Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Ivan Bunini (1870-1953) hilispõlves, paguluses Prantsusmaal kirjutatud lühiproosakogumik "Hämarad alleed" oma 40 jutuga kuulub kindlasti vene kirjanduse tippude hulka.¹ See "armastuse entsüklopeediaks" nimetatud teos on ka eesti keeles avaldatud kahel korral (1993 ja 2001, tõlkija Maret Käbin).

Aga mitmeid sellele jututsüklile lähedasi palasid leiab ka kirjaniku hoopis varasemast loomingust. Üks selliseid on lühijutt "Sügisel" aastast 1901, kus jõuliste ja samas peenekoeliste loodusmaalingutega antakse kuidagi eriti reljeefselt edasi eksistentsiaalseid hingeseisundeid. Justkui täiesti neutraalne pealkiri "Sügisel" omandab sel viisil ometi mingi suurejooneliselt tähendusrikka kõlajõu.²

Ivan Bunin "Sügisel"

I

Hetkeks jäi võõrastetoas vaikseks ning seda ära kasutades, tõusis ta oma kohalt ja heitis otsekui möödaminnes mulle pilgu.

"Mul on aeg minema hakata," ütles ta kergelt ohates ning mu süda võpatas mingi meid siduva suure rõõmu ja saladuse eelaimusest.

Olin terve õhtu olnud tema läheduses ning püüdnud ta silmist varjatud sära, hajameelsust, mingit vaevumärgatavat, ent uut ja isemoodi õrnust. Hääles, millega ta otsekui kahetsevalt ütles, et peab lahkuma, tundus mulle nüüd kõlavat tagamõte: ta teab, et lähen temaga kaasa.

"Ka teie?" küsis ta pooljaatavalt, "te niisiis saadate mind," lisas ta, naeratas ja vaatas tagasi, veidi nagu osast välja langedes.

Sihvakas ja nõtke, kohendas ta kerge harjunud käeliigutusega oma musta kleiti. Ning tema naeratuses, noortes peentes näojoontes, mustades silmades ja juustes, vist isegi väikeses pärlikees kaela ümber ja kõrvarõngaste briljantidesäras – selles kõiges oli esmakordselt armunu ujedust. Ja kui tal paluti oma meest tervitada ning aidati seejärel võõrastetoas riietuda, lugesin sekundeid, kartes, et keegi väljub koos meiega.

Uks, millest hetkeks langes valgusviirg pimedasse hoovi, mütsatas lõpuks pehmelt. Surudes maha erutusvärinat, kehas kummaline kergus, võtsin tal käe alt kinni ja hakkasin teda ettevaatlikult välistrepist alla juhtima.

"Kas te näete hästi?" küsis ta jalge ette vaadates.

Ja ta häälest kostis taas ahvatlevat vastutulelikkust.

Astudes läbi lompide ja tallates langenud lehtedel, viisin teda huupi üle hoovi, mööda raagus akaatsiaist ja äädikapuudest, mis lõunamaise novembriöö niiske ja sooja tuule käes väänlesid ja laevavantidena undasid.

Võrevärava taga helendava tõllalaterna valgel vaatasin talle näkku. Midagi kostmata võttis ta väikese kinnastatud käega raudvarbadest kinni ja tõmbas minu abita ühe väravapoole lahti. Kiiresti läks ta tõllani ja istus sisse, niisama kiiresti istusin mina ta kõrvale...

 II

Me ei suutnud kaua lausuda ainsatki sõna. See, mis oli meid erutanud kogu viimase kuu, oli nüüd ilma sõnadeta välja öeldud ning me vaikisime vaid seetõttu, et see oli öeldud liialt selgelt ja ootamatult. Surusin tema käe vastu oma huuli ja pöördusin erutatult kõrvale, jäädes ainiti vaatama meile vastu tormava tänava hämarasse kaugusse. Veel kartsin ma teda; kui ta minu küsimuse peale – ega tal külm pole – vaid pisut huuli liigutas, suutmata vastata, mõistsin, et temagi kardab mind. Ent käesurvele vastas ta tänulikult ja kindlalt.

Lõunatuul kohises puiestikus, võngutas harvade gaasilaternate leeke tänavanurkadel ja kriiksutas silte suletud poeuste kohal. Vahel ilmus mõni kühmus kuju oma võbeleva varju saatel trahtri suure kiikuva laterna alla, kuid kui latern meist maha jäi, oli tänav jällegi tühi, ainult niiske tuul puhus pehmelt ja lakkamatult näkku. Rataste alt lendasid igasse külge poripritsmed ning näis, nagu oleks mu kaaslane neid huviga jälginud. Vaatasin aeg-ajalt ta langetatud ripsmeid ja kübara varjust paistvat profiili, tundsin teda üleni nii enda lähedal, tundsin ta juuste peent hõngu ning mind lummas isegi sile ja õrn karusnahkne soobel tema kaelal...

Siis keerasime laiale, tühjale ja pikale tänavale, mis näis lõputu, sõitsime mööda vanadest juudi kaubahoovidest ja turust; samas lõppes meie all sillutis. Tõukest – uuel pöördel – kaldus ta minu poole, tahtmatult embasin teda. Ta vaatas ette teele ja pööras siis minu poole. Nägime teineteist näost näkku, tema silmis polnud enam ei hirmu ega kõhklust, ainult kerge ujedus paistis läbi pingul naeratuse. Ja siis, lausa enese teadmata, liibusin hetkeks tugevasti vastu ta huuli...

III

Pimeduses vilksatasid tee ääres telefonipostide kõrged siluetid, lõpuks taandusid ka need, taganesid kuhugi ja kadusid. Taevas, mis linna kohal oli olnud tume ja siiski eristunud nõrgalt valgustatud tänavaist, ühines siin päriselt maaga ja meid ümbritses tuuline pimedus. Vaatasin selja taha. Linna tuled olid samuti kadunud, otsekui lahustunud mingis tumedas meres, ees vilkus üksainus tuluke, nii üksik ja omapäi, nagu oleks ta maailma lõpus. See oli vana moldaavia kõrts maantee ääres, sealtpoolt puhuv tugev tuul eksles ja krabistas rutakalt maisikõrtes.

"Kuhu me sõidame?" küsis ta, häälevärinat taltsutades.

Ent ta silmad helkisid; tema poole kummardudes eristasin neid pimeduses: kummaline ja samas õnnelik oli ta silmavaade.

Tõtlikult tuhises tuul mööda maisipõldu, hobused tõttasid talle vastu. Jällegi keerasime kuhugi kõrvale ning otsemaid muutus tuul niiskemaks ja jahedamaks, tuisates meie ümber veelgi tormakamalt.

Tõmbasin sügavalt hinge. Oleksin tahtnud, et kõik hämar, selgusetu ja mõistetamatu, mis selles öös peitus, oleks veelgi mõistetamatum ja veelgi enam avali. Öö, mis linnas paistis olevat lihtne, sombune, oli siin, põldude vahel, hoopis teistsugune. Pimeduses ja tuules oli nüüd midagi suurt ja võimukat; ja viimaks kuuldus läbi tuulevihina mingit ühtlast, monotoonset, suursugust kohinat.

"Kas see on meri?" küsis ta.

"Meri," ütlesin ma. "Need on viimased suvilad."

Kahvatust hämarusest, kuhu me vaatasime, kerkisid vasemal meie ette paplite kõrged sünged siluetid, suvilad ja mere poole laskuvad aiad. Rataste sahin poris ja kapjade müdin, mis kajasid vastu aiataradelt, muutusid nüüd kuuldavamaks, kuid peagi summutas selle lähenev puudemüha ja merekohin. Vilksatasid mõned tihedalt suletud luukidega majad, mis näisid elutuina, pimedas ähmaselt valendades... Lõpuks paplid taandusid ning tekkinud avast kandus meieni niiske puhang seda tuult, mis lendab maa poole üle hiigelsuurte veeväljade otsekui nende värske hingus.

Hobused jäid seisma.

Määratute veemasside ühtne ja suursugune müha ning puude korrapäratu kohin rahutult magavais aedades muutusid kohe veelgi kuuldavamaks ja me läksime kiiruga üle langenud lehtede ja läbi lompide mingit kõrgete puudega alleed mööda järsaku suunas.

IV

Mere ähvardav kohin järsaku all eristus kõigist selle äreva ja unenäolise öö häältest. Hiigelsuur ja kaugusse kaduv, lebas meri sügaval allpool, seal valendasid läbi hämaruse maa poole ruttavad laineharjad. Hirmuäratav oli ka vanade paplite korrapäratu kohin rannakaljudel otsekui sünge saarena esilekerkiva aiatara taga. Oli tunda, et selles inimtühjas kohas valitseb nüüd võimukalt hilissügise öö; vana suur aed, talveks suletud maja ja lahtised lehtlad aianurkades kohutasid oma mahajäetusega. Vaid meri kohises ühtlaselt, võidukalt, justkui üha suursugusemalt, oma jõudu tunnetades. Niiske tuul püüdis meid kaldapealsel jalust maha lükata ning me ei suutnud kaua küllastuda tema pehmest, hingepõhjani tungivast värskusest. Märjal savisel jalgrajal ja puutreppide jäänustel libisedes hakkasime laskuma alla, nõrgalt sätendava vahuse laintemurru poole. Kui kruusale astusime, hüppasime kohe kõrvale vastu kive sööstva laine eest. Ülal kõrgusid ja kohisesid mustad paplid, all, otsekui vastates neile, tantsisid pööraselt ja raevukalt murdlained. Kõrged, meieni lendavad lained sööstsid kahurimürinal kaldale, keerutasid tervete koskedena üles sädelevat lumist vahtu, kaevusid liiva ja kivide vahele ning viisid taganedes kaasa sasitud vesikasve, muda ja kruusa, mis pahises ja krigises selles niiskes kohinas. Ja kogu õhk oli täis peent, jahedat tolmu, kõik ümberringi õhkus mere vaba värskust. Pimedus kahvatus ning meri oli juba selgesti kaugele nähtav.

"Me oleme kahekesi!" ütles ta silmi sulgedes.

V

Olime kahekesi. Ma suudlesin ta huuli ja joobusin nende õrnast niiskusest; suudlesin silmi, mida ta mulle lähendas, neid ise oma naeratusega kinni kattes, suudlesin meretuulest jahedat nägu, ja kui ta kivile istus, laskusin rõõmust nõrkenuna tema ette põlvili.

"Aga homme?" ütles ta minu pea kohal.

Ma tõstsin pea ja vaatasin talle otsa. Minu selja taga viskles raevukalt meri, meie kohal kõrgusid ja kohisesid paplid...

"Homme?" kordasin tema küsimust ja tundsin, kuidas mu hääl värahtas vastupandamatu õnnetunde pisaraist. "Homme?"

Ta vaikis kaua, siis aga ulatas mulle käe ning ma hakkasin tal kinnast käest võtma, suudeldes nii kätt kui kinnast ja nautides nende peent, naiselikku lõhna.

"Jah!" ütles ta aeglaselt ning ma nägin tähtede valgel lähedalt tema kahvatut ja õnnelikku nägu. "Kunagi unistasin ma õnnest, unistasin lõputult, kuid kõik osutus nii igavaks ja tavaliseks, et tänane, võib-olla ainus õnnelik öö minu elus näib mulle uskumatu, nagu oleks ma kurjategija. Homme meenutan seda ööd õudusega, aga praegu pole sellel tähtsust... Ma armastan sind," rääkis ta õrnalt, vaikselt ja mõtlikult, justkui rääkides ainult iseendaga.

Meie kohal vilkusid pilvede vahelt harvad sinakad tähed, vähehaaval läks taevas selgemaks ja paplid järsakul mustendasid teravamalt, meri eristus üha selgemini kaugest silmapiirist. Kas oli see noor naine parem teistest, keda olen armastanud, seda ma ei tea, kuid sel ööl oli ta võrratu. Ja kui suudlesin kleiti ta põlvedel, tema aga läbi pisarate tasakesi naeris ja mu pead embas, olin meeletus vaimustuses, ning kui vaatasin nõrgas tähevalguses tema kahvatut, õnnelikku ja väsinud nägu, näis mulle, et see nägu kuulub surematule.

1901

Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: Edasi 21. detsember 1985

*

¹ Ühe oma tõlke tsüklist "Hämarad alleed", samalaadsete efektsete loodusmaalingutega lühiloo "Kaukaasia" avaldasin ERR Kultuuriportaalis 9. oktoobril 2019 lisana ajalootunnile "Valeri Bezzubovi võimatu missioon": https://kultuur.err.ee/990107/aivar-kulli-ajalootund-valeri-bezzubovi-voimatu-missioon
² Sügisemotiivi ühe (seekord naisvaatepunktist antud) hilisema arenduse leiame näiteks "Hämarate alleede" lühipalast "Külm sügis" (kirjutatud 1944), kus noorpõlve ainsa põgusa ja külma sügisõhtu järelhelk täidab valguse ja soojusega peategelase kogu ülejäänud elu.