Vene kirjanduses täiesti eraldiseisvat, erakordse fantaasiaga romantikut Aleksandr Grini (1880-1932) olen ERR-i kultuuriportaalis juba tutvustanud.¹ Üllatavalt suurejooneliselt – otsekui pidu enne katku – tähistati Venemaal 2020. aasta suvel kirjaniku 140. sünniaastapäeva.²

Ent pole kahtlust, et Grin on üks neid kirjanikke, kes elab üle kõik vahelduvad riigikorrad, tema erandlikku omapära pole võimalik "tühistada" ka kõige kultuurivaenulikuma poliitilise režiimi vägitegude ajal.

Lühijutt "Jutukas majavaim" avab õilsate inimtunnete keerukaid varjundeid, muinasjutt põrkab siin kokku karmi reaaleluga, pilvitu idüll saatuse traagiliste keerdkäikudega.

Aleksandr Grin "Jutukas majavaim"

Ma seisin akna juures
vilistades laulu Anniest...
H. Hornung

Majavaim, keda vaevab hambavalu – kas ei näi see laimuna olendi kohta, kel on käepärast nii palju nõidu ja paharette, et ta võiks ohutult neelata lausa tündritäied suhkrut? Kuid nii see oli, tõsijutt – väike nukker majavaim istus külmal pliidil, mis oli tule ammu unustanud. Vangutades rütmiliselt oma sugemata pead, hoidis ta paistes põske, nuttis haledasti nagu laps ja tema niisketest punastest silmadest kiirgas kannatus.

Valas vihma. Olin sisenenud sellesse mahajäetud majja saju lõppu ootama ja nägin teda, kes ta oli unustanud, et tuleks peitu pugeda…

"Nüüd on ükstapuha," ütles ta häälel, mis meenutas hoogusattunud papagoid, "nagunii ei usu keegi, et sa mind nägid".

Tõstsin igaks juhuks sõrmed teosarvedekujuliseks tervitusmärgiks ning ütlesin: "Ära karda! Ma ei hakka sind hõbekuuliga tulistama ega keerulist loitsu välja mõtlema. Kuid maja on ju tühi." 

"Jah... ai!... Aga kui raske on siit ära minna," kurtis väike majavaim. "Kuula mind. Ma räägin kõik ära, nagu oli. Nagunii valutavad mul hambad. Kui räägin, siis hakkab kergem. Hoopis kergem... ai. Kas tead, see oli üksainus tund, ja sellepärast olengi siia istuma jäänud. Tuleb, saad sa aru, püüda mõista, mis see oli ja miks see juhtus. Minu... minu..." ta tõmbas nuuksatades hinge, "minu, noh, ühesõnaga, meie omad, nad on siitkandist juba ammu lahkunud ja puhastavad teispool mägesid hobusesabasid, aga mina ei suuda minna, sest ma pean jõudma selgusele.

Vaata ringi – põrand ja seinad on auklikud. Aga kujuta nüüd ette, et kõikjal säravad läikivpuhtad vasknõud, eesriided on heledad ja läbipaistvad ja lilli on majas niisama palju kui ümberringi metsas; põrand lausa hiilgab puhtusest ning pliit, millel sa istud nagu külmal hauasambal, on tulest punane ja kastrulites podisev eine levitab isuäratavat lõhna...

Läheduses asuvatest kivimurdudest saadi graniiti. Siin majas elasid mees ja naine – haruldane paar. Mehe nimi oli Philip, naise nimi Annie. Naine oli kahekümne-, mees kahekümne viie aastane. Kui sulle meeldib, siis naine oli täpselt selline," – siinkohal murdis majavaim väikese metsalille, mis kasvas aknalaua praos aastatega kogunenud mullas, ja ulatas selle kaarega mulle.

"Ka mehesse olin ma kiindunud, aga naisesse veel enam, sest ta oli rohkem kui ainult perenaine; meid, majavaime, köidavad eriti need inimesed, kes millegi poolest meiega sarnanevad. Naine proovis ojast paljaste kätega kalu püüda, koputas vastu teeristil lebavat suurt kivi, kuulates, kuidas see pärast pikka vaikimist heliseb, ja naeris, kui nägi seinal jänkuna hüplevat päikeselaiku. Ära pane imeks, selles peitub maagia, nii tunneb ära suurepärase inimhinge, ja ainult meie, kitsejalgsed majavaimud, oskame salamärke tähele panna; inimesed neid ei näe.

