Arvustus. Tappa on tore, kui keegi ei sure
Uus film kinos
"Terminaator: sünge saatus" (Terminator: Dark Fate)
Lavastaja Tim Miller
Näitlejad Linda Hamilton, Arnold Schwarzenegger, Mackenzie Davis
6/10
Kes tahaks, et inimkond hukkub? Mina küll mitte. Ei soovi isegi, et inimkond kannataks. Ja et pahad pahandusi ei teeks, selleks tõttab meile appi võitmatu kangelane, kes ei kaota ka Terminaatori-saaga uues filmis "Terminaator: sünge saatus" .
Alustaksin žanreerimisest. Pean esmalt ütlema, et loen veaks eestikeelset terminit "märulifilm", mis annab kogu žanrile negatiivse varjundi. Action on ikka võitlusfilm. Enamjaolt on võitlus neis filmides ülev ja suurejooneline, lisaks inimkonnale päästetakse oma lapsi, võideldakse kurjategijate ja tulnukate vastu. Jah, kõik on kole lihtsameelne, lugu ja karakteriarendus jäävad tagaplaanile, tegelased on kriipsujukud, nad käituvad instinktide, esimese impulsi ajel, harilikult on nende ihaks kätte maksta, teinekord jahivad nad ka aardeid. Arhetüüpne Hea kisub arhetüüpse Kurjaga, arhetüüpsed ohvrid on arhetüüpsed ohvrid. Võitmatu kangelane teeb oma kangelastegusid tavaliselt mitmes filmis järjest, tapleb mehiselt, kihutab ja jälitab maal, merel ja õhus. Tempo, tempo! Vaatajale on mõtlemine keelatud, ta imetlegu punnis muskleid! Loo algusest lõpuni käib igavene Taaveti ja Koljati heitlus.
Kõik ärkavad ellu
Tihti vaatab võitmatu kangelase tagant välja Don Juan, ent "Sünge saatus" on erand, siin ei ole armastust, seda asendab tapmine, mida tehakse hoogsalt. Pole just sulnis vahetuskaup, eks ole? Lohutuseks nii palju, et tapetud ei sure, ja kui nad seda juhuslikult teevadki, siis ärkavad nad surmkindlalt uuesti ellu.
"Sünge saatuse" puhul võiks täpsemaks žanriks määratella võitlusulmeka, pahad Terminaatorid, tapaüksuse Leegion/REV-9 võitleja (Gabriel Luna) ja poolpaha/poolhea T-800/Carl (Arnold Schwarzenegger) on tulnud me rahu rikkuma kaugest tulevikust. Järelikult fantastika.
Uusim "Terminaator" on juba 1984. aastal alanud saaga kuues väljaanne ning kopeerib mõneti teist seeriat "Kohtupäev" (1991), tundudes vahel selle paroodiana, ent tegelikult on ikkagi kordus. Ent jälle on tegu James Cameroni autorsusega nagu esimese ja teise seeriafilmi puhul, kuid seda nüüd ainult osalt: Cameron on vaid kaasstsenarist nagu kolmandaski filmis. Võibolla on Cameron mängu toodud ka põhjusega, sest neid osi, kus tema nime tiitrites ei esine, tõelised Terminaatori-fännid boikotivad.
Koljatid on siis veidike inimestunud robotid, aga kes on Taavetid? Siin avaldubki peamine muutus võrreldes teise seeriaga, sest Taavetid on feminismiajastule sobivalt naised – Sarah Connor (Linda Hamilton), Grace (Mackenzie Davis) ning Dan/Daniel Ramos (Natalia Reyes). Kusjuures viimane, teismeline neiu, hakkaks tulevikus (kust Terminaatorid meie päevadesse tulevad) juhtima inimkonna vastupanu robotite allutamispüüdele, selleks tuleb terminaatoreil ta tappa tänapäeval.
Kõik süttib, põleb, tihti ka plahvatab, valitseb freudistlik tuli. Terminaatoridki leegitsevad, kuid sellest pole lugu, sest pärast ärapõlemist ja maapinnale pigilaiguks valgumist võtavad nad tahtejõu kokku ning kargavad krapsti üles, sätivad sisemise, metallist kõrgtehnoloogilise kila-kola enda kehas korda, tõmbavad inimesekesta endale peale. Hundid lambanahas! Ja tramburai-mahtra-mäsu-transvaal-plevna jätkub endisest veel hoogsamakt. Ja muidugi pole see mingi mühakate käsikähmlus, vaid tulistamine, tulistamine ja tulistamine imerelvadest. Kordan: keegi ei sure, surevad ainult tulistajad ise, mis sest, et nad on surematud robotid.
Kui teises seerias tiirutas Sarah Connor ringi motorolleriga, siis "Sünges saatuses" piloteerib ta juba helikopterit ja lennukit. Paarkümmend aastat on õppimiseks ka aega olnud, osatäitja Linda Hamiltoni palegi on muutunud hästi kortsuliseks. Nägu nagu kanavarbad! Fännidel ei pruugi siiski eriti kurvastada, tundub, et kurrud-vaod on meistergrimeerija tegu. Ka ei ole Sarah unustanud Terminaatori-saaga leitmotiivi, üht leierdatumat filmitsitaati "I´ll be back" (Ma naasen.) Muuseas, seda pruugib ohtralt Venemaa noortega kohtudes ingliskeelsena isegi naaberriigi peaminister Dmitri Medvedjev, olgugi et seal käib anglitsismide-amerikanismide vastu karmim sõda kui meil.
Tapamasin pakub hubaselt õlut
Ja T-800/Carl? Kuidas tema eluke läheb? Tapamasin elab hubaselt sügavas metsas, pakub külalistele ontlikult õlut, demonsteerib neile ka oma külluslikku relvakollektsiooni, ja siinkohal on ehk uusima osa kõige fantastilisem väljamõeldis. Arvake ära, mis on ta elukutse? Kardinate müüja! Miks? Selliseid küsimusi ei esitata. Igatahes on see kõige mõnusam naljakoht. Ja loomulikult projetseerub siia taha (ehkki ei tohiks, ei tohiks!) näitleja isik, kes on olnud koguni California kuberner. Vaat, nüüd tegeleb kuberner kardinate müümisega. Võibolla tahetakse siin näidata ka vähemalt Terminaatori humaniseerumist, ajab ju T-800 osaliselt ka niinimetatud positiivset asja. Tema on sihuke kahepaikne.
Loo käivitab filmi algusminutitel episood, kus T-800 tapab Sarah Connori teismelise poja John Connori. Jääb selgusetuks, miks ta seda teeb. Aga tappa on ikka mõnus ning põhjust selleks polegi vaja. Ent just see episood annab võimaluse lülitada sisse kättemaksumotiiv, mis mingil määral veab süžeed, mida tegelikult eriti ei olegi. Filmi hoiavad koos hiilgavad spetsefektid, loo asemel näeme videotaiest, kus ei kehti kausaalsus, meil on keeruline panna episoode põhjus-tagajärje seosesse. Ja pole tarviski, see pole jutustamisteos, see on näitamisteos. Ja perfektne näide ühe idee lõputust ekspluateerimisest. Ühelt poolt on see vastutulek publikule, teisalt rahateenimine.
Praegu ei saa me poliitikata. Linateoses "Terminaator: Sünge saatus" näeme karikatuurses vormis sebimist Mehhiko-USA piiril, võimsat piiritara ning sedagi, et see kedagi kinni ei pea.
Toimetaja: Valner Valme