Aivar Kulli ajalootund. Lenin ja Trotski ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaks Leninit ja üks Stalin Punasel väljakul 2009. aastal, foto on illustratiivne
Kaks Leninit ja üks Stalin Punasel väljakul 2009. aastal, foto on illustratiivne Autor/allikas: AFP/Scanpix

Vene "suure sotsialistliku" oktoobripöörde põhilised arhitektid ja peakorraldajad olid Vladimir Lenin (1870-1924) ja Lev Trotski (1879-1940), kaks kurja geeniust, kes oluliselt mõjutasid kogu 20. sajandi maailma ajalugu. Nende kahe osatähtsust aastatel 1917-22 on hinnatud üsna võrdseks. See kummaline tandem on pakkunud mõistatamist paljudele hilisematele ajaloolastele.

Nii Lenin kui Trotski tunnetasid intuitiivselt suurepäraselt masside psühholoogiat, selles oli nende "edu" pant. Nende ammendamatult leidlik žongleerimine utoopiliste loosungitega (töörahva võim, maailmarevolutsioon) on otsekui illustratsiooniks Gustave Le Boni teesile tema traktaadis "Hulkade psühholoogia": "Ajaloos on näilisus mänginud alati palju tähtsamat osa kui tõelisus. Irreaalne valitseb siin reaalset."1

Denikin ja Koltšak, Judenitš, Kornilov ja Wrangel – vist ei leiagi valgete kindralite hulgast sellist paari, kelle koostöö olnuks samavõrd efektiivne kui Leninil ja Trotskil; just valgete killustatus, suutmatus teha koostööd ja haarata tervikpilti oli nende kaotuse peamine põhjus.

Oma osavate demagoogiliste, ühtaegu kõrgelennuliste ja samas massimaitsele häälestatud kõnedega suutis Trotski punaarmeele elu sisse puhuda; olles sisuliselt selle armee esimene kõrgem ülemjuhataja, tuiskas Trotski – sageli eluga riskides – oma kurikuulsa rongiga kaks ja pool aastat mööda kodusõja lahinguvälju.

See rong on läbiv sümbolkujund vene 8-osalises teleseriaalis "Trotski", ühes parimas sissevaates Trotski hingeellu, mida esmakordselt näidati oktoobripöörde 100. aastapäeval 2017 (muide, see pööre leidis aset Trotski sünnipäeval, 7. novembril).2 Suured teened on siin nimiosatäitjal Konstantin Habenskil (sünd. 1972, kehastas Trotskit juba teleseriaalis "Jessenin", 2005), kes ühe küsitluse kohaselt tunnistati vene 21. sajandi kõige populaarsemaks näitlejaks. Ta on suurepäraselt tabanud nii Trotski lausa deemonlikku julmust ja salakavalust kui oraatorlikku talenti ja kõrget teoreetilist mõttelendu; samas on hästi eksponeeritud Lenini ja Trotski tõmbe- ja tõukejõude, omamoodi geniaalseid poliitilisi kombinatsioone.

Filmis on mitmeid mõjuvaid episoode, näiteks 3. seeria apokalüptiline stseen, kus Trotski rongil lõpeb kütus ja see asendatakse kohalikult kalmistult võetud puuristidega; kogu külarahvas, kes püüab seda aktsiooni takistada, lastakse pikema jututa maha.

Solženitsõn on hilisemate trotskistide kohta arvanud: "Kardan siiski, et võimule pääsedes oleksid nad meile kaasa toonud hulluse, mis poleks maha jäänud Stalini omast."3

Lenini ja Trotski suhted olid läbi aastakümnete dramaatiliselt pinevad ja heitlikud, vastastikune sõimlemine läks enne võimuhaaramist vahel (eriti aastatel 1911-12) üpris jõhkraks, ent juba võimul olles moodustasid nad ainulaadse, äärmiselt tööka ja tahtejõulise paarisrakendi.4