"Annie!" hõikas mees lõbusalt, tulles lõunale kivimurdudest, kus ta kontoris töötas. "Ma pole üksi, minuga on kaasas mu Ralph." See nali kordus nii tihti, et Annie naeratas, kuid ei sattunud segadusse ja serveeris kahele. Ikka said nad kokku nii, nagu poleksid teineteist kaua näinud: naine jooksis mehele vastu ja too kandis ta kätel tagasi.

Õhtuti võttis Philip välja Ralphi kirjad – Ralph oli ta noorpõlvesõber – ja luges kõvasti ette, Annie aga, kallutades pea kätele, kuulas ammututtavaid sõnu merest ja imepäraste päikesekiirte helgist sealpool suurt maakera, vulkaanidest ja pärlitest, tormidest ja lahingutest suurte metsade rüpes. Ja igas sõnas peitus naise jaoks otsekui midagi teeristil laulvast kivist, mille vastu lüües kuuled kauakestvat helinat.

"Ta tuleb peagi," rääkis Philip, "ta on siin, kui ta kolmemastiline "Sindbad" jõuab Grassi. Sealt on vaid tund rongisõitu ja veel tund jaamast meie juurde."

Juhtus vahel, et Annie tundis Ralphi elukäigu vastu lähemat huvi, ja siis hakkas Philip õhinal jutustama Ralphi vaprusest, veidrustest, suuremeelsusest ja muinasjutulisest saatusest: viletsus, kullaleid, laevaost ning legendarsete seikluste kangas, mis on kootud laevaelust, merevahust, mängust ja ärist, ohtudest ja avastustest. Igavene mäng. Igavene rahutus. Kalda ja mere igavene muusika.

Ma ei kuulnud, et nad oleksid kunagi tülitsenud, kuigi ma kuulen kõike. Ma ei näinud neil kordagi jahedat silmavaadet, kuigi ma näen kõike. "Ma tahan magada," ütles Annie, ja Philip kandis ta voodisse ning pani magama ja kattis kinni nagu lapse. Enne uinumist küsis ta: "Phil, kes sosistab puulatvades? Kes sammub mööda katust? Kelle nägu ma näen ojas sinu näo kõrval?"

Ja mees vastas talle rahustavalt, vaadates poolsuletud silmadesse: "Vares käib katusel; tuul kohiseb puulatvades; kivid helgivad ojas – jää magama ja ära käi paljajalu."³

Seejärel istus ta laua taha lõpetama järjekordset aruannet; siis ta lõhkus puid, pesi ennast ning uinus kohe, kui oli magama heitnud, unustades ärgates kõik, mida oli unes näinud. Ning kunagi ei koputanud ta vastu laulvat kivi teeristil, kus haldjad punuvad tolmust ja kuukiirtest imeilusaid vaipu."

 II

"Kuula veel veidi... Mul polegi enam palju jäänud rääkida kolmest inimeset, kes ajasid majavaimu ummikusse. Oli päikesepaisteline ja õiteküllane päev, mil Philip, taskuraamat käes, arvutas graniidi mahtusid, Annie aga tuli jaamast sisseoste tegemast ning peatus oma kivi juures ja pani selle võtmekoputusega laulma nagu alati. Tolle kaljutüki kõrgus oli pool sinust. Kui tema pihta lüüa, heliseb ta kaua, üha vaiksemalt ja vaiksemalt, aga kui arvad, et nüüd on ta vait jäänud, tasub vaid kõrv lähedale panna ja sa eristad ta sisemuses vaevukuuldavat häält.

Meie metsateed on nagu aiad. Nende ilust tõmbub süda kokku, lilled ja oksad pea kohal pilluvad sõrmede vahelt päikest, mis muudab oma värvi, sest silmad väsivad tema särast ja hakkavad sihitult ekslema; kollane ja helevalge ja tumeroheline peegelduvad valgel liival. Külm vesi on sellisel päeval kõige parem.

Annie jäi seisma, kuulates, kuidas tema sees laulab mets, ja hakkas koputama vastu kivi, naerdes, kui uus helilaine liitus eelmise vaevukuuldava kõlaga. Ta sattus hoogu, arvates, et keegi ei näe teda, kuid üks mees tuli teekäänaku tagant ja astus tema poole. Mehe sammud muutusid üha vaiksemaks, lõpuks jäi ta seisma; endiselt naerdes vaatas naine talle otsa, ehmumata, taganemata, nagu oleks mees siin alati olnud ja seisnud.

Mees oli tõmmu, väga tõmmu, ja meri oli andnud ta näole tõttava laine lõikavuse. Kuid see nägu oli ilus, sest ta peegeldas meeletut ja õrna hinge. Mehe tumedad silmad vaatasid Anniet, tumenedes üha kirkamaks; naise heledad silmad aga sädelesid vaikselt.

Sa järeldad õigesti, et ma käisin tihedalt naise kannul, sest metsas on madusid.

Kivi oli ammu vaikinud, nemad aga vaatasid ikka veel teineteisele silma, sõnadeta, hääletult naeratades; siis ulatas mees käe ja naine sirutas talle aeglaselt oma käe, ja liituvad sõrmed ühendasid nad. Mees võttis naise pea – nii ettevaatlikult, et ma ei julgenud hingata, ja suudles huultele. Naise silmad sulgusid.

Siis eraldusid nad teineteisest, ja nagu ennegi, jäi kivi neid lahutama. Nähes, et Philip läheneb neile eemalt, tõttas Annie tema juurde: "See on Ralph, ta tuli!"   

"Tuli jah!..." Rõõmu pärast ei suutnud Philip esimesel hetkel isegi hüüatada, ent lõpuks viskas ta mütsi üles ja hõikas tulijat süleldes: "Anniet oled sa juba näinud, Ralph, see ongi mu naine!" Ta heasüdamlik ja kindlameelne nägu õhetas kohtumise erutusest. "Sa jääd meie juurde elama, Ralph; me näitame sulle kõike. Ja räägime ennast tühjaks. Näed, sõber, mu naine ootas sind samuti."

Annie pani käe oma mehe õlale ja läkitas talle kõige sügavama, soojema ja puhtama pilgu, siis aga pööras näo külalise poole, muutmata ilmet, nagu oleksid mõlemad talle võrdselt lähedased.

"Ma tulen tagasi," ütles Ralph. "Phil, ma ajasin aadressid segamini ja arvasin, et ei tule võib-olla õiget teed pidi. Seepärast pole mul kohvreid kaasas. Ma toon nad ära."

Nad leppisid kokku ja läksid lahku.

Ongi kõik, mida ma tean.

Ja ma ei saa sellest aru. Ehk oskad sina mulle ära seletada, mis juhtus?"

"Kas Ralph tuli tagasi?"

"Nad ootasid teda, kuid ta saatis jaamast kirja, et kohtas kedagi tuttavat, kes pakkus talle kiiret ja kasulikku tehingut.

"Ja nemad?"

"Nad on surnud, juba ammugi, kolmkümmend aastat tagasi. Külm vesi palaval päeval. Naine külmetas enda ära. Mees, pooleldi halliks läinud, käis ta kirstu taga. Siis mees kadus ja räägiti, et ta oli söepanni võtnud ja end tuppa lukustanud... Aga mis siis ikkagi juhtus?... Hambad valutavad ja ma ei saa aru..."

"Nii see on," ütlesin ma viisakalt, surudes lahkudes tema karvast pesemata käppa. "Ainult meie, inimesed, suudame mõista südame märke, majavaimud neid ei näe."                      

1923

Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: Noorus 1984/12

*

1 "Aivar Kulli ajalootund. Seikluskirjanik Aleksandr Grin" – ERR Kultuuriportaal 13. juuli 2020: https://kultuur.err.ee/1112257/aivar-kulli-ajalootund-seikluskirjanik-aleksandr-grin

2 Kellele meeldivad vaatemängud, see võib imetleda Peterburis 2020 toimunud, Grini tuntud jutustusest nime saanud festivali "Punased purjed" suurt showd hiiglasliku tulevärgiga: https://www.youtube.com/watch?v=hAEC3ma6yCI

3 Tõlke esmatrükis oli selles lauses pentsik trükiviga: "varese" asemel oli "varas", mis andis jutuveeretusele pisut sürrealistliku varjundi.