Prantsuse eksistentsialistlik kirjanik-filosoof Albert Camus (1913-1960) on end maailmakirjandusse jäädvustanud kolme romaani, jutukogu, mõne näidendi ja esseedega. Üks tema suuri eelkäijaid, taani filosoof Søren Kierkegaard (1813-1855) on enesekindlalt väitnud: "Kui mingile põlvkonnale hakkab liginema rajuilm, siis tulevad ilmsiks minusarnased isiksused."

Kindlasti võib sama öelda ka Albert Camus' kohta, paljud tema mõttekäigud tunduvad praegu mitte lihtsalt hämmastavalt aktuaalsed, vaid aitavad tõepoolest meie aja "rajuilmas" orienteeruda, püüda säilitada selget mõistust.

Camus' üheks põhiprobleemiks on kirjaniku roll "plahvatusohtlikus maailmas", ja see roll on eriti täpselt sõnastatud tema Nobeli-kõnes (1957).

Camus kõneleb nende põlvkondade nimel, kes "olid sunnitud kujundama endale elukunsti katastroofiaegadeks." Ta räägib "suurinkvisiitoritest", kes "ajaga võidu joostes püüavad rajada surmaimpeeriume", ajastul, "mil keskpärased valitsejad oskasid kõike purustada, ent olid võimetud veenma, mil intelligents langes lömitamiseni vihkamise ja rõhumise ees."

Tema romaan "Katk" on ühtaegu realistlik kirjeldus katkuepideemiast ja samas allegooriline kujutus kurjusejõudude pealetungist:

"...kõigi nende asjade hulgast, mida me nimetame vooruseks või paheks, on kõige ahastamapanevamaks paheks rumalus, mis arvab kõike teadvat ja võtab endale õiguse tappa."¹

Impeerium, riiklik terrorism ja sõda on lahutamatud – sellise diagnoosi paneb Camus oma pikemas esseistlikus traktaadis "Mässav inimene", öeldes muu hulgas lakooniliselt: "Võim tappa ja alandada päästab orjahinge olematusest."²

Ja kas ei kõla kurjakuulutavalt, rabavalt kaasaegselt Rooma keiser Caligula monoloog tema näidendist "Caligula":

"Ma elan, ma tapan, teostan hävitaja peadpööritavat võimu, mille kõrval loomisvõime tundub vaid ahvi tembutusena. See tähendabki olla õnnelik. See ongi õnn, see talumatu vabanemine, ülemaailmne põlgus, veri ja vihkamine minu ümber, see võrratu eraldatus, mida tunneb inimene, kui terve ta elu on nagu peo peal, karistamatu mõrtsuka piiritu rõõm, see halastamatu loogika, mis inimelusid purustab. (Naerab.)"³

Lisaks Nobeli-kõnele pidas Camus veidi pikema Nobeli-loengu "Kunstnik ja tema aeg" (mõlemad sõnavõtud avaldati koos raamatus "Rootsi kõned", 1958), mis algas nii:

"Üks idamaa tark pöördus alatasa taevaste jõudude poole ja palvetas, et tal ei tuleks elada huvitaval ajastul. Et meie pole paraku säärased targad, siis ei ole taevased jõud halastanud ning meile on osaks langenud elada huvitaval ajastul."

Seesugune huvitav ajastu on osaks langenud meilegi...⁴

Albert Camus' kõne Nobeli preemia vastuvõtmisel 10. detsembril 1957 Stockholmis

Au, mida teie vaba akadeemia osutab mulle oma preemia näol, on minus äratanud sügava tänutunde, eriti kui arvestada, mil määral see tunnustus ületab minu isiklikke teeneid.

Iga inimene, seda enam iga kunstnik, loodab ja ootab tunnustust. Nii ka mina. Ent siiski – kui ma teie otsusest kuulsin, siis mõistsin, et ta ületab kaugelt selle, mida ma reaalselt vääriksin.

Kuidas saaks üks suhteliselt noor mees, kelle ainsaks rikkuseks on tema kahtlused ja veel väljakujunemata looming, ning kes on harjunud elama tööüksinduses, tagasitõmbunult, – kuidas saaks ta mitte segadusse sattuda, kuuldes, et on ühel hoobil tõugatud eredasse valgusvihku? Ja kuidas mõjub selline austamine tema meeleolule ajal, mil Euroopas on vaikima sunnitud suur hulk teisi kirjanikke ja tema sünnimaad on tabanud õnnetus, mille lõppu pole näha?⁵

See nõutus ja sisemine lõhestatus viisid mu lausa meeleheitele. Et püüda hingerahu tagasi saada, katsusin aru pidada, kuidas – kui öelda lühidalt – säärasest ülemäära suurest tunnustusest puhtalt välja tulla.

Kuivõrd ma ei tundnud end seda väärivat, sest lähtusin vaid oma tegelikest teenetest, pidin sellest piiratud lähtekohast sõltudes otsima toetuspunkti, mis oleks mulle minu elu vastuoludes jõudu andnud; selliseks toetuspunktiks on minu arusaamad kunstist ja kirjanikumissioonist. Lubage mul sõbralikus tänumeeles, nii lihtsalt kui see õnnestub, selgitada teile, millised need arusaamad on.

Mis minusse puutub, siis ei saa ma elada ilma oma kunstita. Kuid ma pole kunagi pidanud kunsti kõigest kõrgemaks. Vastupidi, kui kunst on mulle hädavajalik, siis vaid seepärast, et ta ei eralda mind kellestki ja lubab mul, sellisel, nagu ma olen, elada samal tasapinnal koos kõigi inimestega. Kunst pole minu silmis mingi eraklik nauding. Ta on vahend võimalikult suure hulga inimeste ergastamiseks, pakkudes meile näitlikke pilte kõigile ühistest rõõmudest ja kannatustest. Ta ei lase kunstnikul endasse sulguda, vaid avab ta lihtsale ja seejuures kõikehaaravale tõele.

Ja kes on kord juba valinud kunstniku saatuse, kuna ta tunneb end teistest erinevat, märkab varsti, et ta võib oma kunsti ja oma individuaalsust toita vaid sellega, et tunnetab lähedust enda ja kõigi teiste inimeste vahel.

Selles pidevas kahevahelolekus – ühel pool ilu, mida ta ei suuda tabada, teisel pool ühiskond, millest ta ei saa eemalduda, – kujuneb kunstnik. Seepärast ei vaatle tõelised kunstnikud midagi põlgusega, nad tunnevad end kohustatud olevat mõistma, mitte kohut mõistma. Ja kui nad püüavad kindlustada oma kohta maailmas, siis võiksid nad arvestada ainult sellise seltskonnaga, kus Nietzsche kuulsa sententsi kohaselt ei valitse kohtunikud, vaid loojad, olgu nad siis töölised või intelligendid.

Samal ajal ei lase kirjanikukutsumus end lahutada rasketest probleemidest.

Tänapäeval ei või kirjanik oma sisetunde kohaselt seista nende teenistuses, kes ajalugu teevad, ta on nende teenistuses, kes selle all kannatavad. Vastasel korral avastab ta, et on üksinda ja tema kunst on tühja jooksnud.

Kõik türannide miljonilised armeed ei suuda teda üksindusest välja kiskuda, isegi siis, kui ta end jäägitult vaid neile pühendab. Aga ühe tundmatu, alanduse maailma teises otsas oleva vangi vaikimisest piisab, et kirjanikku tema eraldatusest päästa, kui tal õnnestub seda vaikimist tabada ja kunsti vahenditega kujutada.

Keegi meist pole üleliia suur selle missiooni jaoks. Aga kõikjal ja kõiges – olgu ta tundmatu või kuulus, türannia ahelais või antud hetkel oma mõtteid vabalt väljendav – võib kirjanik edasi anda elavat ühtsustunnet, kuid seda vaid tingimusel, et ta võtab enda kanda, niivõrd kui jõudu jätkub, kahekordse koorma⁶, mis annab tema kutsumusele tõelise kaalu: tõe teenimise ja vabaduse teenimise.

Sest tema kutsumus nõuab võimalikult paljude inimeste ühendamist ning ta pole suuteline kohanduma vale ja orjusega, mis, kus nad ka ei valitseks, tõukavad arvutuid inimhulki üksindusse. Millised ka poleks meie inimlikud nõrkused, meie kutsumuse õilsus juurdub alati kahes raskesti täidetavas kohustuses: keeldumises valetamast ja vastuhakus rõhumisele.

Nagu kõiki minu põlvkonnakaaslasi, kes on pidanud maksma lõivu ühe arulagedusse langenud ajastu kataklüsmidele, on mind alati toetanud hämar aimus, et kirjanikutöö on tänapäeval auasi, sest see tegevus kohustab – mitte ainult kirjutama. Ta on mind pannud oma jõu ja võimete kohaselt kandma mure ja lootuse koormat, jagades seda kõigiga, kes on sama ajaloo läbi elanud.

Need inimesed, kes sündisid Esimese maailmasõja eelõhtul, kes olid kahekümnesed siis, kui võimule tulid hitlerlased ning korraldati esimesed revolutsionääride kohtuprotsessid;⁷ kelle kasvatuse viisid lõpule sõda Hispaanias, Teine maailmasõda, julmuste ja piinakambrite Euroopa, – need inimesed peavad täna kasvatama lapsi ja töötama maailmas, mis on pidevas aatomihävituse ohus. Arvan, et keegi ei saa neilt nõuda kaunihingelisust. Ja siiski olen seisukohal, et me ei tohi kaasa teha nende eksitust, kes ülepakutud meeleheites nõuavad õigust ebaaususele; tuleb lakkamatult vastu seista neile, kes anduvad nihilismi kõigile valitsevatele vormidele.

Siiski on nii minu kodumaal kui ka ülejäänud Euroopas enamik meist sellest nihilismist ära pööranud ja otsivad oma õigustele seaduslikke teid. Nad olid sunnitud kujundama endale elukunsti katastroofiaegadeks, et siis uuesti sündida ja avasilmi võidelda surmainstinktiga, mis meie ajaloos praegu avaldub.

Iga põlvkond kaldub arvama, et just tema on kutsutud maailma ümber tegema. Minu põlvkond teab, et tema seda ei tee. Kuid tema ülesanne on vahest veelgi suurem. See seisneb selles, et takistada maailma hävinemast.

Võttes üle päranduse süngelt ajastult, mil omavahel segunesid nurjunud revolutsioonid, hullumeelne tehnika, surnud jumalused ja jõuetud ideoloogiad, mil keskpärased valitsejad oskasid kõike purustada, ent olid võimetud veenma, mil intelligents langes lömitamiseni vihkamise ja rõhumise ees – see põlvkond pidi endas ja enda ümber, toetudes vaid eitusele, taastama kas või osagi sellest, mis annab elule ja surmale väärtuse.

Siin plahvatusohtlikus maailmas, kus meie suurinkvisiitorid ajaga võidu joostes püüavad rajada surmaimpeeriume, tuleb teadlikult taotleda rahu rahvaste vahel, mis ei põhineks orjusel; vaid siis saame jälle tööd ja kultuuri nautida ning koos luua uue inimühenduse. Pole kindel, kas me seda võimsat ülesannet iial täita suudame. Ometi on kindel, et kõikjal maailmas leidub neid, kes toetuvad tõe ja vabaduse ühtsusele ning oskavad selle eest ilma vihata surra. See põlvkond, tema eneseohverdus väärib tunnustust. Kõhklemata nõustun talle loovutama selle au, mida ta mulle täna osaks saada laseb.

Püüdnud selgitada kirjanikukutse suurust, oleme nüüd jõudnud kirjaniku reaalse positsioonini, mille ta saavutab, jagades oma autiitleid võitluskaaslastega. Kergestihaavatav, ent ometi järeleandmatu, otsusekindel, kuid kannatlik, luues oma teoseid häbenemata, ent ka ülbuseta kõigi silme all, heideldes lakkamatult valu ja ilu vahel – ning määratud lõpuks oma kahestunud olemusest sünnitama loomingut, mida ta püüab kesk ajalootorme visalt üles ehitada. Kes võiks kõike seda arvesse võttes oodata temalt lõplikke lahendusi ja täiuslikke moraaliõpetusi?

Tõde on alati salapärane tabamatu, mis tuleb igaühel endal vallutada. Vabadus on ohtlik, temaga elada on sama raske, kui olla kestvas vaimustuses. Neile mõlemale eesmärgile peame vaevaliselt, ent ometi sihikindlalt lähenema, olles teadlikud oma ajalistest nõrkustest sel pikal teel.

Milline kirjanik julgeks ennast puhta südametunnistusega pidada vooruste mõõdupuuks? Mis minusse endasse puutub, pean uuesti kinnitama, et mina see pole. Ma pole kunagi tahtnud lahti öelda olemise rõõmudest, valgusest, vabast elust, milles olen üles kasvanud. Ent kuigi sellistest suurtest igatsustest tulenevad mitmed minu eksimused ja vead, on nad kahtlemata aidanud mul oma elukutset paremini mõista ja aitavad mind tänaselgi päeval seista siin, tunnustusesärast pimestatuna, mõeldes kõigile üle maailma hajutatud vaikijaile, kes elavad reaalselt ainult mälestustes ja tunnevad kergeid, vabu õnnehetki vaid unistustes.

Arutlenud, kes ma enda arvates tõeliselt olen, tunnen end nüüd veidi vabamalt, sest olen mingil määral saanud teie silmade ette tuua ka selle tunnustuse ulatust ja suurejoonelisust, mida te mulle osutate; vabamalt julgen öelda sedagi, et võtan teie tunnustust kui austusavaldust kõigile neile inimestele, kes kannavad samas võitluses pearaskust, ent keda vastutasu asemel sageli tabavad hoopis ebaõnn ja tagakiusamine. Mul jääb üle ainult teid sügavalt ja südamlikult tänada ning anda teile minu avaliku tänu märgina vana ja igikehtiv ustavusvanne, mille iga tõeline kunstnik annab endale omaette iga päev.

Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: ajakiri Noorus 1988, nr 6, lk 27-28; ilmunud ka järelsõnana teosele: Albert Camus, "Katk", kirjastus AVITA, Tallinn 1996

¹ Albert Camus, "Katk", tõlkinud Henno Rajandi – teostekogumikus "Sisyphose müüt", Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 212

² Albert Camus, "Mässav inimene", tõlkinud Leena Tomasberg, sari Avatud Eesti raamat, Vagabund, Tallinn 1996, lk 264

³ Albert Camus, "Caligula", tõlkinud Ott Ojamaa – teostekogumikus "Sisyphose müüt", lk 434-435
Caligula lemmikväljendiks oli: "Vihaku, peaasi et kardavad". Üks sõjatribuun "torkas hullu keisri surnuks". Järgnevate ajalookirjutajate kohta aga kinnitab Hardi Tiidus, pajatades keisri paljudest julmadest tegudest, et "nad kõik vihkasid teda." ("Vana hõbe. Lugusid Vana-Kreekast ja Vana-Roomast", kirjastus Ilo, Tallinn 1997, lk 186-189).

⁴ Olen kirjutanud ka artikli "21. sajandi eurooplane Albert Camus" – raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 83-87

⁵ Camus sündis Alžeerias ja Nobeli-kõne pidamise ajal oli parasjagu käimas Alžeeria sõda.

⁶ Tõlke esmailmumisel lipsas siia ootamatu viga: oli trükitud mitte "kahekordse", vaid "kaheksanda" koorma. Üllatusega kuulsin mõnelt oma tuttavalt, et nad ei osanud seda võtta kui trükiviga, vaid pidasid säärast hämarfraasi hoopis mingiks kirjaniku eriliseks salatarkuseks!

⁷ Siin viitab Camus stalinlikele kohtulavastustele, mis toimusid peamiselt aastatel 1936-38.