano Hausi üles, astusin sinna sisse.  Sealsed töötajad olid üllatunud ja küsisid, et kas tõesti toodeti nende firmas kunagi ka klavessiine.

Kas üleminek klaverilt klavessiini juurde laabus libedalt?

Sain aru, et samasuguse jõuga kui klaverit klavessiini mängida ei saa. Raskused tulid ilmsiks loomulikult siis, kui hakkasin tunnis käima. Selle instrumendi taga tuli end vaos hoida, tundlikuks taandada, teravamalt ja detailsemalt kuulama õppida. Klaveri juures on ju ka kuulamine tähtis, aga mõõtkava lihtsalt on teine, heli hääbub kiiresti ja on vaiksem. Mängisin Tartu Elleri-kooli orkestris Bachi Brandenburgi kontserti nr 5, see oli üks mu esimesi klavessiinilugusid üldse.

 

Sinu kontakt klaveriga säilis, sest alates 1987. aastast oli su esimene töökoht lastekoori Ellerhein juures. Ja kontsertmeistritööd tuli vist juurdegi?

Ellerheina ettevalmistuskooriga sidus mind tihe ja põnev töö ja ma töötasin ka konsis keelpillide kontsertmeistrina Kaupo Oldi, Mati Ufferti ja Arvo Haasma klassis.

Ja peagi algas ka pedagoogitöö?

1995. aastal kutsus Lembit Orgse mind Otsa-kooli kammeransambli õpetajaks ja 1998. aastal hakkasin ka klavessiini õpetama, kuna koolil oli tekkinud võimalus soetada klavessiin ja klavikord. Minu esimene õpilane oli Saale Fischer. Pärast teda tekkis suur paus, oli küll valikaine õpilasi, nagu näiteks muusikateaduse õppur Polina Ignatova, aga üldiselt on läbi aegade olnud nii, et vaid üksikud tulevad klavessiini õppima.

Praegu olen adunud, kuivõrd palju ma ise oma õpilastelt õpin. Tähtis on avatud olek. Õpin igaühele individuaalselt lähenema ja märkan samu tehnilisi  vigu, mida isegi teen. Paindlikkus, loominguline palang, vaimustumine mängitavast — seda kõike püüan jälgida. Nii, nagu iga teost tuleks tõlgendada oma nurga alt, nii peaks ka iga õpilast juhendama lähtuvalt tema isiksusest. 

Su meeletu eruditsiooni kujunemisel on suur osa olnud ka teiste interpreetide salvestuste kuulamisel.

Jah, seoses reisimisega on mu plaadi- ja noodikogu kenakesti kasvanud ja mulle meeldib kuulata küll, aga ma arendan alati esmalt välja oma versiooni teosest ja alles siis kuulan. Muidu võib kergesti kopeerima hakata.

Oled tsiteerinud Fred Jüssit, kes on öelnud: "Kui tahad leida midagi uut, siis käi käidud rada." Barokkmuusika on su põhiala, aga kuidas on lood nüüdismuusikaga?

Pean tunnistama, et  nüüdismuusikat olen esitanud vähe, aga üht-teist siiski. Näiteks Robert Jürjendali kompositsiooni "Lilled, kampsunid, informatsioon" koos klavessinist Ene Naelaga.

Koos Leho Karini, Kalev Kuljuse ja Mihkel Peäskega mängisime üht Elliot Carteri teost, kus kasutasime 1960.–1970. aastate klavessiini tüüpi, sedasama, millega kord olin konservatooriumis alustanud. See oli värskendav kogemus, aga alati pärast seda, kui olen end mõnest modernsest loost läbi närinud, on tore ajaloolise repertuaari juurde tagasi pöörduda. 

Sinu suust on kõlanud lause, et ansamblimäng on üks tiivustavamaid tegevusi üldse. Kes on olnud su kaasmängijad?

Kõige pikem koostöö seob mind vast varajase muusika ansambliga Cantores Vagantes. Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt, kes on saanud hariduse Hollandis, panid aluse ansamblile, mida ei saa kuidagi nimetada peavooluansambliks. Nende kiituseks võib öelda, et neil on oma selge tee, nad teevad kompromissitult seda, millesse usuvad, ega lähe kommertsi õnge. See on tänapäeval suur väärtus, järgida oma kutsumust ja teha ausaid valikuid. Cantoresel on tähtsal kohal vähetuntud ja lausa tundmatute renessansi- ja barokiajastu heliloojate pärandi tutvustamine. Otsida tundmatus tuttavat on põnev ja värskendav protsess. Kunagi tudengipäevil soovitas Matti Reimann mul kuulata Soome raadiost saateid "Kymppi barokki" (kell 22. 00) ja "Suuret tuntemattomat". Seal kuulsin esmakordselt prantsuse barokiajastu helilooja Delalande'i teoseid.

Cantorese tegevuses on mind võlunud ka see, et neil puuduvad igasugused stambid ja ansambli koosseis varieerub vastavalt kavale. Kogu nende tegevus on pidevas liikumises, loovas väljas. Oleme Cantoresega andnud välja mitmeidki salvestusi ja meie viljakas koostöö jätkub.

Sinu elus on olnud tähtis osa orkestril Kremerata Baltica, mida on juhendanud legendaarne viiuldaja Gidon Kremer. Sinna kutsuti kunagi mängijaid kolmest Balti riigist. Kuidas sattusid sina Kremeratasse mängima?

