Arvustus. Surma ülevus
Uus film kinos
"Le Mans 66" (Ford v Ferrari)
Lavastaja James Mangold
Osades Christian Bale, Matt Damon, Roberta Sparta, Caitriona Balfe, Christian Bale
6/10
Pole just Dostojevski. Tarkovski samuti mitte. Jean-Luc Godard süütaks sigareti ja jookseks kinost minema, ehk viskaks enne vihaselt tikutoosigi vastu ekraani. Ja enam eales ei tuleks selle režissööri (James Mangold) filme vaatama.
Me võime "Le Mans ´66" žanreerida eluloofilmiks ja dokudraamaks ehk tõsilooks ehk true story´ks. Viimased terminid mõjuvad veidi oksüümoronidena, umbes nagu dokumentaalmängufilm. Ent ometi peegeldavad teose sisu üpris täpselt.
Tegelikult on kunsti puhul ükskõik, kas aines on välja mõeldud või on ühtteist elustki võetud, ent vaatajaskonda kõditab alati teadmine, et see on nii-öelda päris. "Le Mans ´66" aga lausa ongi elu. Filmis on näitlejaid kasutades rekonstreeritud kunagine autotootjate Fordi ja Ferrari suur vastasseis Le Mansi 24-tunni kihutamistel. See pole enam elu jäljendamine, see on juba puhas elu kopeerimine, mille seadis ülesandeks juba Rooma riigimees Marcus Tullius Cicero (-106 – -43), kes ütles, et "Draamakunst olgu elu koopia, kommete peegel, tõe kajastus." Just seda kõike "Le Mans ´66" ongi.
Le Mans'i võidukihutamine oli 1960ndate teisel poolel tohutu draama elus, mis kütkestas kõiki autohuvilisi üle maalima, nüüd on see draama ekraanil, mis kütkestab samuti. Kui palju on maailmas autohuvilisi? Miljardeid! Ja just nemad on selle teose sihtrühmaks, mitte mingid esteeditossukesed, kes janunevad puhta kunsti järele. Ka kohad on samad, võtteplatsideks on olnud kunagiste kangelastegude paigad. Automark FORD GT40gi on ehtne, selle legendaarsus pole kuhugi kadunud, paljudel inimestel tulevad nostalgiapisarad silma, kui nad selle, kunagise staarauto peale mõtlevad või seda kuskil näevad. Ja palun – filmis ongi ta kohal, nagu ka maailmakuulsad Ferrarid.
Teiseks on teos eluloofilm. Kui on koopia, siis järelikult pole ka prototüüpe, on kunagiste persoonide justkui inkarnatsioonid, oleks toimunud nagu nende taaselustamine. Kõik on oma õigete nimedega, nagu see žanr nõuab. Henry Ford II on Henry Ford II (mängib Tracy Letts), Enzo Ferrari on Enzo Ferrari (Remo Girone), kihutajate ja nende tugimeeskondadega on täpipealt samuti.
Elulugu on kehv lugu. Inimese (kellest siis filmis tegelane saab) eluetapid ei moodusta põhjus-tagajärje ahelat, need on enne-nüüd-pärast-ketis. Ent selle dramaturgiline tõmbavus on tunduvalt väiksem kui esimesel. Nii ei olegi filmis hakatud esitama kellegi elu sünnist saadik, inimeste-tegelaste elu hakatakse kajastama ajast, mil Fordil tekkis idee sekkuda muidu paljuski eurooplaste pärusmaaks olnud Le Mans'i võidusõitudesse, ent jutustatakse surmani, nagu žanr ette kirjutab, olgu või infona lõputiitrites.
Ja nüüd toimub mitmekordne ristvastandamine. Ühel pool võimas Koljat (Ford), teisel väike ja kaunis Taavet (Ferrari). Tehnika versus kunst, masstoodang kontra individuaaltaiesed, tohutu finants pannakse kasinamate võimaluste vastu. Võiksime ka küsida: milleks maalida, kui pildistada on odavam, kiirem ning fotosid võib paljundada hulgi? Kinomatograafiastki teame paralleeli – esinevad festivalifilmid ja need teised, viimaste hulka kuulub ka "Le Mans 66".
Fordi meeskonnajuht Leo Beebe (Josh Lucas) ütleb: "Me kulutame ainuüksi tualettpaberile rohkem kui on Ferrari aastaarve." Niisugune kujundlik repliik on kahtlemata stsenaristide võit.
