Tahaksin seekord jagada mõningaid meeldesööbinud kirjanduslikke kogemusi-lugemismuljeid alates ajast, kui minu vana töökaaslane ja sõber Jaak Kärdi asus veel ENSV lõpupäevil kirjutama raamatut, mis sai pealkirjaks "Valitud unenäod" (Eesti Raamat 1993, 96 lk).¹ Nüüdsama ilmus selle raamatu mitmeti täiendatud kordustrükk "Uued ja vanad unenäod" (Heiki Vilepi kirjastus Jutupesa, 2024, 160 lk).

Järgnev on põgus kokkuvõte meie paljude aastate pikematest aruteludest ning pole niisiis kaugeltki mitte teaduslik traktaat, vaid üksnes subjektiivselt pisteline kimp autoritest, kes võiksid teemal unenäod ja kirjandus ehk tänastelegi autoritele-lugejatele huvi pakkuda.

Kafka ja teised

Unenäod on maailmakirjanduse ammendamatu allikas. Eks pannud juba hispaania dramaturg Calderón oma tuntuimale näidendile pealkirjaks "Elu on unenägu" (eesti keeles Jüri Talveti tõlkes 1999).² Uuemast kirjandusest meenub siin aga esimesena Franz Kafka maailm – see on tervenisti üks suur unenägu. Hermann Hesse mitmel eestikeelsel teosel viitavad unenäolisusele juba pealkirjad: "Unenäokingitus", "Lõputu unenägu". Ka mitmete Dostojevski lühilugude pealkirjades figureerib sõna "Unenägu". Ja seda loetelu võiks väga pikalt jätkata.

Aastal 1989, kui asusime unenäotemaatikaga tegelema, üllatas meid aga esmalt see, et kuigi eesti kirjanduses unenäolisus sageli mingis üldisemas mõttes figureerib (eriti muidugi luules, klassikaline näide Gustav Suitsu "Kõik on kokku unenägu", proosas näiteks Tuglase novellid), on siin suhteliselt vähe otseseid unenäokajastusi, püüdu unenägusid kirjanduslikus vormis fikseerida.³ Ja erootilisi unenägusid andis siin tikutulega otsida – see tõsiasi andis Jaak Kärdile julgust antud vallas kätt proovida. Tulemust olen nimetanud seiklusromaaniks unenägudes.

Aleksander Tassa

Varasemast jäi aga kindlasti meelde kunstnik-kirjaniku Aleksander Tassa (1882–1955) kogumikus "Nõiasõrmus" (Tartu 1919) ilmunud "Uneraamat", mis täiendatud kujul avaldati Tassa kogumikus "Igaviku lõpul" (Tallinn 1989, lk 30–53). Tassa naturaalselt ehedates unenäopiltides on nähtud kafkalikkust ning väärib meenutamist, et teose "Igaviku lõpul" saatesõnas ütleb Mari Kõiv: "Kui mingisugustes seostes on eesti kirjanduses mõtet rääkida sürrealismist, siis küll esmajoones Tassa puhul. Keegi ei ole teda kunagi niivisi vaadanud; võib-olla on ta sürrealist – esimene eesti kirjanduses?"⁴

Nii-öelda teoreetiliseks enesetäiendamiseks sai loetud psühholoogiaprofessori Konstantin Ramuli raamatut "Uni ja unenäod. Loomade mõtlemine" (Tartu 1934), aga silma hakkas ka Jüri Alliku sisukas artikkel "Unenäost psühholoogi pilguga" (Looming 1983/5, lk 659–669).

Eriliseks puhtkirjanduslikuks maiuspalaks oli Arvo Valtoni "Läbi unemaastike" (Tallinn 1975; ka Valtoni Kogutud teoste 3. köites, 2000) – see on vist küll eesti unenäokirjanduse etalon.

Sigmund Freud

Muidugi ei saanud me üle ega ümber Freudist, kelle kuulsat firmateost "Unenägude tõlgendamine" sain lugeda juba hilisteismelisena 1970. aastate keskel, kui Freud oli meil veel poolkeelatud autor, nimelt oli Tartu Ülikooli raamatukogus säilinud tsaariaegne venekeelne eksemplar (1913).

Huvitav oli näiteks teada saada, et igasugust unes lendamist-hõljumist seostab Freud kõige otsesemalt erootikaga, tema tõsiteaduslikus sõnastuses: "...meestel on lendamisunenäol enamasti jämedalt sensuaalne tähendus"; sel puhul meenuvad Freudile "antiikajast pärit tiivulised fallosed".⁵

Jah, nagu ilmekalt ütleb Stefan Zweig Freudi tõlgitsedes: "Unenäo valvamatus voolus võivad kõik sisemise mina püüdlused ja ihad alasti ja muretult mängelda ja hullata."⁶

Igasugune fantaasia on Freudi järgi "unenägu ilmsi". Meenutagem lõiku Freudi kuulsast artiklist "Poeet ja fantaasia":

"Ent ma ei tahaks jätta osutamata ka fantaasia seostele unenägudega. Meie unenäod pole sisuliselt midagi muud kui needsamad fantaasiad, nagu seda tõestatakse unenägude tähenduse selgitamise abil. Keel oma võrratus tarkuses on ammugi tabanud unenägude olemuse, nimetades unistajate õhulisi mõttelende ka "unenägudeks ilmsi" (Tagträume). Ja kui meie unenägude mõte jääb sellele näpunäitele vaatamata ajuti siiski ebaselgeks, siis sõltub see vaid asjaolust, et et öiseid unenägusid tekitavad sageli ka soovid, mida me häbeneme, mida peame iseenda eest varjama ja mis seetõttu tõrjutakse välja alateadvusesse.⁷ Niisugustel allasurutud soovidel ja nende teisendustel võib lubada ilmuda vaid tugevasti moonutatud kujul. Pärast seda, kui teaduslike otsingutega õnnestus kindlaks teha unenägude  m o o n u t a m i n e,  pole raske näha, et unenäod kujutavad endast samasugust soovide täideminekut nagu "unenäod ilmsi", meile kõigile hästi tuttavad fantaasiad."⁸

Pagulasunenäod

Pikk loetelu tuleks ka unenäolisusest meie pagulaskirjanduses, alates Karl Ristikivi "Hingede ööst" (Lund 1953) ja Bernard Kangro romaanidest; kohe meenub ka Albert Kivika lõikavalt poliitiline visioonromaan "Kodukäija" (Lund 1963).

Viimasena aga mainiksin üht uuemal ajal avaldatud omapärast unenägude ja sürreaalsete meeliskluste kogumikku. Paguluses arstina tegutsenud Harald Keilandi (1921–1997, kunstnik Ilmar Malini vend) raamat "Nokturnid" (koostanud Jaan Malin, 2022) sisaldab just selliseid kergelt kafkalikke, justkui "alateadvusest maha kirjutatud" nägemuspilte, nagu eelkirjeldatud Aleksander Tassa "Uneraamat", ainult et veelgi moodsamas võttes.

Unenägu võib olla ka selline:

"Karl Ristikivi hakkab nüüd jutustama oma isa elusaatusest. Imestan, et ta seda teeb pöördudes peamiselt minu poole nagu sooviks ta mulle mingit erilist sõprust osutada. Seejuures nihutab ta end sohval ja tuleb mulle nii ligi, et me õlad ja puusad üksteist puudutavad. Mulle ei meeldi see, ja püüan tõmbuda sündsasse kaugusesse. Kuna istun juba vastu sohva käsituge, siis on see mul võimatu." ("Surnud mehe maja" – "Nokturnid", lk 33–34).

Nii et ka Keilandi raamat jääb kuidagi iseäralikult kummitama.

Aga selline "kummitamine" ongi kirjandusteose kvaliteedimärk – miski seletamatu mõtteid ergastav fluidum, mõistatuslikult lummav atmosfäär, pikemaks ajaks püsima jääv energeetiline impulss, mida ikka ja jälle tasub raamatutest otsida.

Päev, mil mõni intrigeeriv unenägu käivitab loomingulise fantaasia, on loova vaimu jaoks õnnelik päev.

Aga hiljuti vestlesin ühe intelligentse vanaprouaga, kes kinnitas, et ta ei näe üldse unenägusid. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada...

Veel üks unenägu

Lõpuks ei suuda ma hoiduda kiusatusest esitada üks omaenda kunagine üpris lühike, ent aastate tagant eriti selgesti meelde jäänud unenägu.

Ma seisan keset hiiglaslikku hämarat ja tühja teatrilava, mõõtmetelt ehk kümme korda kümme Vanemuise teatrilava pikkust ja laiust. Lava keskel on kapike lauatelefoniga. Ma tõstan toru ja helistan – otse Jumalale.

Torust kostab – ja kajab üle terve lava – automaatvastaja (mis tollal vahel teatas: "valesti valitud number") monotoonne hääl:

"VALESTI – ELATUD – ELU".

Huvitav, mida oleks Freud säärasest unenäost arvanud?

****

1 Olen temast ja "Valitud unenägude" lennukatest tõlgendustest pikemalt kirjutanud artiklis "Aivar Kulli ajalootund. Kes on Jaak Kärdi? Kilde Tartu kirjanduselust" – ERR Kultuuriportaal 23. juuni 2023: https://kultuur.err.ee/1609016270/aivar-kulli-ajalootund-kes-on-jaak-kardi-kilde-tartu-kirjanduselust

2 https://et.wikipedia.org/wiki/Elu_on_unen%C3%A4gu

3 Näiteks Lutsu puhul olen teostanud miniuurimuse  "Oskar Luts kui unenägude spetsialist" – ERR Kultuuriportaal 7. jaanuar 2020: https://kultuur.err.ee/1021207/aivar-kulli-ajalootund-oskar-luts-kui-unenagude-spetsialist

4 Muide, ka Jaak Kärdi "valitud unenägude" esimene kimp avaldati Vikerkaare sürrealismi erinumbris 1989/3.

5 Sigmund Freud, "Unenägude tõlgendamine", tõlkinud Anne Lill ja Mari Tarvas, Tänapäev, Tallinn 2007, lk 354

6 Stefan Zweig, "Tervenemine vaimu läbi. Mesmer. Mary Baker-Eddy. Freud", tõlkinud Jaan Kross, Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk 203-204 (alapeatükk "Unenägude seletamine").

7 Meil on palju piike murtud alateadvuse mõiste ümber, mitmed Freudist kirjutajad ei soovita seda terminit eesti keeles üldse kasutada. Üks uuemaid käsitlusi põhjendab aga taas – ja üsna veenvalt – "alateadvust": Endel Talvik, "Psühhoanalüütiliste terminite eestindamisest. Unbewusste – alateadvus?" – Akadeemia 2015/12, lk 2133-42

8 Aivar Kull, "Sigmund Freud: poeet ja fantaasia" – ERR Kultuuriportaal 23. september 2019: https://kultuur.err.ee/983329/aivar-kull-sigmund-freud-poeet-ja-fantaasia