Kui püüda Leo Metsarit võrrelda mõne loomaga, siis torkab esimesena pähe visa, sihikindel ja töökas künnihärg, seda eriti tema järjepideva üliviljaka tõlketegevuse tõttu (tublisti üle saja tõlkeraamatu). Aga ta oli ka sagedane kirjandusõhtute külastaja, erudiit ja entsüklopedist. Välimuseltki kogukas, oma tagasihoidlikkuses vahel küll peaaegu märkamatu, aga samas alati sõbralik, tähelepanelik kuulaja ja vaimukas vestleja.

Tuhat tähemärki

Postimehe ajaloos on olnud nii kultuurisõbralikumaid kui ka kultuurileigemaid ajajärke, 21. sajandi algus kuulus viimaste hulka. Leo Metsari 80. sünnipäeva kajastamiseks anti mulle aastal 2004 vaid tuhat tähemärki eelviimasel leheküljel, kuid Leo Metsar väärib kindlasti märksa enamat kui tuhandet tähemärki.

Ainulaadne ajalookirjanik

Leo Metsari ilukirjanduslikuks elutööks – pärast kolme varasemat romaanikatsetust ("Unistused ei sure" 1960, "Päikesevanker" 1964, "Ripsmetušš" 1971) – kujunes neljaköiteline romaan Rooma keiser Julianusest. Ajaloohuvilised ootasid päris põnevusega, kuidas autor oma romaanisarja lõpule viib, esimese köite ilmumisest kuni viimaseni kulus tervelt 27 aastat.

Praegu, kus me võime otse reaalajas jälgida Venemaa-nimelise impeeriumi allakäiku, mõjub Leo Metsari tetraloogia Rooma impeeriumi langusest kuidagi eriti kaasaegselt. Õukonnaintriigid, võimuvõitlus, sõjakäigud, militaristlikud kired ja julmused – kõige selle kujutamisel on Metsar oma sõiduvees. Muu hulgas põhjustas tema küllalt kriitiline suhtumine ristiusku huvitavat maailmavaatelist poleemikat.

Raul Sulbi on andnud tetraloogiale sellise kokkuvõtva hinnangu:

"…sisulehekülgi on sel teosel kokku umbkaudu 1330. Ses mahus raamatuid pole eesti kirjanduses just ülearu palju. Ning võrdluses näiteks Jaan Krossi romaaniga "Kolme katku vahel" ei jää Metsari romaan kindlasti mainitule alla, kuigi kirjanikku ei loeta kodumaiste esiprosaistide hulka. Ilmaaegu. Sulejooks on Metsaril ühtlaselt sujuv, teda on lihtsalt nauditav ja kerge lugeda. Samas ei kandu see kergus kuidagigi üle romaani teemadele ja sisule."¹

Arvo Uustalu aga leidis köiteid järjest vaadeldes, et "Metsar läheb aastatega aina paremaks"²– selline mulje jäi tõepoolest. Tundus, et just uuel sajandil, pärast oma 75. sünnipäeva oli kirjanik tõelises kõrgvormis ja andis veel mitmed oma kõige kaalukamad tõlked.

Isiklikku

Leo Metsariga oli meil korduvalt juttu Oskar Lutsust ja mitmeid tema meenutusi sain kasutada oma Lutsu-raamatus. Meie lähem suhtlemine ja minu külaskäigud tema poole algasid pärast seda, kui tutvustasin Tartu Postimehes tema tõlgitud Thomas Manni suurepärast Goethe-romaani "Lotte Weimaris".³ Mäletan, et uurisin tõlketeksti ka lähemalt – sellest võis lausa naudingut tunda – ja leidsin oma loos: "Leo Metsaril on õnnestunud teose arvukad pikad tiraadid, ilukõned, targutused ja sõnakeerutused edasi anda elegantsalt voolavas ja sädelevas stiilis (ning dialoogide puhul maksimaalselt loomulikus kõnekeeles)."⁴

Külastasin Leo Metsarit tema hubases Annelinna kodus mitmel korral just siis, kui ta tõlkis Carl Gustav Jungi raamatut "Mälestused, unenäod, mõtted" (2004, 2. trükk 2017). Äärmiselt huvitav oli kuulata tõlkija Jungi-tõlgendusi ja kommentaare, samuti näha tema kadestusväärset töövõimet, vaimset erksust ja espriid veel 80. sünnipäeva künnisel.

Vältides terminoloogilist udutamist, abstraktseid "kontseptsioone" ja suuresõnalisi üldistusi, andis ta kohvitassi taga – ja seda justkui muuseas! – doktor Jungi elust ja tööst parema ülevaate, kui seda on suutnud paljud teoreetilistes kõrgustes hõljuvad kommentaatorid.

Oma "ametisaladusi" avades ütles tõlkija, et kasutab igapäevaselt Doppelherzi, see oli tema "energiajook", mis aitas tal vormis püsida ja mis mullegi varsti meeldima hakkas.

Metsar oli mälestuste varaait – temalt võis kuulda kõikvõimalikke toredaid pajatusi Tartu kirjanduselust. Ja kuigi püüdsin teda korduvalt meelitada memuaare kirja panema, siis siin ta vedu ei võtnud. Õnneks võime siiski mõnda tema varasemat mälestuskildu lugeda, eriti köitvad on meenutused Treffneri gümnaasiumi klassivennast Artur Alliksaarest.⁵

Kirjanike liidus on läbi aegade olnud kaunis palju põhimõttelisi solvujaid, kes võivad ka kõige tühisema kirjandusliku intsidendi sedamaid kuulutada tsensuuriks, sõnavabaduse piiramiseks ja inimõiguste rikkumiseks. Leo Metsar oli sellistele (sari)solvujatele lausa vastand.

Alati sõbralik, sageli mõnusalt muigav – sellisena sisendas ta mingit muutumatut "kirjanduslikku turvatunnet". Pean tunnistama, et tema püsivalt stoiline rahu, häirimatu sangviiniline (mitte flegmaatiline!) enesekindlus tekitas mul pikapeale vahel kiusatuse teda mõne ootamatu, veidra, intrigeeriva küsimusega, torkega, aasimisega korrakski "endast välja viia" – ent kahju küll, vaatamata kõigile pingutustele ei õnnestunud see mul tõepoolest mitte kordagi!

Ja lõpuks: mulle ei meenu, et Leo Metsar kogu oma suure töökoormuse juures oleks kordagi kasutanud sõnapaari "pole aega".

Lisa. Pajatus Oskar Lutsust

Kusagil 1950. aasta paiku oli Leo Metsar seisnud koos Oskar Lutsuga Tartus Pauluse surnuaia lähistel ühe toidu- ja joogikioski juures järjekorras. Kui rahvakirjanik jõudis leti äärde, oli ta aeglaselt ja taevasse vaadates küsinud nii: "Palun mulle pool leiba, koma, kakssada grammi vorsti, koma, kaks pudelit õlut, koma..."

Keegi läbematu tudengist noorsand oli kirjanikku katkestanud ja küsinud: "Noh, onuke, ja kuna siis tuleb punkt?"

"Punkt tuleb siis kui oled laua all," vastanud Luts.

 ***

1 Raul Sulbi, "Sic transit gloria mundi. Leo Metsari monumentaalne sari on saanud väärika lõppakordi" – Sirp 8. 7. 2005, lk 6 ja https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/sic-transit-gloria-mundi/

2 Arvo Uustalu, "Metsari "Keiser Julianus" ilma Julianuseta" – Eesti Päevaleht 3. 6. 2005: https://epl.delfi.ee/artikkel/51012108/arvo-uustalu-metsari-keiser-julianus-ilma-julianuseta

3 Aivar Kull, "Leo Metsari tõlkepärl" – Tartu Postimees 25. aprill 2002; pealkirjaga "Goethe, Thomas Mann ja Leo Metsar" raamatus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 68-69

4 Mis puutub dialoogidesse, siis võiks meenutada, et Metsar oli Madis Kõivu näidendi "Lõputu kohvijoomine" kaasautor; mõnel pool pole seda küll märgitud. Näidendi I variant (märkusega "Pühendan Aarne Ükskülale"): Eesti Draamateater, Tallinn 2008, 304 lk; ka: Madis Kõiv, "Näidendid" III, Tartu 2009.

5 Lisaks Henn-Kaarel Hellati koostatud kogumikule "Artur Alliksaar mälestustes" (Ilmamaa, Tartu 2007, 240 lk) sisaldab mitmeid Metsari tähelepanekuid luuletajast ka Akadeemias 2023/3 avaldatud materjal.