Stsenaristid Jez Butterworth, John-Henry Butterworth ja Jason Keller on viinud pinged Teise maailmasõjani. Mõlemad kompaniid varustasid siis oma kodumaad, Ford ehitas lennukeid, Ferrari valmistas Mussolini armeele sõjamoona. Oletatakse, et need võisid olla Fordi lennukid, mis Ferrari Modena linna lähedal paiknenud sõjatehase maatasa pommitasid. Kahtlemata on Ferrari tehtud sümpaatsemaks Fordist. Aga võidab Ford, võidab Koljat, mida dramaturgiareeglid heaks ei kiida. Kuidas see üleastumine heaks tehakse? Nimelt toimub vastandamine veel Fordi talli sees. Koljati sees on veel üks Koljat ja on ka veel üks Taavet. Ühel pool on bossi ümber lipitsev bürokraatia, keda esindab juba nimetatud Leo Beebe (ka ajalooline isik), teisel pool otsekui isehakanud, igal juhul tunduvalt väiksemal, aga samuti Fordi poolt finantseeritud eelarval elavad võidusõitja Ken Miles (Christian Bale) ning autodisainer Carroll Shelby (Matt Damon), ja need on nimed, mis siiani panevad autofännide südame võpatama.
Näeme, et Shelby neelab kogu aeg tablette. Ka sellel on dokumentaalne tagapõhi, ta oli südamehaige, ent ometi nii lennuki kui võidusõiduauto piloot. Tõi nooruses esikohti Ferrarile, kelle vastu ta nüüd uut Fordi konstrueeris. Elas oma tablettidega 98aastaseks (nagu lõputiitrid teada annavad), nõnda et ehtne, non plus ultra unelm. Usun, et ilma igasuguse kahtluseta kuulub filmivaataja poolehoid Shelbyle ja Ken Milesile.
Ka bürokraatiat on kirjeldatud kujundlikult. FORD GT40 esimese võiduürituse luhtumise puhul tehtud toimik läheb läbi paarikümnest komisjonist, enne kui jõuab bosside bossi filma astutaja pojapoja Henry Ford II lauale. Ja kõik, kes seda koostasid-lugesid, kaunistasid ja tasandasid otsuseid, et mitte halba varju jääda. Ent ka Koljati sees võidab Koljat, lipitseja Leo Beebe saavutab salakavala riuka abil oma tahtmise – 1966. aasta 24tunnisel võidukihutamisel tuleb esimeseks Fordi kompanii auto, ent mitte Taavet Ken Miles, kes koguni hukkub hilisemal katsesõidul. Niisiis, veidikene on tegemist traagikaga, meie hing peaks puhastuma kaotusvalu tundmise tõttu.
Nagu korralikus rahvafilmis ikka, näeme siingi individualiseeritud tegelaste asemel stereotüüpe. Boss on bossi, pugeja pugeja, laps Pater Miles (Noah Jupe) lapse klišee. Igitegelane laps on filmides praktiliselt alati positiivne (ma tean vaid väga väheseid erandeid), ja eks nõnda ole ju eluski. Nagu me armastame pärislapsi, nii igatseme me armastada ekraanilapisigi ning filmi autorid ja finantseerijad arvestavad meie eluinstinkti poolt määratud sooviga.
Mileside koduliin on loodud vastukaaluks autospordi kujutamisele, see oleks nagu yin'i ja yang'i, naiselikkuse ja mehelikkuse vastandus. Ent mingist kodukanandusest pole juttugi, Mollie Miles (Caitriona Balfe) on pigem kodupolitsei, ta on ka ainus tegelane, keda pole kujutatud stereotüüpselt. Üht standardsust on välditud, nimelt kahetsust ja matuseid protagonisti, perepea Ken Milesi huku järel. Sellega on näidatud, et surm kuulub täiesti loomulikuna autospordi juurde ning see teeb selle ala veel ülevamaks. Surm autos on auväärne, ehk koguni igatsetud asi. Kihutajal ei kõlba surra voodis...
Koduliiniga pannakse paika ka staatika ja dünaamika kontrasteerimine, kodus on vaikne ja rahulik, mujal on palju vaenu ja rabelemist.
Huvitav leid on mehisuse näitamine kahe kangelase ja ideekaaslase, kahe sõbra, autodisainer Carroll Shelby ja autosportlase Ken Milesi ägeda kaklusega. Jah, see pole pehmode maailm...
"Le Mans 66" tugev külg pole loo jutustamine, vaid pilt ekraanil. Kihutamine ise on äärmiselt kinematograafiline fenomen, ent antud juhul on selle näitamine viidud täiuseni. Autod lendavad tükkideks, tükid põrkavad pikalt mööda trassi, siis plahvatavad ja põlevad. Efektne! Kas keegi saab silmad eemale pöörata? Ilmselt mitte, telefongi jääb näppimata.
Küsime: miks neid ja teisigi võidusõite korraldatakse? Arvestus on lihtne – milline mark nädalavahetusel esikoha toob, seda esmaspäeval ka ostetakse. Ja mitte ainult esmaspäeval, vaid terve pika nädala.
Küsime veel: kas on tegemist kiiruse propagandaga? Ja vastame: iga puruks sõidetud auto asemele tuleb osta uus.
Toimetaja: Valner Valme