Tegelikult valmistasid seda ette kaks sündmust. Esimene neist oli kohtumine 1993. aasta sügisel Kivimäel muusikakeskkooli juures Andrus Kallastuga. Rääkisime kaua. Selgus, et Pärnu Ooper tahtis järgmisel suvel tuua lavale Mozarti "Figaro pulma". Lavastajaks oli kutsutud Elmo Nüganen, lauljateks soome ja eesti solistid, Figaro rolli pidi laulma Timo Lipponen. Ma olin teinud lauljatega tööd juba tudengina, algul Jaak Lutsoja, siis Vilma Mallese klassis. Lauljateks olid Anu Aimla, Pille Roomere jpt. Vilma Mallene andis mulle universaalseid nõuandeid, enesetäiendamine tema juures oli viljakas ja väga inspireeriv aeg. Olen talle selle eest väga tänulik.

Andrus Kallastu küsis minult, kas ma tahaksin ooperis continuo't mängida. Pakkumine tundus huvitav. 1994. aastal olingi lauljatega tööhoos. See kõik oli äärmiselt tore, proovid kestsid kuus kuni seitse tundi päevas. Dirigendiks oli Rolf Gupta, kes oli õppinud Jorma Panula juures.

Vastasutatud Kremerata Balticas mängis algul kolm eestlast —  minu abikaasa viiuldaja Elo Tepp, viiuldaja Andrei Valigura ja kontrabassimängija Indrek Sarrap. Kremer võttis kavva Antonio Vivaldi tsükli "Aastaajad". Tol ajal tegutses ansamblis pianist Vadim Zahharov ja kaastööd tegi ka organist Aivars Kalējs. Siis hakati otsima selle suurteose esitamiseks klavessinisti ja taas oli Rolf Gupta see, kes mind Kremerile soovitas. Nõnda siis võetigi mind selle haruldase ansambli liikmeks, kellega koostöö kestab siiani.

On muusikuid, kelle esitus on igal kontserdil uus, teisenenud. Neid, kes ei korda ennast kunagi, kes ei edasta nii-öelda valmis produkti. Kremer on kindlasti üks neist, kellega on laval alati põnevaid hetki, mil tuleb kohaneda ning püüda õhust uusi ideid ja finesse. Lavakogemus teeb riskivalmiks, hirm ja ebamugavustunne asenduvad lapseliku mängulustiga, kus sa usaldad jäägitult iseennast ja kuulajaid. 

Carnegie Hall, Royal Albert House, Tokyo Suntoy Hall jne. Sa ütled, et ei esinenud seal mitte solisti, vaid Kremerata liikmena, aga ma ikkagi usun, et iga interpreeti valdab vaimustus sellistes kohtades musitseerides.

Juhtus nii, et ühel oma sünnipäeval esinesin Carnegie Hallis, esitasime Sofia Gubaidulina loomingut. Teine sünnipäev oli Tokyos, kus oli kavas Johann Sebastian Bachi Brandenburgi kontsert nr 3. Seal on II osa lõpus kadents, mida enamasti on  esitanud Kremer ise. Paar minutit enne lavale astumist ütles ta mulle, et mängiksin seekord kadentsi ise, sest mul on ju sünnipäev. Teada-tuntud nii-öelda vette viskamised… Sama lugu oli Vivaldi "Aastaaegadega" — olen seda esitanud oma kakssada viiskümmend korda —, nimelt ei mängi Kremer mitte kunagi identset nooditeksti ja nii tekib laval kelmikas dialoog. Peale selle on Kremer äärmiselt peene tajuga muusik. Meenub üks esinemine Roomas, kus mulle proovis sealne klavessiin sugugi ei meeldinud, kuid poole kontserdi peal avastasin õnneks pillipärase mänguvõtte. Pärast kontserti täheldas Kremer: "Sulle hakkas klavessiin ikka lõpuks meeldima."

Üks tore "vette viskamine" meenub veel. See võis olla 2009. aasta paiku, kui  ma tutvusin Lockenhausi festivalil oboevirtuoosi Aleksei Oginchukiga, kes töötab praegu Amsterdami Concertgebow' orkestris. Oginchukil ja minul tekkis idee hakata koos mängima ja me läksime õhtul hilja, umbes kella üheteistkümne paiku Gidon Kremerile külla, et nõu pidada, kus ja millal oleks võimalus seda teha. Kremer vastas meile: "Ainuke võimalus, millal saaksite koos mängida, on homme hommikul kell üksteist." Ega siis jäänudki muud üle, kui et hakkasime samal ööl hoogsalt harjutama…

Sinu abikaasa Elo on viiuldaja, Tallinna Kammerorkestri liige. Mõlemad töötate enam-vähem samas valdkonnas, nii õpetamise kui kontserditegevuse alal.

Jah, valdkond on muidugi sama ja Tallinna Kammerorkestris saame sageli ka koos mängida, aga põhiliselt tegutseme siiski n-ö erinevatel rinnetel, kohtume varahommikul ja hilja õhtul. Kummalgi meist on pedagoogitöö eri kohas, Elol Tallinna Muusikakeskkoolis, minul Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Otsa-koolis.

Teil on kaks tütart. Millega nemad tegelevad?

Vanem õpib tšellot, noorem plokkflööti.

Kuidas sa ennast maandad? Kas endiselt Lahemaa kandis?

Püüame olla seal nii sageli, kui võimalik, sest loodus laeb ja vaikus on oluline.

Aitäh, et leidsid aega vestluseks. Soovin jätkuvat loomingulist palangut igas tegevuses, mida ette võtad!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: