Sellesuvise lugemissoovitusena tahaksin meenutada Oskar Lutsu üht suhteliselt vähemtuntumat raamatut, saja aasta eest ilmunud romaani "Iiling" (1924), minu meelest igati tähelepanuväärset, mõneti küll omaette seisvat, ent siiski äärmiselt lutsulikku teost. Väärib märkimist, et ühes hilisemas intervjuus on kirjanik ise just "Iilingut" (koos "Olga Nukrusega") nimetanud oma kõige paremaks teoseks.¹

Olen "Iilingust" kirjutanud oma Lutsu-raamatus (2007)², siinkohal aga toetuksin põhiliselt oma järelsõnale teose 2008. aasta uusväljaandele.³ Seda saatesõna on järgnevalt mitmeti täiendatud.

Saamatu kirjanduslugu

Meie kirjandusloos kuhjus ENSV perioodil otse uskumatu hulk moonutusi ja mahavaikimisi (millest kaugeltki kõigest pole veel tänasekski päevaks suudetud vabaneda). Pikki aastakümneid kestnud Oskar Lutsu loomingu koolmeisterlikult ülelibisev-alahindav pisendamine oli siin üks musternäiteid.

Lutsu kui tõsiseltvõetavat romaanikirjanikku hakati päriselt teadvustama alles aastal 1985 tänu Endel Nirgi artiklile, mis oli pealkirjastatud – küll väikese küsimärgiga – "Romaanikirjanik (?) Luts".⁴ Vahepealne aeg on selle küsimärgi kaotanud. "Kevade" ja "Suvi", "Soo" ja "Tagahoovis" – neist teostest räägitakse nüüd juba täiesti enesestmõistetavalt kui romaanidest.

Ometi oli Lutsu esimene raamat, mida kirjanik ise romaaniks nimetas (ja selle žanrimäärangu ka tiitellehele asetas) hoopis "Iiling" (1924).

Tõsi, meie kirjandusloos pole "Iilingust" suurt midagi arvatud. Nõukogudeaegset stampseisukohta esitab meie akadeemiliseks nimetatud kirjandusloo üleolev hinnang, mille kohaselt "teos ei äratanud tõsisemat tähelepanu, kuna selles oli rohkesti pealiskaudselt esitatud pisisündmusi ning moraliseerimist, märksa vähem aga sünteesivat kunsti."⁵

Paindlik kriitika

Ilmumisaegne kriitika aga polnud teose suhtes üldsegi nii karm, nagu selle tiraadi põhjal arvata võiks.

Lutsu heasoovlik mentor Anton Jürgenstein leidis, et "see ei ole mitte mõni häda ja vaevaga välja higistatud verevaene targutus", vaid tegemist on täismõõdulise romaaniga; siin on "iseloomulisi inimesi liha ja verega loodud, kelle kujud sulle meele jäävad tervikinimestena." Teinud ka mõned kriitilisemad märkused, lõpetas Jürgenstein oma kirjatüki uhke üldistusega: "Kuid kõigi nende üksikute asjade peale vaatamata jääb O. Luts'u romaan tööks, mida temale mitte järele ei tee nii hõlpsasti mõni teine praegune Eesti kirjanik."⁶

Bernhard Linde heitis küll teosele ette viimistlematust (jutustus on "üksikute kaunite piltide lahtine helmestik"), kohatist sentimentaalsust ja positiivsete tegelaste verevaesust, ent leidis kokku võttes ometi, et kõigele vaatamata "on "Iiling" siiski meie läinud aasta ilukirjanduslikus loomingus vast üldse väärtuslikum teos."⁷

Tõepoolest, Lutsu jutustamismaneeri eelised avalduvad mitmete teiste meie prosaistidega kõrvutades üpris veenvalt. Jaan Kärner on oma aastaülevaates ärimeeste kujutamisest rääkides ilmselt täiesti õiglaselt nentinud: "Nii vähe kui mul ongi põhjust kaitsta mõnda "seasilmadega ärimeest Ottensoni" [Richard Rohu romaanis "Kurgsoo" – A. K.], pean siiski ütlema, Roht teeb talle ülekohut. Roht vägistab teda, näidates järjest näpuga ta nõrkusile ja puudusile, targutades põlglikult, moraliseerides. Lastagu ometi sellased mehed tegutseda ja kõnelda iseenese eest, oldagu nende vastu objektiivne. Siis jäävad nad püsima ka kirjandusse ja kirjandusajalukku. Milline perfekt tüüp, näiteks, Lutsu Tiikmanngi kõigi nende Parvede ja Ottensonide kõrval!"⁸

Kärneri hinnangul on Luts loonud "laiaulatusliku ja komplitseeritud romaani, mis lugejat kogu aja hoiab põnevuses ja kisub kaasaelamisele."⁹ Eriliselt kaasakiskuvat põnevust toonitas hiljem Lutsu Kogutud teoste saatesõnas (1940) ka Jaan Roos, kelle meelest "Iiling" mõjub "värskelt, jõuliselt, haarates kohe lugeja oma mõjuringi. Mitte väline sündmustikuline põnevus ei ole käesoleval juhtumil see, mis haarab, vaid romaani sisemine psühholoogiline elevus. Teoses esineb küllaltki sügavaid hingeelulisi sidemeid ja sõlmi ning nende juurde viivaid peenniite. Neid jälgida ja lahti harutada valmistab lugejale tõsist kirjanduslikku naudingut..."

Artur Roose loetleb romaani kõrvaltegelasi: "Vaadake, kes esinevad "Iilingus": eeskätt peategelaste onud, tädid ja teised sugulased, siis pastorid, apteekrid, kunstnikud, metsavahid, metsaülemad, kooliõpetajad, köstrid, ärimehed, advokaadid jne."¹⁰

Kaks armastuslugu

Kogu selle kireva maailma on kirjanik suutnud hoogsalt ja kasvava pingega meie silme ees käima lükata. Autor laseb oma kahel peategelase Annal ja Elmaril, vooruslikult rangel õel ja tema hoopis kergemeelsemal vennal, käia piltlikult öeldes läbi nii taevast, põrgust kui ka puhastustulest.

Teose kompositsiooni kiitnud August Annist (aga just kompositsiooniga ei tahetud Lutsu paljude teoste puhul üldsegi rahule jääda) juhtis tähelepanu eripärastele "pahupidistele" soorollidele: "Põnevalt ning kõigiti "seotult ning sõlmitult" on siin jutustatud kahe inimese, naiseloomusega venna ja meheloomusega õe nooruse tormilised "eksisõidud" meie väikekodanlises tõusikühiskonnas."¹¹

Kaks paralleelselt esitatud üllatuslike keerdkäikudega armastuslugu, keerukate psühholoogiliste kollisioonide osav kujutamine ja arvukad pingelised dialoogid muudavad teose raugematu huviga jälgitavaks tundedraamaks. Nii näiteks on pastor Lillepi traagilisi siseheitlusi ja -monolooge, kirglikke pöördumisi Jumala poole kujutatud sedavõrd haaravalt, et ilmselt just seetõttu ei tahetud teost ENSV ajal taasavaldada.

Tänase pilguga ei oska midagi taunimisväärset näha ka romaani lepitavas lõpplahenduses, Elmari – ootamatus kõrvaletõmbumises eluvõitlusest –pagemises maale põllumeheks. Lutsu meelistegelased pole ju võitlejad-vallutajad, kes tahaksid enesele maailmast võimalikult suurt tükki kahmata. Vastupidi, Endel Nirk on Lutsu tegelaskujudest rääkides tabavalt üldistanud: "Tegelane ei soovi saavutada maailmas võimalikult suurt mõjukust, vaid üksnes olla maailmas, seda vaadelda ja üha uuesti läbi elada."¹² Romaani juhtmõtte võiksime ehk kokku võtta Henry David Thoreau' sõnadega: "Ebamõistliku elu kannatused viivad mõistliku elu äratundmisele".

Teoses on toredaid aforistlikke ütlemisi, Lutsu arvukaid omapäraseid mõtteavaldusi raamatuks kokku kogunud Sirje Endre, "Iilingust" valinud näiteks säärase lause: "Kõrk vaim on kui suur puu, mis arvab tõusta taevani, ent seal sähvatab äike ja purustab tema uhke ladva, kui ei hävita hoopis seda puud."¹³

Lutsu jutustamiskunsti võti

Otsides Lutsu jutustamiskunsti võtit on Artur Roose oma teises "Iilingu" arvustuses nentinud: "Luts oskab jutustada huvitavalt; selles peitub tema imeliku veetluse põhjusi. Ta ei keri jutustuslõnga mitte talunaiselikult venivalt, nagu arvatakse olevat see sageli ladusaks jutuvestmiseks ja mingiks vooruseks, vaid lühidalt, kergelt ja omapäraselt."¹⁴ Ja veel üks justkui iseenesestmõistetav tõdemus, mida aga ikkagi tasub üle korrata: "Kirjanikuna asetab Luts inimese esiplaanile, kõik muu omab kõrvalist tähtsust."¹⁵

Teine andekas noorkriitik Ilmar Reiman tõstis oma pikemas Lutsu-artiklis esile "Iilingu" reljeefset ühiskonnapilti: "Meie kõik oleme ise elus kohanud vahest kahtlast pr. Senderit, "kroogitud huultega" äia Tiikmanni, lakeeritud tühist noorisandat Hugo Pillandit, flirtimisest elavat Amanda Langet ja teisi. (---) Meie väikelinna demokraatlik-labane, tühine silmakirja­likkuses kinni olev seltskond on aga seal tõesti meisterlikult kujutatud. Kes ise on elanud sääraste inimeste hulgas, mõistab, kui hästi on Luts tabanud nende maneere, kõnekäände, kombeid."¹⁶

Filmilikkus ja impressionism

Oma raamatus "Oskar Luts" olen andnud pikema sissevaate kirjaniku 1920.-30. aastate jutuloomingusse ja püüdnud avada tema pajatajavoorusi. Üritasin näidata, et mitmed Lutsule pikka aega süüks pandud "kroonilised" pahed ja puudused – pealiskaudsus, viimistlematus, moraliseerimine jne – ei tundu tänapäeval enam üldsegi nii fataalsed. Paljuski on olnud tegemist lihtsalt kirjandusloolaste esteetilise piiratuse ja ühekülgsusega.

"Viimistlemises" nähti eeskätt tänu Tuglasele otsekui võlusõna, tema kujutlust mööda oli nii, et mida enam üht teksti viimistleda, seda paremaks ta saab.

Kuid see ei tarvitse ju üldsegi nii olla, ikka tuleb viimistlemise juures vastu mingi piir, mille ületamisel teksti hoopis rikkuma hakatakse. Tundub, et Luts tajus seda raskestitabatavat piiri vahel – muidugi mitte alati – Tuglasest paremini. Ja nii on just spontaanne impressionistlik visandlikkus üks Lutsu suurimaid trumpe.

Muide, üks meie vaimukamaid esseiste Juhan Luiga on avaldanud säärast soovi: "Tuglase viilimiskalduvusele oleks kasulik, kui tal vähem aega oleks kirjanduslikule tualetile."¹⁷

Ka omal ajal paljukirutud "filmilikkus" tundub praeguses tagasivaates – risti vastupidiselt tollaste kriitikute taotlustele – täiesti positiivse väärtusena. Usun, et "Iilingu" kui vägagi filmiliku teose põhjal saaks teha hea filmi.

Iiling kui sümbol

Romaani pealkirja tähendust avavad ühe tegelase, Elmari elutarga onu isalikud õpetussõnad: "Aga ära unusta, et ka mina olin kord noor, ja tean, kuidas noortest, elus vilumatuist inimestest käib aeg-ajalt üle otsekui iiling, otsekui kõva tuulepuhang, mis neid kisub enesega kaasa. Ja seal ei aita siis tarkus ega mõned teisedki voorused, vaid on vaja kindlat, headsoovivat kätt, mis juhiks õigele teele."¹⁸

Karmimalt on säärase eksistentsiaalse tunnetuse sõnastanud Viivi Luik oma tuntud luuletuses "Väljas on veebruar": "Kuhugi minna ei ole, / sest aja sõnad on valjud / otsekui iilingud lauskmaal / ning nende eest pagevad paljud."

"Iiling" on seni ilmunud neljal korral: Noor-Eesti kirjastuse väljaandel Tartus 1924 (kaas: Richard Kivit), sama kirjastuse väljaandel ka Lutsu kogutud teoste 13. andes (Romaanid, 2) Tartus 1940 (eessõna: Jaan Roos, kaas: Ernst Kollom), paguluses Torontos 1952 kirjastuselt Orto ja Tallinnas kirjastuselt Eesti Raamat (sari Eesti romaanivara) 2008.

*

¹ E. Pahlberg, Intervjuu Oskar Lutsuga – Miilang 1937, nr 11
² Aivar Kull, "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 176-178
³ Aivar Kull, ""Iiling" ja Oskar Lutsu romaanikunst" – järelsõna teosele: O. Luts, "Iiling", Eesti Raamat, Tallinn 2008, lk 231-234
⁴ Endel Nirk, "Romaanikirjanik (?) Luts" – tema raamatus "Avardumine. Vaatlusi eesti romaani arenguteelt", Eesti Raamat, Tallinn 1985
⁵ Eesti kirjanduse ajalugu, IV/1, Eesti Raamat, Tallinn 1981, lk 69
6 A. J. (= Anton Jürgenstein), "O. Luts, Iiling" – Postimees 13. detsember 1924, nr 338, lk 4
⁷ Bernhard Linde, "O. Luts: Iiling" – Vaba Maa 23. juuli 1925, nr 167, lk 8
⁸ Jaan Kärner, "Eesti ilukirjandus 1924" – Looming 1925, nr 2, lk 163
⁹ Jaan Kärner, samas, lk 159
¹⁰ A. R. [= Artur Roose], "O. Luts: "Iiling"" – Kaja 4. veebruar 1925, nr 33, lk 6
¹¹ August Anni [= Annist], "Eesti jutukirjandus 1924" – Odamees 1925/1, lk 28
¹² Endel Nirk, "Avardumine", lk 114
¹³ Oskar Luts, "Aeg & õnn. Mõtteid ja unistusi. Kaks näidendit", koostanud Sirje Endre, kirjastus SE&JS, Tallinn 2015, lk 45
¹⁴ Arthur Roose, "O. Luts: Iiling" – Eesti Kirjandus 1925, nr 10, lk 444
¹⁵ samas, lk 441
¹⁶ Ilmar Reiman, "Oskar Luts" – Eesti Kirjandus 1927, nr 6-7, internetis: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=26
¹⁷ Juhan Luiga, "Mäss ja meelehaigus", koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 1995, lk 300
¹⁸ Oskar Luts, "Iiling. Romaan", Noor-Eesti kirjastus, Tartu 1924, lk 109-110