Arvustus. Kirvega tulnukate vastu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Valvepost" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Valvepost" ("Аванпост")

Režissöör Jegor Baranov

Mängivad Maksim Artamonov, Filipp Avdejev, Juri Borissov, Lukerja

Iljašenko, Svetlana Ivanova

"Valveposti" võib žanreerida nii ulme-, õudus-, sõja-, võitlus- kui katastrooffilmiks, kindlasti on see ehtne blockbaster. Paljudest episoodidest on näha, et raha pole kokku hoitud, slaavi razmahhiga on seda kõvasti loobitud.

Filmi ingliskeelne pealkiri on "Blackout", mis tähendab paljusid asju, ent eelkõige täielikku elektrikatkestust. Ehk kõnetab siis film eriti neid lõunaeestlasi, kel tuli hiljuti tormi tõttu paar päeva elektrita elada? Seda enam, et filmis esitatud mõistatuslik hiigelkatastroof tabab servapidi Eestitki (nagu ka Soomet ja Lätit; ja siit vaatab vastu meie iseseisvuse tunnustamine, tänu!), nagu me kuuleme päevauudiseid lugevalt telediktorilt. Katastrooffilmid ja ulmekad võivad ju vaatajale kognitiivselt võõraks jääda, ent kasvõi pisemgi kokkupuude muidu kaugeks jääva, demonstreeritud nähtusega peaks lähendama.

Mis nähtus see siis on?

Tohutu osa Põhja- ja Loode-Venemaast on täielikus infosulus, sinna saadetud luureüksused kaovad. Saame teada, et midagi pole teada. Isegi Moskvas puhkeb paanika. Teadmatusse saadetakse uus üksus, film jutustabki sellest. Näitab ja jutustab; ning need kaks kinematograafia väljendusviisi on üpris tasakaalus.

Vaataja saab uudiseid telepäevauudistelt, mis on üsna BBC-likud. Vene peakanalid seda ei ole, kiidavad vaid presidenti. Enamgi. Uue luuregrupiga läheb kaasa pressiüksus, kuna valitsuse poliitika on rahva täielik informeerimine, nagu teatab telediktor. Kahtlemata on see ninanips praegusele infopoliitikale. Ja teisalt autorite lahendus probleemile, kuidas anda vaatajale teada, mis õigupoolest toimub?

Minu meelest on filmi tugevaim osa muusika, üldse heli. Vaatasin järele, heliloojaks on Rian Otter, keda IMDb kiidab saatemuusika tegemise eest paljudele filmidele, eriti just ajaloo- ja klassikafilmidele – "Trotski", "Sparta", "Gogol" jt.

Heli?

Jah, Alfred Hitchcock ütles, et film, see on kääksuv õhuaken ja nagisev tagatrepp, siin kuuleme aga kõrvulukustavat mürinat, ent see mürin on organiseeritud meie tundeid ilmselt õiges suunas mõjutavaks muusikaks. Sama mõistatuslikuks ja hirmuäratavaks nagu kääksuv õhuaken.

Teiseks õnnestunud küljeks on liikumine. Tõmban absoluutselt poliitebakorrektse paralleeli Leni Riefenstahli kurikuulsa "Tahte triumfiga". Ma olen igasuguse totalitarismi vastu, ent Hitlerisse armunud Riefenstahli lavastatud usjad paraadid on lihtsalt geniaalsed. Ka  "Valveposti" väeüksuste positsioonidele jooksmine on lahendatud koreograafiliselt, selles liikumises on peidus puhas esteetika.

Kiita tuleb veel kaameratööd ja spetsefekte. Operaator on Sergei Trofimov, ta on järginud hollywoodlikku malli, nõnda et filmi visuaalne tahk jääb vene rahvuslikust eripärast üpris kaugele. Mõnedki kaadrid on lihtsalt graafikateosed. Näiteks paarissild üle jõe, kusjuures üks pool on purustatud. Selliseid jõulisi pilte kohtab palju.

Näitlejad? Ulmekad pole üldjuhul karakterfilmid, siin on aga püütud anda võitlejaile, nn kontraktnikule (lepingulisele sõjamehele, s o palgasõdurile) Olegile (Aleksei Tšadov) vabatahtlikule võitlejale, tsiviilelus taksojuhile Jurale (Pjotr Fedotov) ning kahele luureoperatsioonis osalevale tsivilistile, meditsiiniõele Aljonale (Lukerja Iljašanko) ning telereporter Oljale (Svetlana Ivanova) iseloom. Nii et naised sõjas! Ka operatsiooni alampolkovniku ausastmes üldjuht on naissoost ning kõik mehed alluvad talle kuulekalt. Kas patriarhaalse Venemaa provotseerimine? Või tuleb see autorite mulle meeldivast maailmavaatest?

Tegelaste karatkeriseerimisega on minu meelest film võitnud, ehkki kujutan ette endast nooremat vaatajat, kelle kannatus katkeb põhjusel, et nii palju filmiaega kulutatakse suhete klaarimisele. Äkšonit, rohkem äkšonit!, nõuab arvatavasti tema, kuigi minu jaoks on plahvatusi, kokkuvarisemisi, tulevahetusi mitmetest relvadest, otseseid mees-mehe võitlusi, lendamisi taevas ja Moskva pilvelõhkujailt alla ning kõike muud sarnast küllaga ning väga tempokalt.

Kui ma juba ühe poliitebakorrektsuse tegin, siis lubatagu mulle teinegi.

Meie, Supilinna-poisid, olime meeletud kinohullud. Ägedaim reklaam mingile sõjafilmile kõlas meie suust: "Käib nii kõva madin, et ei saa aru, kes omad, kes venelased!"

Nii jõudsime looni.

"Valvepost" on mitmeliiniline, liinid lähevad sõlme ning järjepidamisega on raskusi. Esimene liin on kahtlemata võitlus salapärase, kõrgtehnoloogilise vaenlase vastu. Põhjendamatuks jääb, miks üks tulnukast lömmnina tuleb meie, Maa-inimeste poole üle. Aga tänu reeturile tulnukate hulgas, tekib võimalus meil võita ning inimkond päästa. Siis on veel Olegi ja Aljona liin ning sõjaaegset armastust kujutav, sümpaatseks tehtud Jura ja veel sümpaatsem telereporter Olja liin, kus Jura vägistab sõjaväeautos keset tulemöllu Olja. Positiivne kangelane teeb negatiivseid asju, selles on sügav mõte. Sõda! Ja kas pole sekstung ja tapatung üks- ja seesama? Rahuldatud, ulatab Jura Oljale oma püstoli, palub enda karistuseks maha lasta. Olja tulistab kuuli vaid kuuli läbi auto esiklaasi ning pihib siis vägistajale oma kannatusterohke eluloo. Esimene mees, kes teda kodus aina peksis ja peksis; nurisünnitus; teine mees, kes on parem ja keda ta on nüüd petnud.

Tegelasse sisseelamiseks vajame tema elulugu, ilma selleta ei teki tema vastu erilisi tundeid. Olja ongi kõige detailsemalt karakteriseeritud tegelane selles tegelasterohkes filmis. Massistseenides on neid vist sadu.

Laibakuhjad, laibakuhjad, miljonid ja miljonid hukkunud. Järele on jäänud vaid pool protsenti elanikkonnast. Ja mis kõige tähtsam – langemas on Moskva. Teatavasti on Moskva kaitsmine meie idanaabri müüdistikus suurim pühadus, ent selles filmis käivad lahtinud pealinna lähedal, ja on võimalik, et  tulnukad teevad seda, mis on harva õnnestunud. (Moskva on Lääne poolt vallutatud vaid kaks korda – poolakad-leedukad ja Napoleon.)

Lugu jääb mõnevõrra jõnksuliseks, kuna oleks nagu mitu algust, mitu käivitusepisoodi. Kas on mõeldud lühemateks osadeks jagamisele ning näitamisele järjefilmina mõnes võrgus? Üks algus on haiglas, kus selgub, et tulnukail on võime pugeda Maaka ajju, teine algus on kohtumine tulnukaga, kes otsustab tulla Maalaste poole üle ning seletab ära tulnukate strateegia ning annab teada nende võitmise ainukese võimaluse, kolmandaks-neljandaks alguseks on peategelaste kohtumine tsiviilelus.  

Ma leidsin motiivilaene ka H. G. Wellsi surematust ning mitu korda filmiks või seriaaliks tehtud "Maailmade sõjast". Mäletavasti on seal ohus London, siin on Moskva, ent peamine – tulnukad või siis nende luurajad on juba ammu-ammu kohal, nad vaid peitsid endid meie Maal tuhandeid aastaid, kogusid meie kohta informatsiooni, et siis meid vajalikul hetkel meid vallutada.

Kindlasti teeb see asja põnevaks, näiteks kohvikus istudes võiksime piielda naaberlaudkonda, ega ometi seal ole meie julmi ja jõhkraid vaenlasi?

Loo lõpetab klassikaline open end. Otsest lahendust ei anta, kõik jääb õhku rippuma, lugu peaks edasi elama vaataja meeles, meie fantaasia ja loomevõime peaksid konstrueerima lõpuvariante. Kui elab, kui konstrueerib. Vähemalt nii on mõeldud. Järelikult peab vaataja ka otsustama, kas Moskva langeb ning kas inimkond jääb püsima või õnnestub ta päästa minnes kirvega miljonite tulnukate vastu. Kui kirves on terav, lööja mehelik nagu Aljona, siis ehk küll.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: