Arvustus. Tähendamissõna üksteise ärakasutamisest
Uus film kinolevis
"Jagada või mitte jagada"
Režissöörid: Minna Hint, Meelis Muhu
Operaator: Minna Hint
Helirežissöör: Markku Tiidumaa
Produtsent: Meelis Muhu
Näiliselt on film sellest, kuidas Hollandi-Inglise taustaga Mark tuleb Tallinna, et püsti panna kommuun, mis tegeleb toidu ning elupaiga jagamisega ja elab rahatuna. Veedab Tallinnas paljude tüdrukute voodites tantrajoogat praktiseerides ja paljude kohvikute-kaupluste parima enne ületanud toitu süües ja jagades. Veedab toredasti aega, kuni pettub, sest tütarlapsed, kes algul olid kui ära tehtud, kuidagi kaovad kuhugi, ning kuigi saiakesi jätkuks endiselt, siis läheb ta tagasi Londonisse.
Kuid kas tegelikult on film just sellest?
Uue Maailma seltsi (millest tegi edukalt doki Jaan Tootsen) vedajaid Madle Lippus, kes tegeleb kodanikuühiskonna teemadega tänini, arvustas Muhu-Hindi filmi TMK ajakirjas. Madle on filmikangelase Marki tegevust teatud reservatsioonidega võttes (et kui tõsine jagamiskommuuni plaan ikka oli, kui Mark ei üritagi seltkonda, kommuuni kokku saada, aga piirdub valdavalt soleerimisega, vaat et eputamisega, gurumänguga, milles on üsna edukas) juba ette vabandav. Madle kahtleb pisut Marki motiivides ja siiruses, aga usub justkui filmi üks ühele, tehes vaid märkuse, et kronoloogia pole päris paigas, sest tegelaste soengud ja aastaajad vahelduvad edasi-tagasi - nagu polnud paigas ka filmis "Uus Maailm".
Olen tahes või tahmata küünilisem. Kas õelusest või läbinägelikkusest, ei tea.
Uuema aja dokkides esineb seda, kus osalist lavastuslikkust ei varjata (hiljuti nähtud "Minu spioonist isa") või kus lavastatakse, aga esitatakse tehtut tegelikkuse, reaalsuse pähe. Viimase näiteks on samuti kodanikuühiskonna teemadega tegelev "Okupeeri oma müür", kus kodanikuühiskond justkui aktiveerus plahvatuslikult filmi tegemise ajaks ning film viis ühe tegija mõneks ajaks parlamenti, mille tegevust film paljus kritiseeris.
Niisiis, kui ehe või lavastuslik on praegune film ja kui on valdavalt lavastuslik, mis on tegijate agenda? Sest lavastatud filmis räägib lavastaja oma asjadest, aga kui tõmbab enda ja oma sõnumid, ambitsioonid tahaplaanile, on film ehk tegelikkusele lähemal. Meil siiani postsovietlikus Eestis on aga kontides teadmine, et lihtsalt reaalsuse pildistamisest jääb väheks, film peaks olema valus ja ilus(am kui elu) ja autoril peaks olema suur sõnum. Viimatu tundub mulle mage, parem on, kui sõnum sigineb filmi ise ja pole kalkuleeritud.
Nii räägib ka Mark Soosaar tollessamas Teater. Muusika. Kino ajakirjas, kuidas välistegijate jaoks tunduvad Eesti dokid hektilised ja nõrgad.
Pole eriti tolku küsida asja kohta autoritelt. Sest kas nad saavad olla täiesti avatud ja kas ma oskaksingi võtta nende juttu sama kriitiliselt kui filmi. Aga pole põhjust neid ka ebausaldada ja võtan nendega pärast kontakti.
Rahavaba liikumise apologeet Mark askeldab Eestis veenvalt (kuigi oma liikumise rahastamise või toetuste taotlust kirjutades tundub olevat pisut kimbus), ta leiab arvukalt toidukohti, kus ollakse nõus ära andma üle tähtaja läinud kraami ja arvukalt tüdruksõpru, keda ta aitab, musitab ja kellega käest kinni jalutab. Laias laastus sellega tegevus piirdubki. Mark on sutlemiskunstnik ja võiks pigem töötada PR-valdkonnas kui squashitreenerina või klubiomanikuna, mida ta oli oma väitel Londonis. Ometi on ta anarhistisoonega individualist ja süsteemi ori olla ei viitsiks. Andeka inimese karjäär on takerdunud ja esimene noorukiiga kipub mööduma. Ehk tuleb edu tantraguruna või siis hoopis saab hüppelauaks film?
