Oma Gailiti-raamatus (2022, lk 316) kirjutasin, et Gailiti arvukad ebaharilikud veidrik-tegelased on loodud ja jäädvustatud vastukaaluks anonüümsele hallile massile ning et nende värvikate inimtüüpide kogusummaga jaatab ja väärtustab kirjanik eredat Isiksust. Sama võiksime kinnitada ka vene kirjaniku Vassili Šukšini (1929-1974) kohta.¹

Šukšin on neid väheseid vene nõukogude kirjanikke, kelle loominguparemik pole jäänud vaid minevikunähtuseks ja loetlemiseks teatmeteostesse. Ta jätkas vene klassika, Gogoli, Dostojevski ja Tšehhovi "väikese inimese" liini. Tema juba eluajal saavutatud erakordne populaarsus ja rahvalähedus, elulised välkpildistused ja efektne huumor köidavad ka tänapäeva lugejat. Tema kui lühijutumeistri üha uued jutukogud ilmuvad Venemaal pea igal aastal.

Šukšini lühijutus "Annad südame!" kohtamegi üht sellist kirjanikule iseloomulikku, kaunis ebanõukogulikku ja hoopis isevärki "süsteemivälist" veidrikku. Ühtlasi on see pala tabav kirjanduslik jäädvustus ühiskonnast, kus paranoilised, igapäevasest elukutselisest kahtlustamisest lausa läbiimbunud totalitaarse võimu esindajad-kruvikesed püüavad vahel kohmakalt teeselda osavõtlikkust ja isegi suuremeelsust. Nende kahe maailma kokkupõrge annab muidugi eripärase koomilise efekti.

Vassili Šukšin "Annad südame!"

Kolm päeva enne uue aasta saabumist, pilkasel pakaseööl lajatas Nikolajevka külas tardunud vaikust lõhestades kaks lasku. Teineteise järel... Suurekaliibrilisest püssist. Ja keegi karjus: "Annad südame!"

Laskude kaja kaikus kaua küla kohal. Koerad haukusid.

Hommikul selgus: tulistajaks oli loomaarst Aleksandr Ivanovitš Kozulin.

Velsker Kozulin oli selles külas elanud vaid pool aastat. Aga isegi saabudes ei äratanud ta külaelanike seas vähimatki huvi. Oli täiesti tähelepandamatu mees. Viiekümnene, kogukas, rabeda olemisega. Kiire sammuga. Ja aina vaatas maha. Teretas rutakalt ja langetas otsemaid pilgu. Rääkis vähe, vaikselt, ebaselgelt, kogu aeg nagu midagi häbenedes. Justkui oleks teadnud teiste kohta mingeid salaasju ja kartnud, et reedab end, kui neile silma vaatab. Ta ei tundnud hirmu iseenda pärast, vaid häbenes rohkem nagu delikaatsusest. Kogunisti külanaistele ta ei meeldinud, ehkki need austavad kaineid ja vaikseid mehi. Veel ei meeldinud see, et ta elas üksipäini. Miks üksinda, seda ei teadnud keegi, kuid heaks seda ei kiidetud – viiekümneselt ei perekonda ega kedagi.

Ja seesama mees oli poole öö ajal kodunt välja tormanud ja püssist kaks korda taevasse tulistanud. Ja karjunud midagi südame kohta.

Lugu tundus mõistatuslik.

Keskpäeval sõitis velskripunkti Kozulini juurde tüse, tuulest parkunud punase näoga piirkonnavolinik.

"Tervist, seltsimees Kozulin!"

Kozulin vaatas miilitsavolinikku hämmeldunult.

"Tervist."

"Oleks tarvis... ühesõnaga... külanõukogusse sõita. Protokolli tegema."

Kozulini süüdlaslik pilk näis otsivat midagi põrandalt.

"Millist protokolli? Miks?"

"Mis, mis?"

"Milleks protokolli? Ma ei saa aru."

"Teie tulistasite eile? Õigemini, täna öösel."

"Tulistasin küll."

"Vaat seepärast tulebki teha protokoll. Külanõukogu esimees tahab, ühesõnaga... teiega vestelda. Miks te avasite tule? Tahtsite kedagi hirmutada?"

"Ei, ei... Ma saluteerisin, et tähistada suurt võitu teaduse vallas."

Volinik vaatas siira huvi ja üllatusega velskrile otsa.

"Mis võitu?"

"Teaduslikku."

"Tohoh?"

"Ma saluteerisin. Ja mis siis sellest? Rõõmu pärast."

"Saluute korraldatakse Moskvas," selgitas volinik õpetlikult. "Aga meil siin on see ühiskondliku korra rikkumine. Selle vastu me võitleme."

Kozulin võttis kitli ära, pani mantli selga, mütsi pähe, ning tema olek näitas, et ta on valmis sõitma selgitusi andma.

Velskripunkti värava ees seisis külgkorviga mootorratas. Külanõukogu esimees oli neid oodanud.

"Öösel oli saluut, nagu välja tuleb," ütles volinik ja vaatas muiates Kozulini poole. "Seltsimees Kozjulin² selgitas mulle…"

"Kozulin," parandas velsker.

"Ah?"

"Õige on: Kozulin."

"Aga mis vahet... Ah jah!" taipas volinik ja puhkes naerma. Ning istus raskelt suurde nahktugitooli. Ja võttis planšeti vahelt protokolliblanketi. "Vabandust, ma kogemata."

Esimees kriuksutas kroomnahast saapaid, kohendas parema käega sõduripluusi rihma (teisest varrukast vaatas välja proteesi korralikult lakitud kämmal) ja viipas velskri lähemale.

"Istu, seltsimees Kozulin."

Kozulin istus samuti sügavasse tugitooli.

"Nii et mis siis juhtus? Miks oli vaja püssi paugutada?"

"Kaplinnas siirdati eile inimesele süda,"³ lausus Kozulin pidulikult. Ja vaikis. Esimees ja volinik ootasid – mis edasi?

"Surnud inimeselt elavale," lisas Kozulin.

Voliniku nägu venis pikaks.

"Mis, mis?"

"Elavale inimesele siirdati surnud inimese, laiba süda."

"Misasja, võeti kaevati laip välja ja..."

"Mida siin välja kaevata oli, kui inimene alles suri!" vaidles Kozulin ärritatult vastu. "Nad mõlemad olid haiglas, aga teine suri ära..."

"Noh, seda tuleb ette, tuleb ette," nõustus esimees armulikult, "siirdistutatakse üksikuid organeid. Neerusid... ja teisi."

"Teisi – seda küll, aga südant – esimest korda. See on ju ikkagi süda!"

"Ma ei näe otsest seost selle... patoloogilise juhtumi ja öise tulistamise vahel," märkis esimees rangelt.

"Ma rõõmustasin... Ma olin vapustatud, kui seda kuulsin, püss hakkas silma, jooksin õue ja tulistasin..."

"Poole öö ajal?"

"Mis siis sellest?"

"Kuidas nii? See on jäme ühiskondliku korra rikkumine."

"Mis kella paiku see oli?" küsis volinik karmilt.

"Ma ei tea täpselt. Kella kolme ringis."

"Mis, kas te kuulate kella kolmeni raadiot?"

"Kui und ei tule, siis kuulan küll."

"Mis Moskva jaam see kell kolm öösel töötab?" päris volinik ja vaatas esimehele tähendusrikkalt otsa.

""Majakas"."

""Majakas" töötab öö läbi," kinnitas esimees, ent jälgis velskrit tähelepanelikult. "Kes andis teile õiguse kell kolm öösel külarahvast tulistamisega üles ajada?"

"Andke andeks, ma ei mõelnud sel hetkel... Ma olen skiso."

"Kes?" ei taibanud volinik.

"Skiso. Teate, mul käib peal... Kaotan enesekontrolli." Velsker puudutas kõheldes sõrmedega laupa, siis silmi. "Krõks ja krõks... Hambapulber ja nii edasi."

Volinik ja esimees vahetasid arusaamatuses pilke.

"Vabandust," ütles velsker veel kord.

"Meie võime ju andeks anda, seltsimees Kozulin," ütles esimees osavõtlikult, "aga töötajad? Mõnigi peab tõusma kell viis hommikul. Te olete ju haritud inimene, peaksite sellest aru saama."

"Muide," ilmutas volinik uudishimu, "miks te ikkagi saluteerima tormasite? Ega see võit olnud teie erialalt, te olete ju loomaarst. Ega siis mõnele märale südant siirdatud."

"Te ei tohi nii rääkida!" karjatas äkki velsker. Ja läks näost punaseks. Vaikis veidi ning küsis tasa ja kibedalt: "Miks te nii räägite?"

Mõnda aega olid kõik vait. Esimesena hakkas kõnelema esimees:

"Ei maksa ägestuda. Muidugi, see on teadlaste suur saavutus. Asi pole selles, kellele siirdati, kõik me kuulume lõppude lõpuks loomariiki, tähtis on saavutus ise. Seda enam, et seda tehti inimesega. Aga, seltsimees Kozulin, ütlen teile veel kord: teie isetegevus, öisel ajal saluteerimine on jäme rahurikkumine. Kas siis veel vähe saavutusi on ees ootamas! Niiviisi saavad tänu teile kõigist meie kodanikest psühhopaadid. Jätke see endale alatiseks meelde. Muide, kuidas teil on lugu küttepuudega?"

Velsker heitus ootamatust küsimusest.

"Tänan, esialgu jätkub. Mul on praegu kõik olemas. Pole tarvis midagi." Velsker kägardas käte vahel mütsi ja krimpsutas nägu, tal oli piinlik oma hüüatuse pärast. Ta vaatas voliniku poole: "Andke andeks, ei suutnud end vaos hoida..."

Volinik kohmetus: "Ah, mis sest enam..."

Esimees puhkes naerma.

"Muidugi, mis sest ikka. Nagu öeldakse, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja."

"Aga kes unustab," ähvardas volinik naljatoonil, "sel kaks silma välja. Protokolli me tegema ei hakka, kuid peame meeles. Eks ole, seltsimees Kozulin?"

"No mistarvis protokoll," sõnas esimees. "Intelligentne seltsimees..."

"Eks neid intelligentseidki satu vahel meie juurde osakonda."

"Me ei pea teid kauem kinni, seltsimees Kozulin," ütles esimees. "Minge tööle. Astuge läbi, kui abi vaja on."

"Tänan." Velsker tõusis, pani mütsi pähe ja läks ukse poole.

Lävel seisatas. Pööras ümber. Ning tõmbas äkki kulmud kortsu, sulges silmad ja andis ootamatult kõva häälega – justkui pataljoni ees – raiuva käskluse:

"Joon-du! Val-vel!"

Seejärel puudutas otsaesist ja silmi ning ütles vaikselt:

"Jälle tuli peale... Nägemiseni." Ja väljus.

Volinik ja esimees istusid veel tükk aega vaikides ja vaatasid ukse poole. Siis pööras volinik end raskelt tugitoolis ja jäi aknast vaatama, kuidas velsker mööda tänavat eemaldub.

"Meil öeldi selliste kohta: jahukotiga nurga tagant vastu pead saanud," ütles ta.

Esimees vaatas samuti aknast välja.

Velsker Kozulin sammus nagu ikka, kiirel käigul. Vaatas maha.

"Tuleks talt püss ära võtta," ütles esimees. "Muidu, kurat teda teab..."

Volinik köhatas.

"Mis sa mõtled, et ta on tõesti kiiksuga?"

"Aga kas ei ole?"

"Lolli mängib! Silmadest on näha."

"Aga miks?" ei mõistnud esimees. "Mis mõttega ta seda teeb? Praegusel ajal?"

"Miks mitte – nii ei pea ta millegi eest vastutama. Aga mine küsi tema käest tõendit – nagunii pole. Võin pea pandiks anda: pole tal ollagi mingit tõendit, et ta on skiso. Aga pilet on. Sa ütled: püss... Jahipilet on tal kindlasti. Veame kihla: ma sõidan kohe talle järele, kontrollin – pilet on olemas. Ja maksud makstud. Oled nõus?"

"Ikkagi ma ei taipa: miks ta peaks niimoodi teesklema?"

Volinik muigas.

"No lihtsalt niisama – igaks juhuks. Kes teab, milleks see hea on; eks katsu tema käest uurida: mis ja miks? – olen skiso. Teame selliseid vigureid!"

1967

Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: Noorus 1987/9

*

1 Olen Šukšini ERR-i Kultuuriportaalis varem tutvustanud: "Aivar Kulli ajalootund. Putin ja Šukšin" – ERR Kultuuriportaal 27. november 2019: https://kultuur.err.ee/1007530/aivar-kulli-ajalootund-putin-ja-suksin
2 козуля = metskits; козюля = 1) sama mis козуля, 2) madu. – Tõlkija märkus.
3 Maailma esimese eduka südamesiirdamisoperatsiooni tegi 1967. aasta 3. detsembril Lõuna-Aafrika kirurg Christiaan Barnard (1922–2001). – Tõlkija märkus.