Ülevaade. Kirjandusaasta 2022

Lilli Luuk Klassikaraadio saates
Lilli Luuk Klassikaraadio saates "Gogol". Autor/allikas: Klassikaraadio

ERR kultuuriportaali seekordne kirjandusaasta kokkuvõte on varasemast veidi erinev: kui seni oleme palunud küsitluses osalejatel teha endapoolse ülevaate kogu kirjandusaastast, siis tänavu andsime neile lihtsama (või äkki hoopis keerulisema?) ülesande valida välja üks raamat, mis möödunud aastast enim meelde jäi.

Kultuuriportaali kirjandusaasta ülevaates osales 34 kirjanduskriitikut ja -spetsialisti: Taavi Hallimäe, Anneli Leinpere, Hanna Linda Korp, Tiit Aleksejev, Pille-Riin Larm, Maarja Vaino, Reet Weidebaum, Andrei Liimets, Saara Liis Jõerand, Reijo Roos, Kaspar Viilup, Lisanna Lajal, Andra Teede, Tõnu Karjatse, Imbi Paju, Gert Kiiler, Indrek Mesikepp, Mart Pechter, Elisa-Johanna Liiv, Krista Kaer, Carolina Pihelgas, Indrek Koff, Paavo Matsin, Berk Vaher, Aivar Kull, Janne Andresoo, Jaanika Palm, Katrin Viirpalu, Elle-Mari Talivee, Marek Tamm, Peeter Sauter, Ester Urbala, Jan Kaus, Heili Sepp ja Joosep Susi.


Taavi Hallimäe

kultuurikriitik

"Vastutustundlik ese. Disainiideoloogia ajalugu tuleviku tarbeks" (EKA, koostanud Marjanne Van Helvert)

Millised probleemid jäävad meist maha? Me ju tegelikult teame sellele vastust, sest märgid nendest on ilmselged. Kas on aga viise, kuidas hakata erinevatele keskkondlikele ja sotsiaalsetele probleemidele ning seeläbi kapitalistlikule majandussüsteemile endale vastu? Kas juhul, kui disainerid teeksid oma tööd teistest põhimõtetest lähtuvalt, ei võiks me liikuda parema homse kujundamise poole? Marjanne van Helverti koostatud raamat, mis Keiu Krikmanni poolt sel aastal eesti keelde tõlgiti, ja mis mõtestab kriitiliselt ringi senist disainikaanonit, toob välja, et keskkondlikult ja sotsiaalselt vastutustundlikku disaini on tehtud ka meile eelnevatel sajanditel. Helverti raamatu positsioon mõjub virgutavalt, sest kuigi see tutvustab erinevaid aspekte lääne disainist, mis vastandusid valitsevatele tootmisviisidele ja tarbimisharjumustele, ollakse seal mõtetega juba tänases ja homses päevas. Ott Kagovere kujundus, mis toob sisse erinevaid eesti kaasaegseid graafilisi disainereid, seob "Vastutustundliku eseme" siinse keskkonnaga. Lõpuks tundub see isegi loogiline, sest nii nagu me ei peaks nägema üha uut hoogu saavaid probleeme lahus lääne ühiskonnas tehtud kunagistest valikutest, nii ei tuleks meil ka iseennast eraldada globaalsetest probleemidest, või kui soovite – nende võimalikest lahendustest.


Anneli Leinpere

kirjanduskriitik

Erkki Luuk "Ülireaalsuse päritolu" (Vabamõtleja sari)

(Üli)reaalsuse päritolu koondab valiku Erkki Luugi kirjutisi ajavahemikust 1999--2022. Luugi kirjutusviisi teeb köitvaks kaemusliku ja teadaoleva põimimine. Selles protsessis lisandub sageli ka huumori aspekt. Oluline on, et kogust leiab poolenisti põrandaaluses ajakirjas Vihik ilmunud kirjutise "Eksperimentaalne tekst: kummitused ja predikaadid" (2008). Väheoluline pole ka asjaolu, et 2022. aasta oma koleduses lõpetas üldisemalt mingi perioodi ja ühiskondliku unelma. Seetõttu on kokkuvõtted praegu kindlasti vajalikud. Teos pakub lisaks spetsiifiliste kultuurinähtuste analüüsidele ka mõningase kokkuvõtva pilgu Eestis valitsenud mentaliteedile jms eelmainitud perioodil.


Hanna Linda Korp

Värske Rõhu peatoimetaja

Andrus Kasemaa "Ema tuba" (EKSA)

Andrus Kasemaa räägib romaanis "Ema tuba" teemast, mis on kaasaegsest eesti proosast peaaegu täielikult välja jäänud - sellest, mis tunne on olla üks neist 300 000-st, kes elab suhtelises vaesuses, kelleni meie Suur Edulugu jõudnud ei ole, kellel riik iga kolme ja poole aasta tagant külas käib nagu ühes "Tujurikkuja" sketšis. Kasemaa kirjutab lääpavajunud põrandatest, odavast saepurumööblist, külmadest peldikutest, koledatest riietest, lipendavatest tapeetidest ja muust olmest, mis kipub vaesust väliselt defineerima, kuid ennekõike kirjutab ta kõige sellega kaasnevast häbist ning meeleheitlikust katsest see häbi ära ajada, ära unustada, maha põletada. Kasemaa viimatiste luulekogude nüüdseks juba tüütuna mõjuv lihtsameelne ja üheplaaniline ausus on "Ema toas" saanud uue väljundi: mida vingema vindiga ta ema viletsat tuba kirjeldab ja uuest puhtast elust unistab, seda enam saab selgeks, et ainult sellised äärmused ja absoluudid suudavadki selgitada vaesust (ükskõiksele? vaimust vaesele? Exceli usku?) eestlasele.


Tiit Aleksejev

Eesti Kirjanike Liidu esimees

2022. aastal ilmunud raamatute hulgas on esimene valik David Šahari romaanitsükli "Purunenud anumate palee" neljas osa "Ningal", mille on eestindanud Kalle Kasemaa. Tegemist on romaanikunstiga selle kõige puhtamal kujul, milles on kummalised peegeldused luriaanliku kabalast. David Šahari on võrreldud Marcel Proustiga, aga teksti rikkuse poolest võiks Prousti võrrelda pigem Šahariga. 

2022. aasta raamat oli Hieretheos Vlachose "Üks öö Püha Athose mäe kõrbes", mis on küll ilmunud juba seitse aastat tagasi. Olin lugemist edasi lükanud arvates ekslikult, et tegemist on millegi vagatsevaga, aga võimalik, et sõjast põhjustatud vaimse kriisi aasta oligi see kõige õigem aeg "Ühe öö" avamiseks.

Pille-Riin Larm
Sirbi kirjandustoimetaja

Lilli Luuk "Kolhoosi miss" (Saadjärve kunstikeskus)

Tõstan tänavu ilmunud raamatute seast esile Lilli Luugi novellikogu "Kolhoosi miss". Ootasin selle teose ilmumist ning ei pidanud pettuma, novelliauhinna pälvinud lugude kõrval avaldavad muljet teisedki. Mitmes jutus elustab Luuk 1980. ja 1990. aastate ääremaa. Noore tegelase silmade kaudu avanev vaade võib tunduda tume ja kalk, aga nii oligi: palju lootust, kuhtumist, longerot ja surma. Luugi lood on hämmastavalt detaili- ja atmosfääritäpsed ning samal ajal piisavalt universaalsed, nende sündmustik võiks aset leida kus tahes Saadjärvest Tihemetsani, Eesti on niisuguseid jumalast hüljatud paiku täis.

Üllatas hoopis Luugi romaani "Minu venna keha" ilmumine enne novellikogu ning seejärel autori väljajäämine debüüdiauhinna kandidaatide nimekirjast.

Maarja Vaino
Tallinna Kirjanduskeskuse direktor


2022. aastal ilmus mitmeid olulisi nn metakirjanduse teoseid, mis jäävad vaieldamatult eesti kirjandusvälja mõjutama. Maarja Unduski Ellen Niidu ja Aivar Kulli August Gailiti monograafiatele sekundeerib aasta lõpus ilmunud Rein Veidemanni "Järjehoidja", mida võiks nimetada ühe-mehe-kirjanduslooks, täpsustusega, et tegemist on 21. sajandi kirjanduslooga. Üle saja kirjandusliku portree, teose analüüsi, kirjandusloolise ekskursi, veidemanlikult kire ja pühendumusega kirjutatud, laiemasse konteksti asetatud, taeva kõrgustesse püüdlemas. Kui uue aasta jaanuari lõpus tähistame esimest eesti kirjanduse päeva, siis "Järjehoidja" on hea raamat eesti kirjandusega järje peale saamiseks.

Reet Weidebaum
"Aktuaalse kaamera" kultuuritoimetaja

Aasta parim algupärand ja parim tõlge:

Carolina Pihelgas "Vaadates ööd" (Kaksikhammas)

Carolina Pihelgas on tasapisi läbi poeesia ja proosaluule jõudnud välja esimese romaanini. Mulle meeldis see raamat esimesest silmapilgust: kaunis köide ja tihke sisu. Selles loos on mastaapi, poeesiat, ootamatud põiked ajalukku. hoiab meeled ärkvel algusest lõpuni. Hea raamat!

Anni Kytömäki "Margarita" (Vesta, tõlkinud Toomas Tallo)

See oli lummav ja võimas lugemiselamus, lihtsalt oma haarde ja sügavuse, tegelaste vaikne kasvamine peategelasteks oli nauding omaette.

Andrei Liimets
kultuurikriitik

Tõnis Tootsen "Ahvide pasteet" (Kaarnakivi)

Kuna üht valida on keeruline, on kole kiusatus soovitada ka Veiko Tammjärve "Rehepapi" koomiksitõlgenduse kunstiliselt vapustavat teist osa või Serhii Žadani sügisel Eesti keelde tõlgitud "Internaati", lohutult valusat lugu teekonnast läbi Ukraina lahingutandri. Eriti soojalt saagu aga soovitatud "Ahvide pasteet" – maailma esimese kirjutama õppinud ahvi elulugu. Osalt ulme, osalt satiir, osalt autobiograafia, osalt poliitfilosoofiline mõtisklus – ennekõike aga nutikas ja vaimukas kõverpeegel troonist, millelt looduse kroon maha libisema kipub.

Saara Liis Jõerand
Värske Rõhu tegevtoimetaja

Sally Rooney "Kaunis maailm, kus sa oled" (Varrak, tõlkinud Triin Tael)

Mitmete kriitikute põrmustatud, kuid lääne keskklassi pühapäevalugejate seas ometi palavalt armastatud Sally Rooneyl ilmus tänavu eesti keeles kolmas romaan, Triin Taela tõlgitud "Kaunis maailm, kus sa oled". Autor ja tegelased on eelmiste teostega võrreldes suuremaks kasvanud ning tulemus tekitab kahetist vastukaja - kas lõpuks ometi küps, kaasaelatav ja täpne tänapäeva ühiskonnas elamise ja suhtlemise võtmeküsimuste käsitlus või "kirjutaks nii, nagu Rooney, aga ei tea enam, millest täpselt"-naistekas. Mulle tundus seekord natuke viimast, aga mõnus oli lugeda sellest hoolimata. Ja mõnus on sellest raamatust rääkida. Mõnu on oluline.

Reijo Roos
kirjanik

"Lõpetamata linn" (EKA, koostanud Toomas Tammis, Andres Ojari, Andres Alver, Johan Tali)

PS! Autor kasutab ü-tähe asemel y-tähte.

Kyll juba eelmise aasta lõpus ilmunud teos Tallinna probleemidest ja tulevikuväljavaadetest on ikka sama aktuaalne, saanud sel aastal palju tunnustust ning nyydseks on sellest tehtud ka seitsmeosaline samanimeline telesari.

"Lõpetamata linn" näitab, kuidas oleks võimalik Tallinnast kasvatada maailmatasemel polytsentrilist pealinna. Kui hakata endale teadvustama, kui meeldiv on Tallinnas elada või punktist A punkti B liikuda, siis ilmneb erinevaid ebakohti alustades pudelikaeltest ja lõpetades rohekoridoride puudusega. Talsingis elades sõidan regulaarselt kahe pealinna vahet ja olen tihtipeale mõelnud, miks ei ole ka Talsingil oma tulevikuvisiooni. Kui Helsingil on Greater Helsinki Vision ja Tallinnal nyyd samuti oma tulevikunägemus 2050. aastaks, siis võiksime mõelda ka Greater Talsinki Vision 2050st ning mis kasu see meie Eesti-Soome kasvavale metropollinnale tooks.

Kaspar Viilup
ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja

Jurga Vilė ja Lina Itagaki "Siberi haiku" (Draakon & Kuu, tõlkinud Tiina Kattel)

Suurem osa 2022. aastal ilmunud olulisematest teostest ootab endiselt öökapil oma järjekorda, kuid vähemalt üks tänavu ilmunud teos on minu isikliku taju jaoks niivõrd oluline, et seda lihtsalt peab eraldi rõhutama.

Pean silmas Jurga Vile ja Lina Itagaki graafilist romaani "Siberi haiku". Korraga tabatakse siin kaht märki: esiteks ilmub meil endiselt piinlikult vähe graafilisi romaane ja koomikseid, eriti just selliseid, mis ühendavad hea loo ja tugeva kunstilise lahenduse. Teisalt ei tea me praktiliselt mitte midagi läti ja leedu kirjandusest, kuid nüüd näeme leedu graafilist romaani!

Lisaks on tegu ka lihtsalt tõeliselt emotsionaalse ning dünaamilisest jutustatud looga, mis näitab, kuidas on veel võimalik küüditamisest rääkida.

Lisanna Lajal
kultuurikriitik

Vanessa Springora "Nõusolek" (Kultuurileht, tõlkinud Anna Linda Tomp)

Vanessa Springora kõmulise esikromaani "Nõusolek" ilmumine eesti keeles on kindlasti oluline sündmus kirjandusmaastikul. Omaelulooline jutustus 14-aastase tüdruku suhtest endast pea kolm korda vanema mehega on keerulisest sisust tingitult pandud kirja äärmiselt lihtsas vormis ja sobib seega hästi käsitlemiseks ka põhikoolide õppekavas.

Andra Teede
kirjanik

Vahur Afanasjev "Rail Baltic" (Vemsa)

Minu aasta raamat on Vahur Afanasjevi "Rail Baltic". Kuigi teised autorid kirjutasid ka sel aastal olulisi teoseid, siis Vahur ei kirjuta enam ühtegi. See tundub mulle nii armetult lõplik.

Tõnu Karjatse
kultuuriajakirjanik

2022 oli sõja-aasta. Jonathan Littelli "Eumeniidid" (tlk. Heli Allik. Varrak, 2022) ja Mihhail Šiškini esseekogumik "Sõda või rahu" (tlk. Tiiu Relve, Krista Räni. LR 35–37/2022) moodustavad ajakohase ja valusalt puudutava paari. Littelli monumentaalne sissevaade Teise maailmasõja õudustesse läbi Natsi-Saksamaa karjääriohvitseri silmade ning Šiškini esseevormis ülevaade ja analüüs Nõukogude Venemaast tänapäeva Venemaani täiendavad teineteist, tehes ka kõige puupäisemale lugejale selgeks, milline on see taak, millega Euroopa praegu silmitsi seisab. Littell näitab, et inimese koletislikkus tõusetub väga lihtsatest instinktidest, nagu enese alalhoid, läbilöögi- ja tunnustuseiha, Šiškin selgitab, kust me tuleme ja mida endaga kaasas kanname. Mõlemad raamatud on ilmunud juba aastaid tagasi, aastal 2022 on Euroopa aga taas sõjas, mille eest hoiatasid nii Littell kui ka Šiškin. Meie, lugejate ülesanne, on sellest olukorrast välja tulla mineviku vigu kordamata. Keegi ei taha ju olla rööpmeseadja kurjuse raudteel.

Imbi Paju
kirjanik

Katrin Lauri "Tunnistaja" (Hea Lugu)

Minu jaoks on 2022 aasta kõige võimsam romaan režissööri ja kirjaniku Katrin Lauri "Tunnistaja". Teos on nagu kollektiivne psühhoanalüüs läbi kultuuri ja ajaloo. Romaanis kohtuvad 30ndate Eestis katoliku preester Eduard Profittlich ja haritlane, juunikommunist Nigol Andresen, kelle kaudu lugeja saab tunnistajaks raamatus kirjeldatud sündmustele nii nagu need kaks peategelast neid nägid ja läbi elasid. Lugeja saab tunnistajaks rahuajale ja surmale Kirovi vanglas.

Romaani näitelava on aga palju laiem, see on terve ühe aastakümne elukaar. Minu jaoks koonduvad Katrin Lauri suurteosesse Jaan Krossi kirjutamise pärand, Arved Viirlaiu missioon hoida väikest inimest ja kultuuriruumi ning Ants Orase julgus ja tarkus näidata Eesti näite varal ajaloo kulgu. Kõiki neid kirjanikke ühendab armastus elu ja vabaduse vastu ning õiglus.

"Tunnistaja" on raamat ühe riigi kasvamisest, igapäevaelust, pöördelistest sündmustest riigi elus, hingede ostmisest, reetmisest ja inimelu suurusest, aga ka äärmisest egoismist, mis saab elujõudu ideoloogiatest. Tegelaskond on lai. Kirjanik ei võta mingit seisukohta, ta on üheksa aastat arhiivides töötanud ja ta lihtsalt kirjeldab, et me näeksime, et me teeksime vahet heal ja halval, et me saaksime endast aru ja astuksime lugejatena endaga dialoogi. Raamat on mahukas, kuid sa loed selle hinge kinni pidades kiiresti lõpuni. Raamatu viimases kolmandikus, alates lk 598 tempo tõuseb ja luubi alla lähevad 1940.–41. aasta sündmused, mis kajavad vastu tänases päevas. Me näeme oma silme all, kuidas rahu pudeneb käest. Kõik, kes imestavad, kuidas see võis juhtuda ja uuesti võib juhtuda, saavad vastuse, mis annab võtme mitte loobuda, mitte anda alla. Katoliku preester Eduard Profittlich oli võtnud Eesti kodakondsuse. Kui NKVD ülekuulaja Ivanov pakub talle koostöövõimalust, ütleb preester: "Ma ei saa teie ettepanekut vastu võtta." Ivanov vaatas Eduard Profittlichile mõtlikult otsa: "Igaühte saab osta, oleneb ainult hinnast." "Neid, keda Jeesus on ristil lunastanud, ei saa osta ega müüa," vastab talle preester.

Gert Kiiler
kirjanik

Matthew Perry "Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi" (Tänapäev, tõlkinud Sash Veelma)

55-aastase "Sõprade" staari Matthew Perry sel aastal ilmunud elulooraamat on ühtaegu lõbus, aga ka kurb lugemine. Ehkki raamatus saavad käsitletud kõik olulisemad episoodid Perry näitlejakarjääris, on see eelkõige lugu tema deemonitest ehk siis sõltuvustest, mis paraku käisid käsikäes. Ja neist jagusaamisest. Sarnaselt Perryga imestan ka mina pärast selle lugemist, et kuidas mees üldse veel elus on. Nii et tegelikult võiks see olla ka õpetlik lugu neile, kes pole ülearu suured Matthew Perry talendi asutajad. Aga loomulikult on "Sõprade" fännidel põnevam jälgida, millises konditsioonis näitleja eraeluliselt oli, kui toimus midagi olulist teleekraanidel.

Raamatut lugedes tuli mul korduvalt pähe paralleel Mihkel Raua menukist enesepaljastusega "Musta pori näkku", ainult, et Perry probleemid olid suuremad, astmel 10.

Indrek Mesikepp
Loomingu peatoimetaja

Lilli Luuk "Kolhoosi miss" (Saadjärve kunstikeskus)

Lood on hästi kirjutatud ja komponeeritud. Kohati ütleb autor palju ka ütlemata jättes. Tegelaskujud on psühholoogiliselt usutavad, olud on meieni toodud oskuslikult – psühholoogiline realism parimas mõttes. Mõjuvalt, kohati rusuvalt on edasi antud nii erinevatele ajastutele iseloomulikud kui ka üldinimlikud pained. Põgusalt mainitud detailid tekitavad äratundmist. On tabavaid võrdlusi, millega ei liialdata. Domineerima jäävad ikka inimeste mõtted, tunded, aistingud ja süžee, mitte autoritekst.

Lilli Luugi jutud ei ole lühikesed miniatuurid, vaid klassikalised novellid – meid viiakse mitmemõõtmelisse maailma ja lastakse tegelastele pikalt kaasa elada, enne kui saabub lõpp. Puänt ei ole kunagi literatuurselt kunstlik.

Teksti lugeda on kerge, aga kerge see lugemine ei ole.

