(1) Kui Vaapo Vaher eriti 1990. aastatel kirjutas sageli kaunis krõbedaid arvustusi ja vahel lajatas autoritele vägagi vingelt, siis "Hiiumaa kirjanduse loos" (I-II, 2019) tegi ta lausa kannapöörde ning asus mitmeid kirjamehi ja -naisi liigterava kriitika eest hoopiski kaitsma.

Aga just see Vaapo Vaheri käsitlus on mulle andnud tõuget kirjutada ERR-i kultuuriportalis mitmeid mälestuslikke ja mõneti ka uurimuslikke artikleid tartlastest.¹ Neile tahaksin nüüd lisada mõned mõtted ja mälestused oma vana sõbra Jaak Kärdi kohta.

Meil pole eriti kombeks lisada raamatutesse tänuavaldusi. Kõigi minu senise viie raamatu juures on aga Jaak (edaspidi kasutan ka nimetähti JK) olnud aktiivselt kaastegev käsikirja esmalugeja, nõuandja ja arvustaja rollis. Olgu siis käesolev kirjutis – võimalik peatükk minu kavandatavast mälestusteraamatust – ühtlasi ka tänuavalduseks kauaaegsele kaasteelisele.

Juhatagu meid sisse klassiku sõnad:

"On hetki meie elus, mil vajume mõtetes minevikku, ja hakkame vaikselt sammuma kord juba käidud radasid mööda ja siis rõõmustab me süda kord olnud elamuste kildudest, mida hakkame varmalt üles korjama. Need üksikud meelde sööbinud killukesed nagu lepitaksid sind eluga – seal on siiski midagi, mis ülestõstmist väärt."

August Gailit²

Esmalt veidi eluloolist andmestikku

Jaak Kärdi sündis 7. jaanuaril 1957, täpselt 70 aastat pärast Oskar Lutsu, ja nii oleme mõlemat tähtpäeva ikka koos ära märkinud. Ta õppis Tartu 1. eriinternaatkoolis (praegu Hiie kool) ja lõpetas 1977 Tartu 8. keskkoolis Vello Saage kirjandusklassi. 1980-83 õppisime koos TRÜ-s kaugõppes eesti filoloogiat. Töötanud 1978-83 Tartu Filmibaasis laohoidjana (seal me tutvusime), jätkas ta 1983-98 Tartu VKTV-s (veevärgis) masinistina, siis lühemat aega 1999 Tartu laste turvakodus, hiljem on teinud juhutöid, eriti sageli puulõhkujana. JK abiellus 17. novembril 2006 Marina Annokiga (sündinud 1971; muide, sõnaosavaks pulmavanemaks oli Tartu tuntud muusik, meie vana tuttav Erkki Hüva).

JK peamiseks hobiks on juba neli aastakümmet olnud – võimalusel igapäevane! – jõusaali/sauna külastamine; püsivateks muusikalisteks lemmikuteks on aga jäänud Georg Ots ja Anne Maasik.

JK avaldas 1970. aastate lõpul "Edasis" mõned humoreskid³ ja 1980. aastate keskel mitu kimpu miniatuure tollases rajoonilehes Tee Kommunismile (praeguse nimega Sakala). Esimene trükiproov ilmus ajakirjas Noorus 1987/12.

Käsikiri "Valitud unenäod" valmis sügisel 1989, sellest avaldati lühipalasid Vikerkaares 1989/3 ja 12, Nooruses 1989/9, ka ajalehes Edasi 31. 3. 1990, raamatu ilmumiseni aga kulus tervelt kolm ja pool aastat (samas kui tollastes järsult halvenenud majandustingimustes jäid kümned ja kümned käsikirjad Eesti Raamatus hoopiski trükkimata). Noorteproosa sarjas lõpuks ilmunud "Valitud unenäod" (toimetaja Rein Põder, Eesti Raamat, Tallinn 1993, 96 lk, tiraaž 2 000) leidis üllatavalt rohket arvustamist.

Aastatel 1994-98 avaldas JK Nooruses, Postimehes ja Sirbis kümmekond kirjandusarvustust. Mõned tollased käsikirjad (jutustus "Kolm üksindust", lühinäidend "Kohus") oiid juba ajakirjas Noorus ilmumas, kuid jäid siiski trükkimata, sest väljaanne läks 1990. aastate keskel hingusele.⁴

Eriline heameel on mul JK dokumentaalnovellist "Külaline Venemaalt", mille põimisin oma eksklusiivsesse ajalootundi "Rasputini armukese pihtimus" (ilmunud ka ERR-i kultuuriportaalis). Lugu Rasputini ja Freudi emotsionaalsest mõttevahetusest on talletatud otseallikast kuulduna ning see kujutab endast minu teada kogu maailmaliteratuuris ainukest ja tõsikindlat fikseeringut kahe suurvaimu ajaloolisest kohtumisest.

Sven Vabar küsis oma 2010. aasta retroarvustuses: "...Jaak Kärdi pole peale selle raamatukese mitte midagi avaldanud, välja arvatud paar üksikut arvustust ajakirjanduses 1990. aastatel. Miks?" Siin on vastus lihtne: uuel sajandil nõudis palju aega ja vaeva ema Elsa Kärdi (1927-2020) hooldamine. Kes ise sellist asja kogenud, see teab.

Kirjanduse juurde jõudmine

Arvan et olin varaküps raamatulugeja, mäletan, et ema laskis mul juba kolmeaastaselt veerida muinasjuttude pealkirju, ja siis luges ette terve loo. Ja nüüd tahaksin esitada ühe omaenda unenäo. Võimalik, et sel on mingeid kokkupuuteid reaalsusega: lapsepõlves elasin Tartus Elva tänavas, Jaak aga Väike-Kaares, meie kodude vahe oli mõnisada meetrit. Käisin ka tõepoolest väga varakult sealses Riia tänava raamatukogus (algul koos emaga) raamatuid laenutamas ning minu lapsepõlve lemmikteosed olid eeposed, võtsin neid kui uhkeid muinaslugusid ja joonistasin nende põhjal igasugu pilte.

Ja nüüd siis unenägu.

On palav suvepäev. Ma olen nelja-aastane, lähenen viiele, Jaagul aga on aastaid kolm ja pool. Tulen raamatukogust, käes on päris raske Homerose Iliase köide. Istun kõnniteeservale puhkama (mäletan, et kui Ilias oli süles, siis ulatus mulle lõuani). Juurde astub Jaak, ja näitab Iliase poole.

Jaak: "Mis see on?"
Mina: "See on Ilias"
Jaak: "Mida sa sellega teed?"
Mina: "Loen."
Jaak: "Miks sa loed?"
Mina: "Ma tahan targaks saada."
Jaak: "Ma tahan ka targaks saada."
Mina: "Siis sa pead palju lugema."
Jaak: "Jah, ma hakkangi palju lugema."

Selline oli siis unenäoline lapsepõlvemeenutus. Tõsi küll, päriselt saime tuttavaks alles paarikümne aasta pärast.

Vahepala. Lühiuurimus: saatuslik maagia – müstiline kabalistika. AK ja JK eluteede fataalseid kokkulangevusi

1) Jaak ja Aivar – mõlemas eesnimes kaks a-tähte
2) perekonnanimed Kull ja Kärdi – mõlemad algavad k-ga
3) mõlema isanimi: Karl
4) mõlemas ema nimes Meeta ja Elsa sisalduvad e ja a
5) Jaak elas pikemat aega Võru tänavas, Aivar Võimla tänavas – mõlemas V ja õ
6) mõlemad sündisid Tartus Nikita Hruštšovi valitsusajal
7) mõlemal vanem vend
8) mõlemal vanemal vennal noorem vend
9) mõlemal nooremal vennal seletamatu kirjandushuvi
10) mõlema vanema venna nimes 4 tähte
11) mõlema vanema venna nimed Joel ja Jüri algavad j-tähega
12) mõlema vanema venna abikaasade nimedes Vilma ja Maret on 5 tähte, kokku langevad tähed m ja a.
13) Joelil poeg Kuldar, Jüril poeg Karl, mõlemad k-tähega

Mitmesuguseid vähemaid kokkulangevusi, homogeensusi ja adekvaatsusi leiaks veel terve rea (eriti kui tuua mängu vaarvanemad, onupojad ja täditütred, nõbud ja langud), ent loodan, et ka antud pisietüüd lubab meil aduda saatuslikkuse tõelist fataalsust.

Hiie kool

Aastaselt Jaaku tabanud keskkõrvapõletik põhjustas kuulmislanguse ja nii sattus ta Hiie (tollal Pöögelmanni-nimelisse) erikooli. Sellest koolist on tal palju sooje mälestusi ning mitmete klassikaaslastega saadakse kokku igal aastal, tänase päevani. Ning olen väga rõõmus, et mindki on selles seltskonnas omaks võetud.

1990. aastatel tõlkisin soovijaile üsna palju kuulmislangust käsitlevat surdopedagoogilist kirjandust (on olemas ka surdopsühholoogia), mille põhisõnumiks oli: kuulmispuue pole õigupoolest – erinevalt nõukogudeaegsest suhtumisest, mil seda võeti invaliidsusena – sisuliselt üldsegi puue (nii et seda sõna kasutan ma vahel üsna vastu tahtmist), vaid eripära või koguni väärtus omaette, viipekeel aga on täisväärtuslik keel, milles saab väljendada kõige erinevamaid emotsioone ja keerukaid mõtteid.

Huvitaval kombel pole kuulmislangus JK-ga suhtlemisel paljudele "täiskuuljatele" kuigivõrd probleemiks, samas kui mitmetele isegi justkui headele suhtlejatele on see siiski jäänud lausa ülesaamatuks takistuseks. Aga eks ole see elus üldse nii, et mõne inimese eripära(de)st ei saada tihtilugu mitte kuidagi üle ega ümber...

Igatahes pole kõik järgnev nõnda siis päris tavaline. Ja võiks ehk julgustada teisigi sarnaste eripäradega inimesi rohkem suhtlema.

Jaak Kärdi klassivend Hiie koolist Vahur Utno on kirjutanud selle kooli kohta koguni kolm raamatut (kolmas ootab nende ridade kirjutamise ajal veel ilmumist). Esimeses neist on kirjas järgmised read: "Jaak oli klassi üks julgemaid poisse, kes suhtles klassikaaslastega kohe algusest peale ja paistis silma erilise uljusega. Peab kohe mainima, et ta oli meie klassi ühtlasi kõige andekam poiss. (---) Tänu lahtisele peale teenis ta kaaslaste seas tunnustava hüüdnime "professor"."⁵

Mõnest oma õpetajast on Jaak pajatanud Vahur Utnole tema kolmanda raamatu jaoks saadetud mälestuskildudes:

"Vahel seisatan kirjandusõpetaja Linda Purru haual ja mulle meenub siis alati tollase klassivenna Peeter Vahtramäe (puhaku ta rahus!) ütlus, kui ta ammulisui ja tahtmatult tõdes: te olete sama ilus nagu Lydia Koidula! Mille peale õpetajanna punastas juuksejuurteni ja peitis oma näo pikkade lokkide varju.

Mulle tundub, et ta ajas vaikselt, aga järjekindlalt oma kirjanduslikku vagu. Tekitades vähemalt minus küll siiani kestvat huvi lugemise vastu.

Direktor Arkadi Reigo oli kõhn ja pikk, alati esindusliku välimusega ja näiliselt kõikjale jõudev. Viimastes klassides andis ta kirjandustunde. Grammatikatarkusi ei mäleta ma teda eriti pinnimas, küll aga on mällu sööbinud mõned tema luulelugemised. Kõigepealt lasi ta õpilastel ette lugeda nii ilmekalt kui oskame. Kõik ära kuulanud, pani ta oma alati ninal püsinud prillid lauale ja hakkas, pisikeses klassiruumis kiiresti edasi-tagasi pendeldades, meile ette lugema. Nii mõnelgi korral olid ta silmad luuletuse lõppedes märjad. Ta seisis paar minutit end kogudes akna juures. Ja alati kõlas siis kell vahetundi.

Olen vahel tema haual mõttes lugenud paari luuletust, mida tema esituses mäletan."

Vello Saage

Vello Saage 100. sünniaastapäevaks ilmunud kogumikku "Õpetaja elav sõna" (2022) arvustades kirjutasin:

"Viis aastat pärast keskkooli lõpetamist sattusin ma tööotsinguil Tartu filmibaasi⁶ ning leidsin sealt eest ühe Vello Saage õpilase, hilisema proosaraamatu "Valitud unenäod" autori Jaak Kärdi. Et filmibaasis oli palju vaba aega, saime seal töö kõrvalt palju lugeda ning tihedate vestluste-vaidluste käigus (ja need on kestnud üle 40 aasta tänaseni) kirjutasin peagi oma esimesed arvustused.⁷

"Kui talle vaim peale tuli, siis võis ta kõik surnuks rääkida," kinnitab Jaak praegugi Vello Saage kohta.

Nii võin kinnitada, et Vello Saage vaim on mind juba üle 40 aasta kaudselt, aga siiski täiesti tuntavalt saatnud. Ja minu vana sõbra Jaak Kärdi puhul, uskuge või mitte, on vahel tõepoolest selline iseäralik tunne, nagu seisaks see vaim üsna tema selja taga..."⁸

Suhted ja suhtlemised

Et paralleelselt filmibaasiga sattusin suhtlema nii Tartu NAK-i liikmetega kui ka Tallinnas ajakirja Noorus kirjandusklubi noorte autoritega, kujunesid eriti 1980. aastad tihedaks läbikäimiseks paljude huvitavate tõusvate talentidega, peagi ka päriskirjanikega.

Eredalt on meeles meie külaskäigud luuletaja Sulev Kübarsepa poole Sadukülla, tõlkija Hendrik Lindepuu poole Viljandisse ja Laiusele, temperamentse ja üliviljaka luuleharrastaja Katrin Tammiku poole Leevile.

Rudolf Rimmel, kellega meil oli Nooruse toimetuses mitmeid meeldivaid vestlusi (omavahel kutsusime teda Korüfeeks) ja kes muu hulgas hoiatas Jaaku "kompositsiooninipitamise" eest)⁹ tutvustas meid Tallinna luuleharrastaja Anu Raidnaga, temaga koos otsisime kord südaööl taskulampide valgel Tallinna Siselinna kalmistul üles Igor Severjanini haua.

Aastal 1981 matkasime Mihhailovskojes Puškini radadel ja uuesti käisime seal Tartu kirjanike bussiga aastal 1999. Sel kirjarahva väljasõidul üllatas meid eriti Jaan Kaplinski, kes vene kirjanduse suurepärase tundjana teadis ka Puškinist isegi üht-teist rohkemat kui kohalikud giidid.¹⁰

Aastatel 1981-2001 oli minu naabrinaiseks kirjanduslikult haritud, ent väga tagasihoidlik ja lausa askeetlik Valve Soovik (1929-2003). Selle südamliku ja abivalmis daami pidev toetus pärast mu ema ja isa surma aitas oluliselt kaasa minu kirjatöödele, sealhulgas Lutsu-uurimisele (mis võinuks 90. aastate majandusvapustustes üldse katkeda). Et tema lapsepõlvesõber oli Lembit Eelmäe, kes aeg-ajalt nii Valve Sooviku kui ka minu pool külas käis, siis sain siit innustust näitlejaraamatu "Lembit Eelmäe" (2011) kirjutamiseks. Jaak oli siin mõnigi kord juures katalüsaatori ja "intervjueerijana"; ta ise on eriti hea sõnaga meenutanud ka kohtumisi näitlejate Leonhard Merzini ja Endel Aniga.

Valve Soovik oli kulaku tütrena 1949 Siberisse küüditatud ja ta andis meile Siberi elust rääkides mitmeid ehtsaid "ajalootunde". Muidu oli ta avaldanud Loomingus (1965/6) üheainsa luuletuse "Tulid hobustepaarid", ja kui talle vahel seda meenutasime, siis küsis ta hämmastunult: "Aga miks peaks siis rohkem avaldama?" Ja mulle tundus, et ta mõtles seda, ehk küll väikese huumorivarjundiga – uskuge või mitte – siiski üsna tõsiselt! Praeguses edukultuse maailmas, kus paljud autorid arvavad, et on igal aastal kohustatud avaldama vähemalt ühe raamatu, on sellise inimese olemasolu isegi raske ette kujutada.

Kirjandusteadlase Eerik Tederi (1928–2004) suvekodu oli Jaagu elamise lähedal Aianduse tänaval, seal oli korralik õunaaed ning päris mitmel sügisel käisime tal abiks õunu korjamas ja puid lõhkumas, saades seejuures osa tema rikkalikest teadmistest nii Lutsu kui ka Tammsaare uurijana.

Uue sajandi alguses pühendasid meid arvutiasjanduse ja interneti saladustesse Valeria Ränik oma kahe fantastiliselt varatarga pojaga, aga ka Heiki Vilep ja Hendrik Lindepuu.

Kindlasti ei jõua siinkohal üles lugeda kõiki meie ühiseid kirjanduslikke suhtlemisi-külaskäike (sellest saaks terve mälestusteraamat), aga mõnda eredamat tahaksin siiski pisut lähemalt meenutada.

1980. aastate keskel õppis Tartu ülikoolis vägagi lootustandev luuletaja ja ajakirjanik Märt Luige (1961-1991). Õnnetuseks sattus ta tollase julgeoleku huviorbiiti, ja nagu sellel asutusel kombeks, asuti noort tudengit usinasti santažeerima. Nii jäi Märt mitmeks ööks ennast minu poole varjama – tema üürikorteri juures Nigula tänaval oli mõnel päeval korraldatud lausa varitsus (veendusin selles ise, kui sealt mööda jalutasin). Usun, et saime Märdile selles olukorras ülikooli lõpetamisel veidi toeks olla; tema surma asjaolud sügisel 1991 aga ongi jäänud mõneti segaseks.¹¹

Ühel teatrikülastusel saime kokku Jüri Ehlvesti ja Jaanus Adamsoniga (JA on JE-st hiljem kirjutanud magistritöö) ning otsustasime külastada Jaaku tema töökohas, pumbajaamas Sepa tänavas. Meie sealne vestlus ja teejoomine on jäädvustatud Ehlvesti ühes varases novellis "Järelejõudmine" – tõsi küll, Ehlvestile omaste grotesksete paisutustega. Oli perestroika-aeg ning meie arutluste ja uitmõtete keskmes püsisid teravad poliitilised teemad.¹²

Jüri Ehlvestiga (1967-2006) oli meil hiljemgi päris palju kokkupuuteid (tähistasime tema pool mitmel korral ka tema sünnipäevi, kus ta esines uhke peoperemehena), aga pikemaks jutupuhumiseks enamasti ei läinud – noorkirjanik, olles küll suur veinisõber ja ajuti vägagi hoogne vestleja, kippus vahetpidamata – isegi saunalaval! – midagi lugema või kirjutama. Aga mõnel hetkel võis ta olla väga emotsionaalne ja empaatiline. Tema varane surm just oma loomingu tipul oli suureks kaotuseks meie kirjandusele.

Päris tihedaid kokkupuuteid tuli meil ette ka luuletaja Lembit Kurvitsaga (1954-2017), kes oma parematel päevadel võis olla päris vaimukas vestluskaaslane. Kurvits oli väga uhke, et ta võeti 1991. aasta sügisel esimesena taasiseseisvunud Eestis kirjanike liidu liikmeks. Sel puhul korraldas ta pidulikke vastuvõtte ja saatis koguni kutseid. Tema hilisemad vaimsed häired ja kurb saatus vääriksid eraldi süvenevat käsitlust; ma ise kippusin luuletaja hilisemate veidrate tempude üle vahel küll ironiseerima (ühe minu Sirbis ilmunud kriitilise arvustuse puhul tuli ta koguni minu ukse taha ja päris siiras hämmelduses aru: "Kuidas nii võib?!"). Jaaguga aga jäid nende suhted vastastikku lugupidavaks ning Kurvitsa mälestuseks on siinses raamatus taasavaldatud JK arvustus luuletaja proosaraamatu kohta.

Kui aga meile linnas vastu juhtus rahvaluuleõppejõud Udo Kolk (1927-1998), lausa legendaarne Werneri kohviku külastaja, siis jätkus mõnes südalinna kohvikus juttu kauemaks. Kolk luges hoolega Postimeest (avaldas seal ka ise) ning oskas nii minu kui JK seal ilmunud arvustuste puhul ikka teha mõne toreda tähelepaneku.

Mõnda aega oli minu majanaabriks muusik-poeet Aleksander Müller (1947-2013), keda tema hilisemal eluperioodil nägime peaaegu iga päev Karlovas liikumas. Ta oli enamasti tõrges ja trotslik, ent heal juhul võis temagagi jutule saada Et tal Jaagu perekonnanimi meeles ei seisnud, kasutas ta omapärase mnemotehnilise vigurina sõnapaari "Kull ja Kaaren". Ka teisestki Tartu Vaimu koloriitsest esindajast, kunstikoguja Matti Miliusest (1945-2015) on meil hulk mälestusi, eriti tema korraldatud kirjandusõhtutest Tartus Tampere majas. Nii Müllerist kui ka Miliusest olen ERR-i kultuuriportaalis lähemalt kirjutanud, toetudes ka Jaagu meenutustele.¹³

Muidugi ka vanemate "päriskirjanikega" on meil olnud palju kõikvõimalikke püstijalavestlusi Tartu kirjandusmajas, kus esitlusele sageli järgneb veinilaud.

Huvitaval kombel meenuvad esimesena intrigeerivad küsimused Vaino Vahingule. Vist nii umbes pärast viiendat pokaali küsis JK kord Vahingult: "Kuule, kas sa ei ole ennast kunagi tahtnud ära tappa?" (Olime juba vanad tuttavad ja sinatasime.) Et Vahingu vastus jäi kuidagi ebamääraseks, siis küsis JK seda temalt mõne nädala pärast teist korda. Ja et seegi kord küsitletu kippus nagu pisut keerutama ("nii ja naa"), siis juhtus nii, et JK küsis seda ühes järgmises veinilauas veel kolmandatki korda! Mäletan selgesti, et seepeale läks psühhiaaterkirjanik näost valgeks, hiilis minu juurde ja küsis sosinal: "Kuule, kas see mees tahab, et ma ennast ära tapaksin?!" Jah, Vahing kes oli eluaeg harrastanud igasugust Spieli ja ülepea närvidemängu, kohkus säärasest otsesest küsimusest päris tõsiselt!

Samas, kui Rudolf Rimmel sooritas aastal 2003 enesetapu, protestides Eesti astumise vastu Euroopa Liitu, siis suhtus Vahing sellesse väga osavõtlikult, meil oli pikem mitmetunnine vestlus, kus Vahing kogu oma psühhiaatriliste teadmiste arsenali välja ladudes ei öelnud selle kummalise (ja minu meelest üsna arusaamatult melodramaatilise) protestienesetapu kohta ainsatki halba sõna.

Koos JK-ga külastasime Vahingu kutsel ka Raja tänava haigla omapärast raamatukogu, kus kirjanik tollal töötas. Siin pidas ta meile põneva loengu kunagisest Tartu psühhiaatrist Vladimir Tšižist ning andis lugeda tüseda pataka tema venekeelsete artiklite valguskoopiaid. Ning kokkuvõttes on Vahingust, tema säravast eruditsioonist ja temperamentsest suhtlemisest jäänud väga head mälestused. Muide, omaette pärliks olid Vahingu ja Jüri Ehlvesti vestlused – siin läks hämarate vaimukuste tulevärk eriti tihedaks ja lennukaks (sel puhul võiks tõepoolest kasutada kujundit "vaimumõõkade ristlemine") ning hea, kui suutsime mõne lisaküsimusega pisut kaasa mängida.

Tartu lasteteater

Et ühest meie filmibaasi-töökaaslasest Raul Schmidtist (muide, väga peene kirjandusliku maitsega raamatusõbrast) sai Tartu lasteteatri näiitleja, siis oli meil 1990. aastatel päris palju suhtlemist sealsete noorte artistidega – kuni selleni välja, et Jaak võitis lasteteatri lahtised meistrivõistlused lauatennises ning selle eest premeeris direktor Juhani Püttsepp teda peaauhinnaga, milleks oli pudel Thompson-viskit.

See oli väga inspireeriv seltskond. Tehti koguni juttu "Valitud unenägude" lavastamisest, aga siin osutus ilmseks takistuseks lasteteatri nimi: kuis siiski sellise nimega asutuses nii frivoolseid pajatusi ette kanda?

Küll aga tähistati suurejooneliselt "Valitud unenägude" ilmumist, ja seda juba enne raamatu väljatulekut: 18. aprillil 1990 tuli Eesti Raamatust leping ja peagi kanti üle ka lõviosa honorarist (60 protsenti = 1153 rubla 80 kopikat – tolle aja kohta igati korralik summa; ülejäänud osa maksti aastal 1993 juba Eesti kroonides) ning 12. mail 1990 toimus Otepää lähedal Vidrikel saunsuvilas "Valitud unenägudele" pühendatud kahepäevane pidu; mäletan, et juba bussipeatuses võttis meid vastu efektne kuulutus, et toimub etendus "Literaat paradiisis".

Seks puhuks oli Aldar Talviste valmis sepitsenud vemmalvärsiliku dramaatilise farss-vodevilli, tema oopusest on meelde jäänud read: "Oo Kärdi, sinu teosed jõuavad ka Marsile! / A. Kulli kommentaarid tekitavad katarsise!"

Mehis Heinsaare fännklubi

Mehis Heinsaare esinduslikku valikkogu "Võlurite juures. Jutte ja novelle 1997-2020" (2021) arvustades lisasin mõjudest ja eeskujudest rääkides seni meie kriitikas väljatoodud kirjanikku mõjutanud autoritele sellise täienduse:

"Meie vestlustes on Mehis Heinsaar oma varasemate palade puhul maininud ühe innustajana tartlase Jaak Kärdi raamatut "Valitud unenäod" (1993), seejuures eriti Kärdi unenägude väiksemaid valikuid 1989. aasta Vikerkaare numbrites 3 (sürrealismi erinumber) ja 12, mida kirjanik luges juba teismelisena. Ootamatutes metamorfoosides, eriti mitmesugustes lendlemistes, hõljumistes ja hajumistes võib siin tõepoolest näha sarnasusi, toogem näiteks Heinsaare raamatu "Võlurite juures" lõpuloo lõpulaused:

"Äkki haaras õhtune tõmbetuul mu ühes ja kandis lahtisest õhuaknast välja. Poleks uskunud, et võin sedavõrd kerge olla! Lainja ja naervana kerkisin kõrgele, kõrgele üles, jätkates siis teekonda juba millegi muuna" (lk 300)."¹⁴

Alates meie tutvumisest Mehisega sajandivahetusel, hakkasin sagedaste kokkusaamiste käigus meie Karlova väikest seltskonda aja jooksul naljaga pooleks nimetama kirjaniku fännklubiks. Mehis on ise sellest intervjuudes rääkinud:

"Karlovas elavad mul väga head tuttavad, näiteks Jaak Kärdi, (---). Sealsamas lähedal kõrvalmajas elab Aivar Kull (---), kes mingis mõttes on samuti Jaak Kärdi perekonna liige. (---) Aegajalt ma sekkun ka sellesse ellu."¹⁵

Erilise hoo sai see "klubi" sisse aastatel 2014-17, kui Sõbra Prisma kohvikus hakati pakkuma väga odavat kohvi, mis mõnda aega oli koguni päris tasuta (!); kauaks seda lõbu küll polnud (kohvik lõpuks suleti), aga mitme aasta jooksul sai seal siiski üsna tihedalt koos käidud (muide, alkoholi seal ei pakutud). Kooskõlas Mehise loominguga, kus näiteks Teaduste Akadeemiat asendab Teadmatuse Akadeemia, pole meie fännklubi vähimalgi määral püüelnud mingi regulaarsuse või reglementeerituse poole, koosseiski on olnud üsna muutlik (3–5–7 isikut), kõik toimub spontaanselt. Ent oleme saanud läbi arutada terved mäed uudiskirjandust ning ka vähem või rohkem tähistada kõigi Mehise (ja ka minu) raamatute ilmumist, sünnipäevi jm. Jaak Kärdile on siin enamasti jäänud küsimuste – vahel ka kaunis riukaliste – esitaja roll. Tõepoolest, ta püstitab nii igasugu puhtkirjanduslikke kui ka hoopis laiu ja keerukaid maailmavaatelisi probleeme ja võib lõputult küsida, ning kaugeltki igale küsimusele ei leia mina, Mehis või veel mõni teinegi, kiiret vastust.

Et Jaak eelistab maailmakirjanduse klassikat ("Dekameronist" ja "Libarebastest" Kafka, Bunini ja Hesseni), Mehis on hästi kursis moodsama (välis)kirjandusega, mina aga kaldun rohkem eesti kirjanduse, eriti 20. sajandi klassikute ja kirjandusloo poole, siis küllap oleme üksteist sobilikult täiendanud.

Mehis ise on oma mõtteid ja seiklusi ekspressiivselt, kohati lausa pihtimuslikult jäädvustanud "Ööpäevikus" (LR 2022, alapealkirjaks aastaarvud 2007-2012), ja olgu see minu fännklubi-kajastus siis väikeseks täienduseks ka "Ööpäevikule". Lisaks selles teoses sagedasti figureerivatele irreaalsetele deemonitele on olemas ka päris reaalne fännklubi!

Nobeli preemia

Suvel 1991 sattusime ühe meie ühise naistuttava pool kokku kena piigaga, kes üllataval kombel osutus tollase Nõukogude Liidu välisministri Aleksandr Bessmertnõhhi (1933) tütreks. Et meil oli kaasas just kirjastusest saabunud "Valitud unenägude" korrektuur, siis tõlkisime selle mitme mehe ja naise ühisel jõul käigu pealt vene keelde. Mäletan, et selleks kulus terve päev, hommikust õhtuni, kusjuures kasutasime ka vene keele krõbedamaid rikkusi. Madame Bessmertnaja sattus neist unenägudest suurde vaimustusse! Kui kuulsime, et tema isal seisab ees Rootsi-visiit, siis andsime talle – õhtu lõpetuseks – austava ülesande: tema isa las teatab Rootsi Akadeemiale, et meil Eestis on esile kerkimas uus Nobeli kandidaat! Neiu Bessmertnaja lubas heal ja rõõmsal meelel kindlasti asjakäigule kaasa aidata! Aga paraku, nagu peagi selgus, sai tema isa olla välisministriks vaid väga lühikest aega (jaanuarist augustini 1991) ega jõudnud oodatud preemiale pinda ette valmistada. Ei vea Eestil nende Nobeli preemiatega...

Arvustajate hunnitu mõttelend

Tollase, aastatel 1986-93 ilmunud noorte proosadebüütide ühtses kujunduses sarja autorid olid: Urmas Mikk [1957-1999], "Eraelust akadeemilise eluni" (1986), Helju Rebane, "Väike kohvik" (1986), Tiit Kändler, "Uksed akendeks" (1986), Rein Tootmaa, "Klaverimängupüha" (1987), Eeva Park, "Hullu Hansu lugu" (1988), Mati Kuntro [1955-2006], "Päevad ja unistused" (1989), Tarmo Teder, "Tumedad jutud" (1990), Peeter Sauter, "Indigo" (1990, 2016; ka e-raamatuna), Piret Viires, "Tallinna ja Tartu vahel" (1990), Aita Kivi, "Üheksa avameelset naist" (1991), Jaak Kärdi, "Valitud unenäod" (1993).

"Valitud unenägude" arvustusi oli üpris põnev jälgida, kuivõrd nende haare ja mõttelend küündis nii kaugustesse kui ka kõrgustesse ja taoti koguni sügavustesse.

Koidu Raudvere fokusseeris oma tähelepanu unenägude tuum-elemendile: "Ma olen alati teadnud, et mehed oma mõnest kehaosast suures vaimustuses on, aga Jaak Kärdi unenägude fallosekultus üllatab siiski." Tema arvustus kandis murelikku pealkirja "Mina ei saanud rahuldust".¹⁶

Küllaltki elevile läks ka Peeter Künstler, kes pani oma arvustusele pealkirjaks "Kuutõbine fallos" ja loetles:

"Tõesti, me kohtame ses raamatus nii Achilleuse kilpkonna kui panta rhei'd. On olemas müütiline atribuutika: müütiline taevas (paradiis, paganlikud taevad), kurat (Saatan, Peltsebul), põrgu (ka põrgud või põrguringid, Lethe, Styx, manala), hiidnaised, müütiline paljukihiline maailmapilt (tajutav on viide ilmapuule), kosmiline ja maine püsivad müütilises ühtsuses. Samuti tekib seoseid müstikaga: ringi roidavad mungad ja nunnad, osa lausungeid mõjub maagiliste vormelitena, tuleb ette ohverdamisstseene, suhtlemist teispoolsuse ja üleinimlike jõududega jne." Ning tema resümee kõlas: "Kahtlemata moodne proosa. Ja mulle seekord meeldis."¹⁷

Samas vaimus jätkas Rainer Vilumaa:

"Kärdi on suutnud oma teoses edukalt sünteesida eri rahvaste ja aegade müüte ja religioosseid kujundeid. Domineerima jäävad siiski kõige ürgsemad ja seega kõige (sigitus)jõulisemad." Järgnes veel üks suurejooneline kõrvutus: "Tema moonutatud proportsioonid, üksteisest lahutatud, iseseisvad kehaosad ja ebaharilik valgusevarju mäng seostuvad tänu oma visuaalsusele tõepoolest Picasso maalidega, ehkki on neist mitmedimensioonilisemad."¹⁸

Arvo Valton aga nägi "Valitud unenägudes" sugupooltevahelise võitluse manifestatsiooni. "Et Jaak Kärdi mõttepildid meenutavad mõnes kohas minu omi siinseal laialipillutud teostes, ent on kokku koondatud küllalt tihedaks ja fikseerivaks tekstiks, on ilmselt põhjus, miks Looming mind visalt sellest raamatust kirjutama ärgitas", selgitas Valton oma arvustuse tagamaid ning lõpetas suurejoonelise filosoofilise passaažiga:

"Ja raamatu väärtus — eriti meie feminismi siirduva kirjanduse taustal, kus naismõtlemine paneb end üha enam maksma — seisab küllap selles, et väljendab toda ohutunnet, mida tunnetab taganema löödud meestemaailm, millest ta asju kainelt ära tundes loomulikul viisil üle saab, uusi positsioone hõivab ning leiab elust kinnihoidmise pidemeid. Minategelase näilik allajäämine seksuaalmängudes on ju arvestatud petukäik. Vastasseisu lõpu ennustamine oleks nonsenss."¹⁹

Ka Olev Remsu hinnang Vikerkaare proosaülevaates kõlas uhkelt: "Jaak Kärdi "Valitud unenäod" ("Eesti Raamat", Tln) on täielik antipood turumajanduse maitsele, sisaldab ilma faabulata ja tegelaskonnata lühipalasid. Aga sedalaadigi kirjanduse vastu valitseb huvi valitud esteetide ringkonnas, teos on teeninud väga palju arvustusi, vist isegi kõige rohkem. Võib-olla tuleks sellise raamatu väljaandmise eest kiita kirjastuse omakasupüüdmatust ja kultuuriteenerlust, ent ma tean, et teinekord nõuab Eesti Raamat autorilt teose ilmutamise eest suurt raha, et kindlustada end võimaliku kahjumi vastu. Mui pole küll aimu, kuidas talitati "Valitud unenägude" puhul. 1. aprilli Postimehes peab Aivar Kull teost baroksete eufemismidega erootiliseks omamütoloogiaks, millel ei ole läbivat programmi ja ideoloogiat (tähendab: lühipalasid ei saa lahti muukida Freudi, Jungi ega mõnes muus võtmes) ning mis pole kannatanud seetõttu, et käsikiri vedeles kirjastuses aastaid. Niisugused teosed ei vanane, need on ajatud ning seetõttu võivad Kärdi jutud veel aastate ja aastakümnetegi pärast huvi äratada."²⁰

Tõsi, lisaks Koidu Raudverele oli veel mitmeid kriitilisemaid hääli, seda just mitmesugustes ülevaadetes ja raamatututvustustes: Maimu Berg, Juhan Habicht, Vaapo Vaher. Teose annotatsiooni oli sattunud trükiviga: "kolmveerandsaja" asemel "veerandsada vaimukat sürrealistlikku unenäofantaasiat", ja nii väitis irooniline Juhan Habicht, et jäigi raamatust otsima just neid "veerandsadat".²¹ Jaan Kruusvall oli oma Loomingu aastaülevaates aga saalomonlikult neutraalne, pühendades raamatule kolm ja pool rida: "Omamoodi mütoloogilise panoraami (?) on loonud ka Jaak Kärdi lühiproosa kogumikus "Valitud unenäod". 96 leheküljele on seal mahutatud sadakond mõistujuttu, tõesti unenägu, milles kontakteeruvad minategelane ja peamiselt naisterahvad."²²

Muide, minu meelest algas just neil tsensuurist lõplikult vabadel aastatel meie kriitikas silmanähtav "ületõlgendamine", kus nii mõnestki autorist kirjutati ebamõistlikult palju, kuhjates kõikvõimalikke ohtrasõnalisi uitmõtteid, assotsiatsioone, visioone jm vaimu väljavalamisi, mil vaadeldava teosega vahel suuremat seost polnudki.

Sel taustal avaldas vahest kõige asjalikuma, tervemõistuslikuma "Valitud unenägude" arvustuse hilisem Virumaa Teataja viljakas kultuuriajakirjanik Inna Grünfeldt:

"Jaak Kärdi esikraamat on kummaline teos, mis oma ajatuses otsekui imekombel sattunud tänasesse päeva. Lugudes (---) on aimata sõbramehelikku silmapilgutust Freudile ja Boccacciole. Ehk ka Alice'ile ja tema imedemaale, kuigi seikleja ise annab rohkem välja parun Münchhauseni mõõdu. (---) Kõik on kerge ja särav, hõljuv ja igavene. Raskusjõud ei kehti, on pilgu-, tunde- ja puudutusjõud. On iha, lõbu ja nauding ning möödapääsmatu elulust."

Ja veel: "Peatähtis on mänguga kohe kaasa minna."²³

Ma ise panin oma arvustusele pealkirjaks "Sangviinilise erootika katse" ja see ilmus Postimehes 1. aprillil 1993 – et just naljapäeval, siis nii mõnedki lugejad kahtlesid selle raamatu reaalses olemasolus...

On otse hämmastav, et üks proosadebüüt leidis nii põhjalikku (ja "filosoofilist") arvustamist.²⁴ Ning veel ligi kaks aastakümmet hiljem kirjutas Sven Vabar "Valitud unenägude" kohta põhjaliku ja tunnustava retroretsensiooni, kus leidis: "Igal juhul on see suurepärane raamat. Kui teile meeldib Heinsaar, siis meeldivad ka "Valitud unenäod". Päris pöörane kraam. Miskipärast sarnanevad Kärdi unenäod ka põlisrahvaste muinasjuttudele...", samuti tekkis tal huvitav visuaalne seos belgia sürrealisti René Magritte'i (1898-1967) piltidega.²⁵

Lõpetuseks lisan veel kaks katket oma kirjatöödest.

"Minu Lutsu-raamat (2007) sündis mõneski mõttes maailmakirjanduslikes "pingeväljades": minu ema oli suur lugeja ja maailmakirjanduse (eriti skandinaavia kirjanduse) austaja ning ka minu vana sõber Jaak Kärdi, legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage õpilane, väikese laheda raamatu "Valitud unenäod" (1993) autor, kellega me minu raamatu valmivat käsikirja sageli arutasime, eelistas eesti kirjandusele maailmakirjandust ja luges läbi pea kogu vastava klassika alates "Tuhandest ja ühest ööst", sealhulgas kõik Balzaci eestikeelsed 15 köidet ja koguni "Kolmevalitsuse", mida vist üldse väga vähesed suudavad läbi lugeda.²⁶ Nii oli meil pidevalt vaidlusi Lutsu võimalikust positsioonist maailmakirjanduse taustal (kahju, et me neid väitlusi ei jäädvustanud, nt Lutsu ja Balzaci kõrvutus oleks saanud päris põnev); sageli tuli mul siis asuda Lutsu advokaadi rolli, ja eks sellest ole minu raamatus ka mitmeid kajastusi."²⁷

"Varsti pärast Betti Alveri luulekogu "Korallid Emajões" (1986) ilmumist tegime koos sõbra Jaak Kärdiga paadisõidu mööda Emajõge (siis tegutses seal veel sõudepaatide laenutus). Käisime ka Jänese raudteesillal ja arutasime, milline võinuks olla Alveri korallidest kaelakee kõige tõenäolisem visketrajektoor (kee jõkkeheitmist – "kõrge kaarega" – kirjeldab Vallo Kepp oma raamatus lk 267). Seejärel paadiga silla all tiirutades tundus jõe põhjas tõepoolest midagi helkivat. Tahtsin sukelduda ja hindamatu aarde välja tuua, rikastamaks me avalikkust kirjandusloolise sajandi leiuga, ent sõber Jaak, suure pedagoogi Vello Saage õpilane, laitis selle kavatsuse maha. Sest mis saaks siis Alveri raamatu nimiluuletuse tõeväärtusest? Ehk peaks koguni luulekogu pealkirja muutma ("Korallid, mis olid Emajões")? Nii et pärast pikemat diskussiooni loobusin sukeldumisest...

Jah, ega realiteet ikka müüdi vastu ei saa!"²⁸

* * *

Kirjanike pidudel on üliharva tantsitud. Paljud ühesugused raamatuesitlused-veinilauad kipuvad mälus kattuma. Aga kuidagi hoopis eraldi on meeles üks kirjanike jõulupidu. Oli juba kätte jõudmas kesköö, aga laiali minna veel ei tahetud. Ka süüa-juua oli veel küllalt. Küsisin Tartu osakonna esimehelt Berk Vaherilt luba – ta oli lahkesti nõus – ning helistasin Jaagule, ja ta tuli koos oma Marinaga kohale. Mahe muusika mängis ja õige pea hakkasid nad tantsima. On meelde jäänud iseäralik kontrast: saal oli üpris hämar, aga selles hämaruses, tantsijate taustal justkui hõljus pehme piimjas valgussära.

Kui oled aasta jooksul läbi lugenud ilmatu hulga raamatuid ning silme ees on päevast päeva tantsu löönud tuhanded sõnad, laused, mõtted, siis mõjusid selle öise peo kerged ja vabad muusikahelid ja tantsukeerutused kuidagi eriti lõõgatavalt ja vabastavalt. Ei meenu enam, kas tantsiti pool tundi, tund aega või ehk rohkemgi, aga igatahes on mul selle õhtu ja ööga hiljem ikka seostunud Leonard Coheni (1934-2016) laul "Dance Me to the End of Love".

* * *

Albert Schweitzer on kirjutanud: "Keegi meist ei tea oma mõju ega seda, mida ta inimestele annab. See on meie eest varjatud ja peab selleks jäämagi. Vahetevahel tohime mõnda väikest kildu näha, et mitte julgust kaotada. Jõu mõju on alati salapärane."²⁹

Loodan, et olen suutnud mõne sellise väikese killu eelnevas tabada ja jäädvustada.

Lisa

Jaak Kärdi "Diktaatori surm"

Väheldane mees astus väärikal sammul piki koridori ja noogutas seinte ääres maani kummarduvatele ametnikele. Kahel pool olid tema ihukaitsjad. Koridori lõpus aga juhtus äpardus. Ei tea, kas aeti uksed segi või tõttas ta ise teistest ette. Kuid äkki olid saatjad kadunud ja mees leidis end eksinuna keset hämaraid koridore ja tube. Paisanud ühe ukse teise järel lahti, sattus ta ootamatult peeglite keskele, kus igast küljest tormasid talle vastu tema peegelpildid.

Mees seisatas hingeldades, tundes end ähvardavate teisikute poolt ümberpiiratuna. Ärritusest sõgestunule näis, nagu viibiks ta mingil pentsikul vaatemängul, mille on lavastanud tema pahatahtlikud väeülemad. Sõduriteread aga ootavad vaid käsklust, et maskeraad lõpeks ja taastuks kord.

"Rood, paigale!" hüüdis ta valjult ja samas seisiski tema ümber valvel lugematu hulk mehi.

"Ja nüüd – kümme sammu tagasi!" hõikas ta järsult, oma sõnadele suurema kaalu andmiseks tagataskust püstolit haarates. Vastuseks sihtisid teda laskevalmis püstolitorud.

Meeleheites lõi mees kaks kätt vastu seina, peeglid purunesid ja kätest purskus verd; killud ümberringi värvusid punaseks. Hämaras ruumis polnud enam ainsatki hinge ja tundus, nagu poleks enam teda ennastki, ainult veri voolas ja voolas.

Veri pimestas silmi ja ta hüppas, pea ees, seina, mis osutus aknaks. All karjusid vihased rahvahulgad ja diktaatorit tabas lämmatav hirmusööst, mis tappis ta juba enne tänavale prantsatamist.

Esmatrükk: Noorus 1987/12