Hiljuti eesti keeles ilmunud Mihhail Bulgakovi (1891–1940) mahukas ja sisukas elulooraamatus on mainitud ja tsiteeritud ka ühte tema väga olulist teksti, noore kirjaniku teravat poliitilist artiklit "Tulevikuväljavaated".¹ See kirjutis on aastal 1991 Edvin Hiedeli tõlkes pealkirjaga "Tulevikuperspektiivid" ilmunud ka eesti keeles ning väärib täismahus meenutamist.²

Tegemist on kodusõja keerises, novembris 1919 avaldatud emotsionaalse ja võitlusliku "valgekaartliku" artikliga, mis on teadaolevalt Bulgakovi esimene – ja ühtlasi kogu tema kirjanikuteel ainuke päriselt tsensuurivaba! – trükitud kirjatöö.

Seda praegu üle lugedes võib aina imestada, kui tugevasti haakub Bulgakovi tekst praeguse Venemaa ja Ukraina sõjaga.³ Praeguse Venemaa ühe ilmekama võrdkujuna on nähtud "superlaev" Titanicut, kus ka siis, kui laev oli juba silmanähtavalt vajumas, hüüti, et nii suur laev ei saa uppuda.

Et Venemaa liigub tema poolt vallapäästetud sõja tulemusel vääramatul katastroofikursil, seda on viimastel aastatel rõhutanud paljud väga erinevad kommentaatorid. Aleksei Navalnõi ütles oktoobris 2022, et Venemaa mitte lihtsalt veereb, vaid lausa lendab kuristikku.

Äsja ilmus eesti keeles filosoof Nikolai Berdjajevi teos "Venemaa saatus" (esmatrükk 1918), mis üldistab esimese maailmasõja ja vene revolutsioonide kogemusi. Mitmeid siinseid tõdemusi loeme sada aastat hiljem kui tänapäeva poliitilisi juhtkirju: "Meie kodumaad tapvad tumedad hävitusjõud panevad kõik oma lootused sellele, et kogu maailmas leiab aset hirmuäratav kataklüsm ja kristliku kultuuri alustalad lammutatakse".

Seejuures toonitab Berdjajev vene rahva tugevat enesehävituslikku tendentsi: "Ma teadsin, et vene rahvas ja intelligentsis peituvad enesehävituse alged. Kuid oli raske eeldada, et nende algete toime läheb nii kaugele."⁴

Aastal 2023 on meie ees lõputusse sõjahullusse varisenud Venemaa, kus iga päev midagi põleb ja plahvatab, iga päev tuleb teateid siseriikliku vägivalla süvenemisest (rindelt tagasitulnud sõdurite tapatööd), järjest vihasemalt rünnatakse "välisagente", "reetureid" ja "rahvavaenlasi" (nagu ütles Solženitsõn Stalini aja kohta: rahvast on tehtud iseenda vaenlane), on käima lükatud pealekaebuste laviin ja samas on keelustatud koguni mõisted "sõda" ja "rahu". Hoogustuv parisanisõda, põlema süüdatud sõjakomissariaadid, aknast alla hüppavad / kukkuvad oligarhid – see kõik on siis "stabiilsus Putini moodi".

Ühelt poolt hiiglaslikud sõjakulutused ja teiselt poolt sanktsioonid laostavad riiki, rahvusvaheline isolatsioon süveneb. Sajad tuhanded spetsialistid, parimad ajud põgenevad riigist. Ja üha lisandub arvukaid silmapiirini laiuvaid surnuaedu värskete haudadega. Hävitades Ukrainat, hävitab Venemaa veelgi rohkem iseennast.

Vene propaganda põhiülesandeks aga on püüda katta kinni konkreetseid sõjakuritegusid – ja neid on juba astronoomiline hulk! – abstraktsete geopoliitiliste targutustega.⁵

Muide, Bulgakov nimetab vene propagandat "armetuks sonimiseks". Tähelepanuväärselt on algaja autori Bulgakoviga üsna samalaadseid mõtteid avaldanud tuntud kirjanik Leonid Andrejev oma meeleheitlikus, uppuva laeva kujundile rajatud üleskutses "S.O.S", mis avaldati tolsamal 1919. aastal ja jõudis Friedebert Tuglase vahendusel kohe ka eesti keelde.

Andrejev kirjutab: "...praegu, pärast enamlaste poolteiseaastast valitsemist Venemaal (---) ei tea ainult nõdrameelne, missugust kurjuse ja hävituse jõudu esitavad need Euroopa metsinimesed, kes on tõusnud ta kultuuri, seaduste ning kõlbluse vastu. Peab olema täiesti ilma mõistuseta, et enamlaste lihtsatest ja selgetest sammudest, tegudest ning tahtmistest mitte aru saada. Peab olema silmitu kui sõge, või peab olema silmad, kuid nendega mitte midagi näha, mitte midagi seletada selle suure Venemaa pinnal, mis üleni muudetud tuhaks, tuleks, tapmiseks, hävituseks, surnuaiaks, vangikojaks ja hullumajaks."⁶

Meie klassik Oskar Luts on välja öelnud lihtsa tõe: "Aga kõige koledam on just see teadmine, et sõjad on mõne üksiku isiku väljamõeldis, auahnus. Rahvad ise ei taha sõdu."⁷

Putini poolt lausa maniaki visadusega pikki aastaid ülesköetud  "võiduhullus" (победобесие)⁸, militaristlik massipsühhoos, on kasvanud tõeliseks globaalseks nuhtluseks.

Mahatma Gandhile kuulub hoiatus: "...rahvas, kes metsistub meeleheitlikes ponnistustes võita oma vastaseid või ekspluateerida nõrgemaid rahvaid ja nõrgemaid inimesi, ei kisu mitte üksnes iseennast alla, vaid kogu inimkonda."⁹

Bulgakov (nagu ka Berdjajev Andrejev) kasutab korduvalt mõistet "hullumeelsus" ja selle teisendeid: "...kuni Trotski pahaendelise figuuri kannul tammuvad veel, relv käes, temast uimastatud hullumeelsed, ei ole siin elu, vaid on surmaheitlus."

Kui teha järgnevas tekstis mõned väikesed muudatused, asendada Trotski Putiniga ja "sotsiaalne revolutsioon" Ukraina sõjaga, siis oleks see kirjutatud otsekui täna hommikul.

Mihhail Bulgakov "Tulevikuperspektiivid"

Nüüd, mil meie õnnetu kodumaa on häbi ja viletsuse kuristiku põhjas, kuhu ta on tõuganud suur sotsiaalne revolutsioon, tärkab paljudes meist ikka sagedamini üks ja sama mõte.

See mõte on visa.

Ta on tume, sünge, tõuseb teadvusse ja nõuab võimukalt vastust.

Ta on lihtne: aga mis meist edasi saab.

Tema ilmumine on loomulik.

Me oleme läbi analüüsinud oma äsjase mineviku. Oo, me oleme väga hästi tundma õppinud peaaegu kõiki momente viimase kahe aasta jooksul. Paljud aga pole piirdunud sellega, vaid on need ka ära neednud.

Olevik on meie silme ees. See on niisugune, et tahaks silmad sulgeda.

Mitte näha!

Jääb tulevik. Salapärane, tundmatu tulevik.

Tõepoolest: mis meist saab?

Hiljuti sattusin ma lehitsema paari illustreeritud Inglise ajakirja numbrit.

Ma vaatasin kaua nagu võlutult imetäiuslikke fotosid.

Ja jäin siis tükiks ajaks mõtlema...

Jah, pilt on selge!

Hiiglasuured masinad hiiglasuurtes tehastes huugavad päevast päeva, õgides kivisütt, undavad, mürtsuvad, valavad joana sulametalli, sepistavad, paikavad, ehitavad...

Nad sepistavad rahuaja vägevust, vahetanud välja need masinad, mis veel äsja, külvates surma ja purustades, sepistasid võidu vägevust.

Läänes on lõppenud suurte rahvaste suur sõda. Nüüd lakuvad nad oma haavu.

Ja muidugi, nad paranevad, paranevad väga kiiresti!

Ja kõigile, kelle aru on lõpuks selginud, kõigile, kes ei usu armetut sonimist, et meie kuritegelik haigus levib Läände ja nakatab seda, saab selgeks titaanliku töö võimas hoog, mis viib lääneriigid rahuliku vägevuse ennenägematusse kõrgusse.

Aga meie?

Meie jääme maha...

Meie jääme nii tugevasti maha, et vist ükski kaasaegne prohvet ei ütle, millal me lõpuks neile järele jõuame ja kas üldse jõuame.

Sest meil lasub nuhtlus.

Me ei saa praegu mõeldagi loomisele. Meil on ees raske ülesanne vallutada, ära võtta omaenese maa.

Tasumine on alanud.

Vabatahtlikest kangelased rebivad Trotski käest tükk tüki järel vene maad.

Ja kõik, kõik – nii need, kes kohkumatult täidavad oma kohust, kui ka need, kes konutavad praegu Lõuna tagalalinnades, olles kibedal eksiarvamusel, et maa päästetakse ilma nendetagi, – kõik ootavad kirglikult maa vabastamist.

Ja see vabastatakse.

Sest pole maad, millel poleks kangelasi, ja oleks kuritegelik arvata, et kodumaa on surnud.

Aga tuleb palju võidelda, palju verd valada, sest kuni Trotski pahaendelise figuuri kannul tammuvad veel, relv käes, temast uimastatud hullumeelsed, ei ole siin elu, vaid on surmaheitlus.

Tuleb võidelda.

Ja samal ajal kui Läänes mürisevad loomise masinad, tärisevad meil üle kogu maa kuulipildujad.

Kahe viimase aasta hullumeelsus on meid tõuganud kohutavale teele ja meil ei ole pidamist, ei ole hingetõmbamist. Me oleme hakanud jooma nuhtluse karikast ja me joome selle põhjani.

Seal Läänes säravad arvutud elektrituled, lendurid puurivad alistatud õhku, seal ehitatakse, uuritakse, trükitakse, õpitakse...

Aga meie... Meie võitleme.

Sest ei ole jõudu, mis suudaks seda muuta.

Me läheme vallutama omaenese pealinnu.

Ja me vallutame nad.

Inglased, pidades meeles, kuidas me katsime välju verise kastega, peksid Saksamaad, ajades ta Pariisist eemale; nad annavad meile laenuks veel sineleid ja saapaid, et me jõuaksime rutem Moskvasse.

Ja me jõuame sinna.

Lurjused ja hullumeelsed aetakse minema, puistatakse laiali, hävitatakse.

Sõda lõpeb.

Ja siis hakkab veritsev, vankuv maa jalule tõusma. Aeglaselt, raskelt jalule tõusma.

Need, kes kaebavad väsimust, peavad – oh häda – pettuma. Sest meil tuleb veel rohkem "väsida"...

Tuleb maksta mineviku eest üleinimliku tööga, ränga viletsuse ja vaesusega. Maksta ülekantud ja otseses tähenduses. Maksta märtsipäevade hulluse eest, oktoobripäevade hulluse eest, isepäiste äraandjate eest, tööliste laostajate eest, Bresti eest, rahatrükkimismasinate hullumeelse kasutamise eest... kõige eest!

Ja me maksame.

Ja alles siis, kui on juba väga hilja, hakkame me uuesti midagi looma, et saada täieõiguslikuks, et meid lastaks jälle Versailles' saalidesse.

Kes näeb neid helgeid päevi?

Meie?

Oh ei! Meie lapsed võibolla, aga võibolla ka, et lapselapsed, sest ajaloo haare on lai ja aastakümneid "loeb" ta niisama kergelt nagu üksikuid aastaid.

Ja meie, äpardunud põlvkonna esindajad, surres veel armetute pankrottide järgus, oleme sunnitud oma lastele ütlema:

Makske, makske ausalt ja pidage igavesti meeles sotsiaalset revolutsiooni!

1919

Tõlkinud Edvin Hiedel (1930–2012)

Tõlke esmatrükk: Kultuur ja Elu 1991, nr 11

*

*

1 Boriss Sokolov, "Mihhail Bulgakov. Meister, geenius, isiksus". Tõlgitud autori käsikirjast. Tõlkinud Elle Vaht, Argo, Tallinn 2023, lk 79, 81-83
2 Tõlke taasavaldamiseks küsisin luba pärija, oma vana tuttava Siim Hiedeli käest.
3 Vägagi komplitseeritud teema "Bulgakov ja Ukraina" vääriks eraldi pikemat käsitlust. Sokolov kinnitab: "Ukrainlaste kui rahva vastu, nagu tema teostest näha võib, ei olnud Mihhail Afanasjevitšil mingeid negatiivseid tundeid, kuid Ukraina iseseisva riikluse ideesse suhtus ta pehmelt öeldes külmalt..." (lk 56). Mõnest aspektist on seda teemat puudutanud Imbi Paju oma teoses "Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene", kirjastus Gallus, Tallinn 2023, lk 120-124 ja 130-131. "Ja ma pöördun veelkord Bulgakovi poole, sest ta on sügavalt kirjeldanud Nõukogude süsteemi kurjuse teemat, millest on kasvanud välja tänane putinistlik terror", ütleb Imbi Paju (lk 130).
4 Nikolai Berdjajev, "Venemaa saatus. Katsed kirjeldada sõja ja rahvuse psühholoogiat". Tõlkinud Hillar Künnapas, kirjastus Postimees, Tallinn 2023, lk 8 ja 10
5 Wikipedias on artiklid Venemaa sõjakuritegudest oktoobri 2023 seisuga 24 keeleversioonis (muide ka vene keeles juba küllalt põhjalikult): https://en.wikipedia.org/wiki/War_crimes_in_the_Russian_invasion_of_Ukraine
6 Leonid Andrejev, "S. O. S. (Päästke meie hinged!)", vene keelest tõlkinud Friedebert Tuglas – Odamees 15. mai 1919, nr 3; taasavaldatud ajakirjas Vikerkaar 1989, nr 10, lk 49-56, kommenteerinud Jaan Undusk. Mõlemad väljaanded on loetavad ka digitaalarhiivis DIGAR.
7 Oskar Luts, "Aeg & õnn. Mõtteid ja unistusi. Kaks näidendit", koostanud Sirje Endre, kirjastanud SE & JS, Tallinn 2015, lk 111
8 https://en.wikipedia.org/wiki/Pobedobesie
9 Mahatma Gandhi, "Maailm on väsinud vihkamast", tõlkinud Linnart Mäll, LR 1969, nr 41, lk 43