Mart Pechter
kirjanduskriitik

Kurt Vonnegut "Titaani sireenid" (Tänapäev, tõlkinud Tiina Randus)

Eestis vaieldakse tihti, kas Vonneguti parim teos on "Tapamaja, korpus viis" või "Tšempionide eine". Need on mõlemad muidugi väga head (selle juures pole vähem tähtis ka Valda Raua tehtud legendaarsed tõlked), kuid mina armastan hoopis "Titaani sireene" rohkem kui neid kahte.

Üks põhjus on see, et kuigi Vonnegut armastab ulmelisi elemente ka muidu oma teostes kasutada, on siin terve teos lausa häbematult 1940ndate pulp-ulme stiilis üles ehitatud. Kuidas teistmoodi nimetadagi lendavate taldrikutega tehtud reise Marsile, Merkuurile ja Titaanile?

Kuid nende dekoratsioonide taga on puhas ja ehe kierkegaardlik absurdism, mis ulatub üksikutest tegelastest kogu inimkonna ja isegi tulnukate saadiku saatuseni. Lahendatud on see eksistentsialistlik küsimus veel palju paremini kui "42" Douglas Adamsi kuulsas raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas".

Lisaks on kogu lugu sirgjooneline ja selge, ilma liigsete kõrvalepõigeteta, mille osas Vonnegut teinekord tuntud on. Samuti ei lange autor absurdist edasi nihilismi, vaid lõpetab kogu jutu lausa üllatavalt soojalt ja kaastundlikult. "Titaani sireenid" on aegumatu kvaliteediga, seda täna ja 22 aastat tagasi.

Elisa-Johanna Liiv
Puänt raamatupoe eestvedaja

Lucia Berlin "Koduabilise käsiraamat" (Kirjastus Toledo, tõlkinud Jüri Kolk ja Kaisa Kirotar)

Berlin paneb lugeja silmitsi alkoholismiga, omadega puntras suhetega, seksuaalse ärakasutamisega, põrandaalusega abordikliiniku ja palju muuga ning suudab seejuures lugejat veenda elamise imes. Vapustav ja vahe kogumik!

Krista Kaer
Varraku peatoimetaja

Claire Keegan "Sellised väikesed asjad" (Varrak, tõlkinud Liina Soots ja Tõnu Soots)

Sel aastal on ilmunud palju häid, mahukaid ja vapustavaid raamatuid, mis kirjeldavad suuri sündmusi, suuri pöördepunkte ja maailmamuutvaid valikuid. Valisin siiski hoopis selle pealtnäha õblukese raamatu ja valisin sellepärast, et Keeganil on imeline oskus näidata, kuidas väikesed asjad määravad selle, milliseks kujunevad meie maailma suured ja paljusid inimesi mõjutavad asjad. Need väikesed asjad on sageli peaaegu märkamatud, nende valikutega puutub iga päev kokku peaaegu igaüks meist ning need kujundavad meie maailma näo. Keegan kirjutab enamasti lühijutte ja jutustusi, tema "Sellised väikesed asjad" jõudis Bookeri preemia lühivalikusse ja jutustuse "Kasulaps" põhjal tehtud iirikeelne film "Vaikne tüdruk" kandideerib Oscarile.

Carolina Pihelgas
kirjanik

Lilli Luuk "Kolhoosi miss" (Saadjärve kunstikeskus)

Lilli Luugi kirjandusse tulek on üks parimaid asju, mis viimasel ajal eesti kirjanduses juhtunud on. See novellikogumik on tihe, poeetiline, sügavike kohal võnkuv, puudutav, pisut sünge, aga kindlasti mitte süngem kui elu ise.

Indrek Koff
kirjanik, tõlkija

Innocentius III "Inimolu viletsusest" (Tallinna Ülikool, tõlkinud Marju Lepajõe)

Tänavu tuli trükipressi alt raamat, ilma milleta elu hakkas iga aastaga aina võimatumaks muutuma. Lõpuks ometi sai see nüüd valmis ja jääb kõigi eestlaste südameid rõõmustama igavesest ajast igavesti. Kiidetud olgu Tallinna Ülikooli kirjastus ja Marek Tamm, et nad ei lasknud Marju Lepajõe alustatud tööd unustusse vajuda, vaid täiendasid seda vajalikuga ja andsid Innocentius III maailmapõlguse-traktaadile "Inimolu viletsusest" võimaluse ilmavalgust näha! Hädade ja kannatuste aastasse sobib see inimlike õuduste ammendav loetelu eriti hästi, aga nagu juba öeldud – see tekst on tulnud, et jääda.

Paavo Matsin
kirjanik

Sadeq Hedayat "Lunastust lootes. Valik jutustusi" (Ilmamaa, tõlkinud Üllar Peterson)

Pärsia kõrgaristokraadi Hedayati kolmas eesti keeles ilmunud jutukogu mõjub lugematute naiivpsühholoogiliste nüüdisaja teoste kõrval täieliku irvitava über-ilmutusena. Kirjanik oleks nagu ise just saabunud tagasi kuskilt müstilisest tulekummardajate pühakojast või pöördunud vaimuna koju zoroastristlikust laibatornist, et tõmmata ka meid, lugejaid, oma morbiidse dekadentsi täiuslikku pöörisesse. Meile demonstreeritakse ridamisi tegelasi, kellel pole elus mingit lootust, kes on jäänud ühtviisi jalgu nii lagunevale traditsioonilisele maailmale kui ka moodsale ajale. Mõned neist on ise süüdi, teised aga on juba sünnipäraselt saatusest märgitud. Unikaalselt julm ja halastamatu meistriteos, väga kasulik lugemine igale inimesele, kes tavatseb oma elu üle kurta.

Berk Vaher
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees

Tõnis Vilu "Kõik linnud valgusele" (Loomingu Raamatukogu)

Esimest korda lugesin selle luulekogu ühe jutiga läbi aprillis Hispaaniast naastes, varahommikuses lennukis, unesegaseis kõrvus mootorite undamine ja Saulti kooriplaat "Air" – selgemate muljete asemel jäigi meelde selline ergav unenäoline võbin, mis kehutas kunagi uuesti ja tähelepanelikumalt lugema. Ja siis suvel maal olles käisin igal õhtul meres ujumas ning pärast tühjal rannal lugesin luuletuse või paar, keskendunult, aga ikka sama palavikuliselt ja ahmides. Aare Pilv kirjutas Tõnise raamatule Vikerkaarde arvustuse "Tänukiri", millest too eleva, äreva ja ülelugemistest kahanematu äraseletamatuse tunne mulle väga omane ja lähedane ette tuli. Seda kogu on peetud ka mingiks meelehaiguse manifestiks, aga mu jaoks on see lihtsalt tunnistus äärmise kogemusliku, kujundliku ja keelelise intensiivsuse võimalikkusest poeesias ajal, mil laiemaile massidele pigem mõni luule-Lidl tarbimisrahuldust pakub.

Aivar Kull
kultuuriloolane

Innocentius III "Inimolu viletsusest" (Tallinna Ülikool, tõlkinud Marju Lepajõe)

Aasta kõige moodsam, aktuaalsem, üllatavam ja raputavam raamat oli minu jaoks teos, mis on kirjutatud üle kaheksasaja aasta tagasi: noore kardinali ja hilisema paavsti Innocentius III kirja pandud, metsikus inspiratsioonihoos sündinud armutult lõikav traktaat "Inimolu viletsusest". Justkui samasuguses jumaliku inspiratsiooni seisundis viibis ju pidevalt ka traktaadi tõlkija ja kommenteerija, unustamatu Marju Lepajõe (1962–2019), kelle peale pärast tema ootamatut lahkumist ikka mõtlen jahmatuse ja imetlusega: mis see siis nüüd õieti oli?! Praegusel kriiside ajal pakub "Inimolu viletsusest" – nagu ka Marju Lepajõe olemasolu meie kultuuris – mingit üle aegade ulatuvat igavikulist lohutust.

Janne Andresoo
Rahvusraamatukogu direktor

Bernardine Evaristo "Tüdruk, naine, keegi teine" (Rahva Raamat, tõlkinud Heili Sepp)

Aasta lugemiselamuseks pean Bernardine Evaristo romaani "Tüdruk, naine, keegi teine". Miks? Sest see on hoogsalt-haaravalt jutustatud poeemjas teos, milles jälgitakse kaheteistkümne Briti naise elu ja valikuid. Tegevuspaik on Inglismaa ja ajaraam avar: hõlmab sajandi ning veel natuke peale. Pilt, mis välja joonistub, on panoraamne. Väga erineva taustaga kangelannad, kelle lood romaanis haakuvad-põimuvad, on kõik otsimas kedagi või midagi. On kirge, on huumorit, on tundlike teemade käsitlemist. Mitmekülgselt andekas Heili Sepp on loonud suurepärase tõlke. Imetlen, kuidas tal on õnnestunud leida inglise keele allkeeltes kirjutatud tekstiosadele nii tabavad eestikeelsed vasted. Ta on kasutanud selleks meie murrete rikkust. Toon esile ka kirjastuse Rahva Raamat julguse nii keeruka vormimustriga teost avaldada. Bernardine Evaristo on Briti kirjanik ja loovkirjutamise professor. Romaan "Tüdruk, naine, keegi teine" pälvis 2019. aastal Bookeri auhinna.

Jaanika Palm
lastekirjanduse uurija

Kadri Kiho ja Stella Salumaa "Endel ja Kati" (Päike ja Pilv)

Minu jaoks oli 2022. aasta kõige üllatavam teos Kadri Kiho ja Stella Salumaa "Endel ja Kati" (Päike ja Pilv), kuna selles on küll vaimukust ja lusti, kuid ka sügavam, praeguses ühiskonnas vägagi esil olev vaimse tervise teema ning keeletundlikkus laseb tõmmata paralleele ka arutlustega keeleküsimuste üle.

Raamatu vaieldamatu pluss on ka see, et pilt ja sõna kujundusega kenasti ühtseks tervikuks seotud, nii et seda on mõnus käes hoida ja lugeda. Sobib muide suurepäraselt nii lastele kui ka suurtele.

Katrin Viirpalu
"Terevisiooni" saatejuht

Fernando Pessoa "Rahutuse raamat" (Salv, tõlkinud Leenu Nigu)

"Rahutuse raamatust" Sei Shonagoni "Padjamärkmete" stiilis:

Nimed: Fernando Pessoa, Alberto Caeiro, Bernardo Soares, Alvaro de
Campos, Leenu Nigu, Tõnu Õnnepalu, Rein Raud, Asko Künnap.

Asjad, millest peab kirjutama: hingemattev tühjus; üksiolemine pimedas,
kui küünal hetk tagasi ära puhuti; melanhoolia ja tülpimus; teiste
haavamine ja enda haavad; liigsed tunded; Jumala arm.

Asjad, mis ajavad iiveldama: reisimine; salajased asjad nagu intriigid,
diplomaatia, salaühingud, okultism.

Asjad, mida peab teadma: pikali olles ei saa alati kiiresti püsti; öö on
sageli pikem kui päev; päike tõuseb ja loojub – kui mitte siin, siis seal
kindlasti.

Asjad, mis teevad pilgu selgeks: enamik inimesi elab elu, mis kuulub
kellelegi teisele; reetjad reedavad alati; minust rumalamad on minust
tugevamad.

Asjad, mis teevad rõõmu: 237 raamatulehekülge, kollastest lintidest
järjehoidja, 47 aastat elu lugu.

Elle-Mari Talivee
kirjandusteadlane

Tõnis Tootsen "Ahvide pasteet" (Kaarnakivi)

Kuidas heade raamatute kohta öeldagi – vahepeal keerab sisikonna pahempidi, nii terav ja täpne pilk meie kohta (ühtpidi ajab meeleheitele, teistpidi naerma). Väga hästi kirjutatud. Eraldi tahaksin kiita joonealuseid märkusi ning otsekohest kokkuvõtet Edgar Allan Poe ning Friedebert Tuglase loomingust.

Marek Tamm
kultuuriteadlane

Jaak Panksepp, Lucy Biven "Vaimu arheoloogia: Inimemotsioonide neuroevolutsiooniline algupära" (Tallinna Ülikool, tõlkinud Krista Kallis)

Võtsin valikuks kõige viimase loetud raamatu, sest aasta on pikk ja meeldejäävaid raamatuid palju. Kuid "Vaimu arheoloogia" on kindlasti üks selle aasta tähtsamaid teaduskirjanduse eestindusi. Seda mitmes mõttes. Esiteks räägib selles teoses Eesti päritolu maailmakuulus Ameerika psühholoog ja neuroteadlane Jaak Panksepp (1943–2017) meiega esimest korda eesti keeles. Teiseks on see raamat, mis võiks olulisel määral revideerida meie arusaame inimese emotsionaalsest käitumisest. Kui lihtsustavalt resümeerida, siis pärinevad meie afektiivsed hoiakud ajaloo sügavikust, aju iidsetest närvivõrgustikest; meis elab endiselt edasi see ürginimene, keda me tunnistada ei taha. Kuid viimaks ei ole see teos kindlasti klassikaline teaduslik uurimus, vaid filosoofiliselt laetud ja haaravalt loetav arutlus, mis aitab uue nurga alt vastata küsimusele, kes on inimene.

Peeter Sauter
kirjanik

Carolina Pihelgas "Vaadates ööd" (Kaksikhammas)

Loeme koos naabrinaise Lilli-Krõõt Repnauga kordamööda ette Carolina Pihelga romaani "Vaadates ööd". Kolm põlvkonda naisi. Poeetiline, ängistav, valus nõukaaeg, sõjaaegne ja -järgne tehasetöö, elu ühikates, vangilaagris ja vanglas, vägistamised, aga ka õnn juhuvahekorrast pakku saand saksa sõjavangiga, paksult poeesiat. Trööstitus ja hädaorg ja ilu selle kirjeldamisel.

Enim läks peale algus, kus midagi dramaatilist pole, aga vaadatakse, kuidas vana naine ümbritseb ennast mõttetute asjadega, vana prahiga, millest ei suuda lahti lasta ja juba kannad seda isegi kaasas. Kui mitte muidu, siis peas. Elu ja ajalugu, minevikku. Minevikus Carolina soribki. 

Me pole ühislugemisega veel päris lõpuni jõudnud, aga karta on, et miskit valguskiirt sellest nõukaaegsest hädaorust ja piiblipimedusest paistma ei hakka. Näis. Näis, kuidas Carolina otsad kokku sõlmib. Võiksin, aga ei taha lõppu ette ära vaadata. Tahan koos Lilkaga lugeda edasi koos ja tasapisi nagu vanasti veeriti peeruvalgel piiblit.

Carolina lubas järje või isegi kaks kirjutada. Ehk seal keerab elu helgemaks.

Ester Urbala
kirjanik

Berit Kaschan "Täna piisab vähesest" (Püant)

Sobib ikka ja jälle lugemiseks (ka ettelugemiseks) absoluutselt iga ilmaga – talveunisel detsembriõhtul, kirkal aprillipäeval või sumedas augustiöös.

See on luulekogu, mis on hõrk ja tark, soe ja irooniline, terav, armas, aus ning kihilisem ka kõige meisterlikumast vaniljekreemiga koogist.

Eriti soovitan lugeda siis, kui kohe hommikul ärgates on tunne, et täna ei piisa mitte millestki. Paar tundlikult meisterlikku pala sest kogust ajab asja kohe korda.

Jan Kaus
kirjanik

Merlin Sheldrake "Läbipõimunud elu" (Tallinna Ülikool, tõlkinud Krista Kallis)

Olen lõppeval aastal lugenud ilukirjanduse kõrval ohtralt mõttekirjandust ning kuigi ma nautisin väga Leenu Nigu tõlgitud Pessoad, Heli Mägari tõlgitud Bernhardi, Heli Alliku tõlgitud Littelli ja Anti Saare tõlgitud Prousti, pärineb mu aasta raamat hoopis bioloogilt. Merlin Sheldrake'i "Läbipõimunud elu" (Tallinna Ülikooli Kirjastus, tlk Krista Kallis) oli mulle ühelt poolt avastuslik ja teisalt kinnitas mu aimdusi.

Avastuslik seetõttu, et Sheldrake avab kaasakiskuvalt seente maailma – kuidas ikkagi saab mütseel, see "ökoloogiline sidekude", millel puudub kesknärvisüsteem, tegutseda eesmärgipäraselt, võiks öelda, et isegi mõistlikult? Teisalt aga kirjeldab Sheldrake seente maailma samamoodi nagu uuema aja teoreetilised füüsikud kirjeldavad aega ja ruumi: maailm koosneb pigem protsessidest ja seostest, mitte asjadest. See, mida meie näeme asjade kooslusena, on lihtsalt pimedus asjadevaheliste seoste suhtes. Taimepimedus, seenepimedus, ajapimedus, ruumipimedus. Sheldrake'i raamat parandab nägemisvõimet.

Heili Sepp
kirjanduskriitik

Lilli Luuk "Minu venna keha" (Hea Lugu)

Ma ei ole kindlasti ainus, kelle jaoks oli Lilli Luugi nimega raamatukaane nägemine ammu oodatud sündmus. Rõõm oli kahekordne, sest salapäraselt novellistilt ilmus sel aastal kaks teost. Esikromaani võimalikud objektiivsed puudused jätavad mind külmaks, sest just sellisena, nagu see on, puudutas tekst mind isiklikul tasandil väga sügavalt. Sel määral kohakuti olemine on üliharuldane kogemus ja aimasin seda juba pealkirjast.

Äratundmiseks oli teinegi põhjus. Tõlkisin suurema osa aastast romaani, mida vedas sarnaselt "Minu venna kehaga" keele taotlusliku esteetika ja võika kollektiivse trauma paarisrakend. Sellise teksti sees on väga valus olla, kuid see on vajalik valu. Ja viimaks – "Minu venna keha" ise oli hädavajalik, sest selles kohandas novellikirjanik end uue formaadiga. Ma ei kahtle, et järgmine teos on veelgi parem. Ja eks defineeri see tunne ka 2022. aastat tervikuna – ootame järgmist ja usume, et see tuleb parem.

Joosep Susi
kirjandusteadlane

Jaan Kaplinski "Teiste jõgede taga" (EKSA, tõlkinud Märt Väljataga)

Jaan Kaplinski mõttemaailma olevat suuresti kujundanud juba nelja-aastaselt tabanud veider mõte või küsimus, mida Kaplinski on ühel või teisel moel üritanud sõnastada korduvalt. Viimati, vahetult enne 80. sünnipäeva telesaates "OP. Kuidas ikkagi on, et mina olen mina? Kas ikka olen? Ja mida see tähendab? Kuidas sellest rääkida? Mida tähendab J.K.-olemine? Möödunud aastal ilmunud Jaan Kaplinski valikkogu järelsõnas kirjutab koostaja Märt Väljataga, et alates sellest 1945. aasta hakul aset leidnud hetkest "saatiski Kaplinskit hämming selle üle, kuidas saab see võimalik olla, et ühte paljudest maailma asustavatest olenditest saab ta kutsuda "minaks"."

See tuumprobleem on lisaks proosaloomingule ja esseistikale saatnud ka kogu Kaplinski mitmeid suunamuutusi täis luulet. Tema viimaseks jäänud kogus on luuletus, mis mu meelest vaatab neidsamu küsimusi varasemast pisut teise nurga alt. Teadmises, et aeg on otsa saamas.

Mina on lihtsalt puur, milles elab teine Mina,
tema on tiibadega, tugevam ja kangem.
Kunagi jutlustas püha Franciscus lindudele,
nüüd on hakanud too tiivuline Mina, see lind minu sees
jutlustama mulle ja mida paremini ma temast aru saan,
seda arusaamatumaks muutub mulle inimkeel.
Ja minu teine Mina, võib-olla hing,
teeb häält, ja oma tiibadest teadlikuna
lehvitab neid, kipub rinnakorvist välja,
tuletades mulle meelde, et varsti on jälle sügis, jälle talv
ja minul ja temal pole siin enam midagi teha ...


2018. aastal ilmusid teoses "Öö valged liblikad. Wegeneri naeratus" Aare Pilve ja Katrin Väli tõlkes Kaplinski kaks esimest vene keeles kirjutatud luulekogu. Märt Väljataga tõlgitud "Teiste jõgede taga" on kogumik Kaplinski kolmest viimasest luulekogust. Kaplinski olevat kunagi öelnud, et sai ühel hetkel nipi kätte, kuidas luuletusi kirjutada. Julgen arvata, et paljuski on ka ülaltoodud luuletus, nagu ka teised tekstid ses raamatus, Kaplinski lugejatele, austajatele omamoodi juba tuttavad. Vähemasti neile, kes on lugenud Kaplinski luuletusi alates 1980. aastate keskpaigast: siingi võivad kõige argisematest hetkedest tõukuda filosoofilised mõttekäigud, siingi võivad põimuda loodus ja religioossed otsingud, loodus ja inimene. Ja siin küsitakse: mis saab minast?

Julgen igatahes jätkuvalt väita, et Jaan Kaplinski on ainus eesti klassik, kes pole avaldanud mitte ühtegi keskpärast luuletust.

Toimetaja: Kaspar Viilup, Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: