Ükski maailmakirjanduse klassik, ükski Nobeli laureaat pole nii lähedalt seotud Eestiga, kui seda oli Aleksandr Solženitsõn (1918–2008; Nobeli preemia 1970). Tartu külje all Vasulas, Kopli-Märdi talus valmis aastatel 1965-67 tema suurteose, maailma vapustanud "Gulagi arhipelaagi" käsikiri.

Imbi Paju, Mart Laari ja Eerik-Niiles Krossi raamat "Ükski inimene pole saar" aga tõi mulle muu hulgas meelde omaaegse kultussarja "Suurmeeste elulood" (Tartus aastatel 1929–40 enamuses meie enda autorite poolt ilmutatud 56 raamatut).

Tõepoolest, nüüdne meie kolme autori väike koguteos pole küll sidus biograafia, ent annab siiski küllalt tiheda läbilõike vene kirjandusklassiku elust, loomingust ja ilmavaatest, täiendades seejuures hästi Erkki Vettenniemi elulooraamatut.¹

Imbi Paju essee "Solženitsõn hea ja kurja vahel" ühendab biograafilise, psühholoogilise ja filosoofilise vaatenurga. Andes tiheda läbilõike kirjaniku elukäigust ja eriti Eesti-seostest, analüüsib ta ühtaegu kurjuse olemust, inimloomuse vastuvõtlikkust kurjusele, ning tutvustab samas kirjaniku ustavaid abilisi (Arnold ja Heli Susi, Marta Port, Lembitu Aasalo, Georg Tenno) – "nende missioon oli suurem kui hirm" (lk 35).

Aga toogem näiteks ka selline mõttearendus. Meil on aeg-ajalt pisut idealiseeritud Teise maailmasõja võitjariikide otsusekindlaid liidreid Roosevelti ja Churchilli, kuid Solženitsõn pidas vajalikuks rõhutada, et Balti riigid kaotasid sõja lõpul oma iseseisvuse just nende kahe riigijuhi argpükslikkuse tulemusena; "rahu" nimel lasti orjastada 20 rahvast (lk 36).

Mart Laari "Pomm kommunismile", kogumiku kõige lühem tekst, räägib lähemalt "Gulagi arhipelaagi" käsikirja varjamisest ja teekonnast teose avaldamiseni (1973 Pariisis), ning ka levikust (nt Soomes) ja tohutust mõjust. "Omas ajas oli see tõeline pomm, mis andis kommunismi teostamiskatsetele Nõukogude Liidus hoobi, millest see enam ei toibunudki" (lk 48).²

Eerik-Niiles Kross sukeldub oma essees ""Gulagi arhipelaag", Solženitsõn ja tema koorem" eeskätt kirjaniku arvukate rahvuspoliitiliste seisukohtade labürinti. Neid seisukohti – eriti Ukrainasse puutuvat – üsna kriitiliselt analüüsides lisab Kross siiski pehmendavalt: "Viimastel aastakümnetel on Solženitsõni elulõpu mõned seisukohad ja avaldused tekitanud meil tema suhtes ülevõimendatud tõrksuse. /.../ Ent saagem sellest üle!" (lk 61).³

Sest: "Eesti iseseisvuse taastamine oli Solženitsõni jaoks üks Venemaa vaimse vabastamise eeltingimus, üks Venemaa patt, mis tuli lunastada." (lk 63).

Ja veel: "Tarvitseb vaid lugeda mõne vene natsi kriitikat Solženitsõni kohta, et näha, kuidas kõige nõudlikum, kõige halastamatum oli ta just nimelt venelaste endi patukahetsuse ja tõe otsimise nõudes." (lk 67).

Mainiksin ka autorite mõnda ebatäpsust. Leheküljel 19 on tsaariperekonna hukkamise aastaks antud 1917. Nii nobedad bolševikud siiski ei olnud, selle tapatööni jõuti suvel 1918.

64. leheküljel on juttu Solženitsõni ajalookroonikast "Punane ratas", öeldes selle kohta: "eesti keeles ilmumata kaheköiteline suurteos". Tegelikult ilmus hiid-traktaatliku romaani köiteid kokku koguni kümme ning kaks eesti keeles Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatut "Lenin Zürichis" (2018) ja "Lenin Petrogradis" (2019) ongi "Punase ratta" osad.⁴

NLKP 23. kongress, mis tähistas stalinismi hiilivat rehabiliteerimist, toimus juba aastal 1966, mitte 1976, nagu on kirjas leheküljel 45. Aastaarv 1966 aga tõi mulle meelde, kuis ajalugu uuel sajandil taas oma halvimates ilmingutes korduma hakkas. Nimelt juba paarikümne aasta eest, novembris 2004 lugesin läbi Aleksandr Ostrovski raamatu "Solženitsõn: hüvastijätt müüdiga"⁵ ja panin kirja säärase lugemismulje:

"See on Solženitsõnit äärmiselt visalt ja püüdlikult "paljastav" raamat, kus on küll ohtrasti faktimaterjali (viiteid raamatu lõpus 160 lk!). Autor väldib aga igati Solženitsõni teoste sisust rääkimist ning otsib otse maniaki järjekindlusega kõikvõimalikke vasturääkivusi, "kahtlustäratavaid" asjaolusid jne, minnes kohati äärmiselt väiklaseks. Päris piinlik, et säärane raamat on Venemaal välja antud!"

Minu mäletamist mööda oli see sulesepitsus üks esimesi ja tüsedamaid pääsukesi uue sajandi neostalinismi hoogsa võidukäigu alguse venekeelses literatuuris.

Internetiajastul võib aina imestada (tegelikult küll polegi enam põhjust imestada!), kuis näiteks praegune venekeelne Youtube on täis kuhjatud videosid, kus Solženitsõnit lõputult "paljastatakse", kasutades seejuures uurijate poolt juba ammuilma palju kordi ümberlükatud argumente.

Selle kõige taustal on Paju, Laari ja Krossi ühistöö igati teretulnud, maksimaalsele objektiivsusele püüdlev ja autorite mõnevõrra erinevate stiililaadide juures siiski küllalt terviklik lühikäsitlus ühe 20. sajandi mõjukaima kirjaniku elust ja tööst.

Toogem lõpuks ära Imbi Paju pisut pikem kokkuvõtlik tsitaat, mis toob "Gulagi arhipelaagi" otse tänasesse päeva:

"Praegusel düstoopilisel ajal – kui Venemaa sõdib Ukrainas, korraldab vallutatud aladel genotsiidi, röövib lapsi, hävitab taime- ja loomaliike, paneb toime kuritegusid inimsuse ja rahu vastu; Venemaal sildistab oma inimesi, venelasi, "välismaa agendi" sildiga, mürgitab, vangistab ja vaenab, kukutab aknast surnuks neid, kes muutuvad Vene võimule häirivaks, õhutab tunnistama üksteise vastu valet ning Kremli psühholoogid tegelevad aktiivselt info- ja psühholoogilise sõjaga, äratavad ellu vanu müüte kommunismi ja natsismi vastuseisust, killustades aktiivselt maailma erinevateks poolteks ehk vasak- ja parempoolseks ning äärmuslasteks – just nüüd vajame seda raamatut." (lk 14)

¹ Erkki Vettenniemi, "Solženitsõn. Elu ja eetos". Soome keelest tõlkinud Maimu Berg ja Sander Liivak, Tänapäev, Tallinn 2018, 320 lk (originaal: Solzenitsyn. Elämä ja eetos. Teos, 2015).

² "Gulagi arhipelaagi" kui üpris ohtliku salakauba levikust ja lugemisest on ilmeka mälestukillu kirja pannud Ülo Tuulik: "Ootamatu ja ohtlik kingitus Las Palmases" – kogumikus "Raamat on..." IV: Eesti bibliofiilia ja raamatuloo almanahh, Tallinn 2005, lk 219-222.

³ Säärase tõrksuse ilmekate näidetena võib mainida Arvo Valtoni kirjutisi "Avalik kiri A. Solženitsõnile" ja "Imperialismist", mis leiduvad Valtoni Kogutud teoste 23. köites (Tallinn 2014).

⁴ Solženitsõni venekeelses 30-köitelises teostekogus (hakkas ilmuma aastal 2007) hõlmavad "Punane ratta" köited 7 – 16 kokku üle 6 500 lk.

⁵ Александр Островский, "Солженицын: прощание с мифом" (Москва: Яуза: Пресском, 2004, 736 lk)