Toreda groteskse visiooni Lenini ja Trotski imepärasest kaksikliidust, teineteisemõistmisest kõigi kisklemiste kiuste, omamoodi kirglikust "abielust" pakkus välja Venemaa naljakuningaks tituleeritud huumoriklassik Arkadi Avertšenko (1881-1925). Põgenenud oktoobris 1920 Konstantinoopoli kaudu Prahasse, pilkas ta välismaal ilmunud kibedalt sarkastilistes raamatutes bolševikke, eriti Leninit. Lugu "Kuningad omas kodus" pärineb kuulsast kogumikust "Tosin nuga revolutsiooni selga" (Pariis, 1921). Muide, Lenin ei jäänud võlgu ja kirjutas selle teose kohta arvustuse iroonilise pealkirjaga "Andekas raamat" (Teosed, 33. köide).

Olgu lisatud, et kui perestroika käigus söandas ajakiri Junost (1989, nr 8) taastrükkida pea kõik mainitud kogumiku jutud, siis "Kuningad omas kodus" jäeti tollest publikatsioonist siiski välja.

 

ARKADI AVERTŠENKO

KUNINGAD OMAS KODUS

 

Kõik arvavad miskipärast, et kroonitud pead on mingid taevaelanikud, kel on peas teemantkroon, otsa ees täht ning õlgadel hermeliinmantel, mis lohiseb kolm sülda järel.

Ei midagi taolist. Ma tean hästi, et kroonitud peade eraelu, intiimsuhted on niisama lihtlabaselt olmelised nagu meilgi, lihtsurelikel.

Võtkem näiteks Lenin ja Trotski.

Ametlikel vastuvõttudel ja paraadidel käituvad nad ühtmoodi, omas kodus aga hoopis teisiti. Ei mingeid äikesejumala maneere.

Vaid näiteks sedamoodi:

 

* * *

Tavaline hommik, Moskva, Kreml. Endine tsaari vastuvõtusaal.

Lenin ja Trotski joovad rahulikult teed.

Trotskil on hommikust peale seljas keigarlik frentš, jalas kannustega lakksaapad, suus pika merevaigust pitsi otsas sigar, – nii kehastab ta kandvat, tugevamat, mehelikku alget selles kummalises abieluliidus. Lenin kehastab nõrgemat, alluvat, naiselikku alget.

Ja riietuski on Leninil vastav: kulunud halatt, kaela ümber midagi rätikutaolist, sest vastuvõtusaalis on alati rõskevõitu; jalas reuma vastu punased villased sokid ja pehmed tuhvlid.

Trotski imeb aeg-ajalt oma sigarit ja on kõrvuni sukeldunud ajalehte; Lenin kuivatab käterätikuga teeklaase.

Vaikus. Vaid samovar laulab oma igivana monotoonset laulu.

"Vala juurde," ütleb Trotski, pööramata silmi ajalehelt.

"Kas tahad kangemat või lahjemat?"

Vaikus.

"Aitab juba sellest ajalehest! Mis sa seal tuhnid, nii et iga asja peab kümme korda küsima!"

"Ah, jäta mind rahule, kullake! Pole mul aega sinuga sehkendada."

"Ah või nõnda! Või nüüd pole sul aega! Aga kui mind Venemaale tagasi meelitasid, siis jätkus sul minu jaoks aega küllalt!… Te, mehed, olete kõik ühesugused!"

"Jälle hakkab peale!"

Trotski hüppab püsti, jookseb närviliselt mööda saali ja jääb siis seisma. Ärritunult:

"Kremetšug on langenud. Tahavad Kiievit ära võtta. Saad aru?"

"Mis sa räägid! Aga mida teeb siis meie vapper punavägi, maailmarevolutsiooni avangard?…"

"Vapper?! Hea meelega laseksin selle lojuste karja…"

"Ljovake… Mis sõnu sa kasutad…"

"Häh, pole siin midagi sõnu valida, kullake. Muide, kas sa saatsid mürsulaadungi Kurskisse?"

"Kust ma neid mürske võtan, kui üks tehas ei tööta, teine streigib… Kas ma pean sulle neid mürske sünnitama hakkama? Sa ikka mõtle ka natuke!"