Filmi autorid näevad materjalis potentsiaali. Hea persoonifilmi aluseks on tihti siiras kloun, kellest on raske aru saada, millal on sell tõsine ja millal tembutab. Sellele eeldusele Mark vastab. Tekib tunne, et temast võiks saada pika filmi. Aga kas mees spontaanselt nipernaaditades tekitab filmimaterjali, mis pika loo välja kannab? Ja millest oleks lugu? Ei saa ju olla ainult Inglise elukunstniku ja Don Juani uued seiklused Tallinnas. Vaja on midagi tõsisemat? Kas Marki enda näiline agenda on piisavalt tõsine? Tuleks talle ehk olukordi ja inimesi ette sööta ja võtta üles reaktsioone. Äkki kukub mõne kohatu tembuga vahele või siis on tal ootamatu edu mõnes armuloos. Tekiks materjali.
Ette öeldes, Mark provokatsioonidele ei allu ja libedale ei lähe, jääb džentelmeniks, kuigi saab aru, et ega see Eesti ikka džentelmenide maa päriselt ei ole. Viimases konfliktiotsinguhädas konstrueerib konflikti Markiga filmi lavastaja Minna Hint ja süüdistab Marki, et see elas tõbisena muretult tema voodis kolm päeva. Minnal õnnestubki õrnatundeline Mark vähemalt korraks endast välja ajada, siit saab filmi õmmelda pöörde, mis paneb Marki Eesti kodanikuühiskonna arendamise missioonist loobuma, pettuma inimestes ja Inglismaale tagasi pöörduma.
Mulle koitis konstrueerimine iga hinna eest, kui nägin, et Minna oli filmi kahel korral sisse toonud oma ema. Küll Markiga sotsiaalkultuurilist dispuuti arendama, küll ravitasema kätt kõhul hoides.
Teiste episoodide lavastuslikkuse koha pealt ma kätt tulle panna ei saa. Kas jalgrattapood, kust Mark sõbrale jalgratta "laenab", oli filmitegijate poolt pehmeks räägitud ja nad on õnnelikud, kui saavad väheke reklaami. Või kas Olde Hansa product placement – suhkurmandlid –, mis on kallis kraam, aga mida Mark ja kompanii saavad tasuta ja mis jooksevad niidina läbi filmi, on samuti filmitegijate ette söödetud.
Ja kõik need arvukad tütarlapsed läbi filmi, kes leplikult taluvad, kui Mark neid justkui hüpnotiseerib või ivake masseerib. Mul on kuri kahtlus, et need on tihtipeale kunstnik Minna Hindi kunstisõbrannad, kel pole midagi selle vastu, et filmis suures plaanis olla kogu oma iluga, olgu või Marki embuses.
Niisiis, kui see on nii, siis Mark kasutab ära, mida ära kasutada saab. Võtab vastu selle, mis talle ette söödetakse, ja laseb end filmitegijatel ära kasutada. Win-win. Mark veedab mõnusalt aega, Muhu ja Hint saavad filmi. Nüüd kui lavastajate tandem teeb seda teadlikult või siis poole pealt teadlikult, siis ehk ongi sellest nende film. Sellest, kuidas me üksteist ära kasutame ja see võib vahel olla kenam ja vahel nirum. See siis ongi see jagamine.
Tahtmatult tekib paralleel teise kunstniku Sandra Jõgeva dokfilmiga "Armastus", mis samuti näitas marginaalsete kujude ühiskonnavälist elu ja hulpis armastuseteemadel ja oli erakordselt edukas. Kas see võis motiveerida ka Minna Hinti? Miks mitte. Aga leida tuli uus vaatenurk. Ja et asi poleks (juba mitu dokki teinud) autorile liialt minnahindilik, on hea kambas olla ennast veenvalt tõestanud lavastajaga Meelis Muhu. Siis ei paista tüdrukute ettesöötmine läbi ja Minna saab olla Markiga kaadrivälises dialoogis ja genereerida intriige. Tundub töötav plaan ja töötabki üsna hästi.
Raske on vahet teha, kes on sisse lavastatud ja kes püütakse niisama võrku. Poliitikuid on näidatud, nendega üritatakse ju tihtipeale dokis nalja saada, eks pisut saadaksegi ja õnneks sellega ei liialdata. Urmas Reinsalu, kellega kohtumine tundub plaanitud, ei lase end heidutada, kui talle vanaks läinud saia pakutakse. Ta ujub puhtalt välja ja võtab promo plusspunktid ära, Martin Helme tabatakse teolt rahvale rääkimas, kuidas hakatakse vähendama eestlaste makse ja raha ära võtma maailma suurkorporatsioonidelt, keda Eestis netireklaami tehes ei ole siiani maksustatud. Seevastu nooruke musta mantliga ekreiit – väga peen kostüüm ja mäng –, kes ei lase end John Lennoniga meelitada, aga teatab kiiresti, et vihkab biitleid, ei suuda Marki käima tõmmata. Episood on tore, aga ebaõnnestub.
Liiga hea juhus tundub Marki kaaslane, kes on näiliselt samasugune kodutu ja kellele Mark "laenab" jalgratta, et kaks Nipernaadit saaksid ringi sõita ja filosofeerida, aga kes hakkab annetutaud pirukatega pargipingil mekutades siiski provotseerivalt arutlema, et selle piruka tegemisel on olnud ju raha mitmeti kaasatud, aga nüüd me sööme seda tasuta ja maitseb sama hästi, kui oleks raha eest ostetud. Kiire mõtlemisega Mark ületab mänglevalt provokatsiooni ja vastab: "Maitseb parem!" Ei hakka vaidlema, aga teeb sammu veel sinnapoole, kuhu teda suruda soovitakse. Tahate viidata, et elan teiste kulul – elangi ja väga hästi ja õiglaselt ja kutsun teidki nii elama! Loogikaga Marki pikali ei lükka. Vaja on otsest rünnakut, mida on raske korraldada, kuna sell on viisakas ja lõputult paindlik. Tõeline taiji ja zen. On, mida mehelt õppida. Püstikeerav jonnipunn par excellance.
No ilmne on, et deklaratiivselt rahatuna elav Mark kõiki oma reisipileteid, sigarette ja telefoniarveid päris ilma rahata katta ei saa. Kuidagi on vaja ta vahele võtta ja ta surve alla panna. See korra õnnestub, kui Mark tabatakse krõpse söömast. Aga ta deklareerib kiiresti, et pole neid ostnud oma rahaga, vaid viis pudeleid ära. Jälle puhas poiss. Pealegi peab ta soola sööma, sest 90% ta toiduratsioonist moodustab mahajäetud pinnalt leitud 48 kilo suhkrut! Katsu sa vaielda.
Nagu hääbub kodanikuühiskond suuresti pärast filmi "Okupeeri oma müür" valmimist, nii lahtub Markigi kodanikuühiskonna missioon filmi valmimisega. Kangelane, peaaegu et rüütel Lancelot, pöördub tagasi Albionile, kus ta harjumused pisut muutuvad.
Mark demonstreerib squash'i-oskusi, aga mitte oma filrmas, vaid spordikeskuses. Samuti näitab ta uhkusega arvutimänge, mida on eBay'st soodsalt ostnud ja milliseid võib mitmekordse ostuhinnaga edasi müüa. Neid mänge on palju ja tundub, et pärast jagamis- või siis saamismissiooni Eestis keskendub Mark arvutimängudele ja pallitagumisele kuskil sotsiaalkeskuses. Suits on Inglismaal küll kallis, rohkem kui kaks korda kallim kui Eestis, ja mõtlen korra tahtmatult, kas see võiski olla Marki Eesti missiooni üks põhjuseid.
Jäin tahtmatult mõtlema ärakasutamistele ühiskonnas. Abikaasad võivad teineteist ära kasutada. Lapsed vanemaid ja isegi vastupidi. Me üritame ära kasutada poliitikuid, aga enamasti edutult, sest neil on inimeste ärakasutamise vallas suuremad oskused ja jäme ots pihus. Ma võin unistada, et kasutan ära kindlustusfirmat, aga see on lootusetu, sest nad on teemas profid.
Kunagi meenutas mu kursavand tuntud tõdemust "give and you are given". Jaa, see on kaval plaan, aga ei pruugi sada protsenti töötada. Tundub, et kinos võib õnnestuda isegi paremini kui elus.
Saingi Minna Hindi telefonitoru otsa ja selgub, et olen paranoiliselt filmi lavastuslikkust üle hinnanud. Kohvikuid ega tüdrukuid pole (enamasti) Markile ette söödetud. Tõsisemaid konflikte Markiga tekkis, aga need ei läinud filmi sisse. Ärakasutamisteemale Minna vastu ei vaidle, kuigi ega sellegagi pole asjad päris nii nagu mulle paistma hakkasid.
Toimetaja: Kaspar Viilup