"Jah? Miks mina pean mõtlema?! Kõigi asjade peale korraga? Mees peab võitlema ja organiseerima küll seda ja teist, aga naine lesib ainult diivanil ja loeb seda tobedat Karl Marxi? Kaua sa temaga veel flirdid?"

"Ära sa mulle oma organiseerimisega puru silma aja!" pahvatas Lenin ja heitis märja käterätiku vihaselt kõrvale. "Pole midagi öelda, organiseerimine on võimas: ei saa tänaval käiagi, küll on seal mõni surnud tööline sirakil või vedeleb ees mõni lõpnud setukas."

"Ah nad lontrused pole siis veel ära koristanud… Ma andsin ju käsu. Issake! Nad ei suuda elementaarset korda luua."

"Kas sa arvad, et ainult selles on asi? Naabritele ei julge enam silmagi vaadata, naeravad su välja. On ikka kord riigis majja löödud, pole miskit öelda; turul ei pääse üldse löögile, kana on 8000 rubla, kruubid 3000 või… mis sest üldse rääkidagi?! Mine turule ainult oma tuju rikkuma."

"Nonoh… olen ma sulle kunagi oma raha andmata jätnud? Kui puudu tuleb, võib juurde trükkida. Ütle õige seal rahapajas…"

"No ega's siis ainult selles ole lugu. Aga Ungari proletaarne revolutsioon… Hanedki naeravad selle peale! Sinu seesamune õuelaulik röökis täiest kõrist:

"Kõigi pursuide hirmuks me

üleilmse tulekahju süütame!"5

Tulekahju… Kah mul asjamehed! Tihane lubas kunagi ookeani põlema panna. No ütle nüüd palun ise, on's võimalik sinu peakoluga kas või ühte pisikest riiki juhtida?!"

"Jää juba vait, sa kuradi vanamoor," kärgatas Trotski ja põrutas rusikaga vastu lauda. "Kui ei taha, kui ei meeldi – head teed sul minna!"

"Ah et minna?!" kriiskas Lenin ja pani käed puusa. "Ei tea küll, kuhu? Kui me tänu sinu idiootlikule sõjale olema igast küljest ümber piiratud? Eks ole, sattusid hoogu, mängisid ja mängisid, ja nüüd tahad mind nagu vana saabast nurka visata! Oleksin ma seda ette näinud, siis oleksin parem koos Lunatšarskiga asja ette võtnud!"

Armukadeduse raevukas leek süttis Trotski silmis.

"Selle kameeleoni nime ei tohi sa minu kuuldes suhu võtta!! Kas kuuled! Ma tean, et sa teed talle silma ja ta istub sinu juures sageli kella kolmeni öösel; aga pea sa meeles: saan kätte – löön maha. Ja mis see siis veel on? Pisarad? Tohhoo kurat lahti! Iga päev skandaal, isegi teed ei lasta kodus rahus juua! Noh, mulle aitab! Kui mind taga otsitakse, siis ütle, et ma läksin vapra punaarmee paraadi vastu võtma. Sest kui neid lurjuseid tagant ei sunni, siis… Said aru? Pane mulle portsigari paberosse ja otsi puhas taskurätt. Mida me täna lõunaks sööme?" 


* * *

Niimoodi elavad kroonitud pead.

Hermeliin ja purpur on võõraste jaoks vaadata, aga omas peres, kui mees sind pisarateni solvab, võib ka kulunud kaelarätikusse nina nuusata.

 

Tõlkinud Aivar Kull

Esmatrükk: Pikker 1993/10, lk 34-35

1 Gustave Le Bon, "Hulkade psühholoogia", 1991, lk 36
2 Seriaal Youtube's: https://www.youtube.com/watch?v=N_MIaWG76gM
3 Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", II köide, 1990, lk 238
4 Venekeelses Vikipeedias on eraldi pikem artikkel "Trotski ja Lenin": https://ru.wikipedia.org/wiki/Троцкий_и_Ленин
5 Read Aleksandr Bloki poeemist "Kaksteist" (1918).

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: