Suure osa kirjandusaasta ülevaatest moodustavad teosed, mida on mainitud vaid ühe korra, ent mitte ainult. Kolmel korral mainiti Piret Jaaksi "Taeva tütreid", Tove Ditlevseni "Kopenhaageni triloogiat", Annie Ernaux' "Kohta", Mihkel Muti teost "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg" ja Sveta Grigorjeva luulekogu "Frankenstein". Kahel korral toodi välja Katrin Lauri "Tunnistaja", Viivi Luige "Kuldne kroon", Nina Lykke "Ega me siin lõbu pärast ole" ja Jaak Tombergi "Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime". Ühe korra mainiti ka Piiblit!

Kultuuriportaali kirjandusaasta ülevaates osalesid Peeter Sauter, Olev Remsu, Arne Merilai, Andra Teede, Kaupo Meiel, Marek Tamm, Elle-Mari Talivee, Mart Jagomägi, Piret Raud, Ilmar Tomusk, Toomas Väljataga, Katrin Viirpalu, Doris Kareva, Reijo Roos, Raul Sulbi, Imbi Paju, Paul-Eerik Rummo, Indrek Koff, Paavo Matsin, Martin Öövel, Kai Väärtnõu, Vallo Kalvik, Jaak Tomberg, Karl Martin Sinijärv, Janika Läänemets, Jaanika Palm, Berk Vaher, Elisa-Johanna Liiv, Johanna Ross, Märt Väljataga, Aivar Kull, Tiit Hennoste, Anneli Leinpere, Heli Allik, Maarja Vaino, Lisanna Lajal, Jan Kaus, Heili Sepp, Aija Sakova, Carolina Pihelgas, Pille-Riin Larm, Andrei Liimets, Saara Liis Jõerand, Joonas Hellerma, Jaan Tootsen, Sveta Grigorjeva, Tõnu Karjatse, Gert Kiiler, Reeli Reinaus, Mart Pechter, Reet Weidebaum ja Piret Voolaid.

Peeter Sauter
kirjanik, kultuurikriitik

Üllatus oli Heikki Kännö "Luuletaja". Korralik vana kooli stiilis tellis. Parafraas Fausti müütidele. Rullub lahti 19. sajandi lõpu Prantsuse provintsis ja just tolle aja romaanide stiilis ja kappab ca 400 lk samal moel läbi mitmete Euroopa provintside, episoodilisteks tegelasteks teiste hulgas Rudolf Steiner ja Friedrich Nietzsche. Peategelane, luuletaja, maadleb saatanaga nagu kord ja kohus, kuigi polegi ise kaklusse vabatahtlikult astunud. Või on. See jääb segaseks kogu romaani jooksul. Ootasin, kui kaua Känno valitud stiilis pinget hoiab ja vastu peab. Ennäe, peab lõpuni. Ei loe ma enam vana kooli tekste, aga sattusin lugema ja ei kahetse.     

Olev Remsu
kirjanik, režissöör, kultuurikriitik

Esmalt austus selle tohutu töö puhul. Kujutan ette neid arhiivi- ja raamatukogutunde, seda sisemist põlemist, seda innukat rõõmu ning neid lugematu hulk uurimis- ja kirjutamistunde, mis on vaja läinud, et niisugune topelttelliskivi kokku saaks. Teemagi – katoliiklus Eestis XX sajandil – on seni ülekohtuselt olnud kuskil ühiskonna tähelepanu ääremail, loodame, et "Tunnistaja" nihutab selle meie fookusele lähemale. Katrin Laur on kujutanud kogu meie ennesõjaaegset katoliiklust, lisaks maalinud sellega ehk mitte kõige tihedamas sidemes olevat meie poliitelu, poliitspektri vasakult paremale, kommunistidest vapsideni, kõik selle läbi tunnetanud ning jagab meilegi oma teadmisi.

Katrin Lauri "Tunnistaja" on mehine lugemine, see on teos, millel on haaret ja pühendumist, teose lühendatud variant  (loomukult ainult autori loal), sobiks hästi kohustuslikuks lektüüriks näiteks gümnaasiumis.

Arne Merilai
kirjandusteadlane

Lugejad ei pruugi seda teada, aga kirjanduse pädevatel uurijatel on ülikoolis raske. Ühelt poolt tõrjub me teadussüsteem Eesti teemasid. Teisalt ei huvita ka kultuurijuhte igananud kirjanike leksikoni ja kirjandusloo uuendamine ning tutvustamine maailmale. Nõme kontekst me preambuliriigis.

Seda enam soovin väärtustada me kirjandusteadlaste tasemel tööd. Tõstan esile kaasprofessor Jaak Tombergi monograafia "Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime." (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. Studia litteraria Estonica 24. 308 lk.). See on tal juba kolmas ulmeteoreetiline teadusraamat.

Jaagu originaaluurimus käsitleb realismi ja teadusulme segunemist tänapäeval, võõra kujutamise arhetüüpsust, düstoopilist tulevikku, kindlusetusetunnet, teleseriaalide utopismi ning kliimakriisi süvenemist. Kas ei tundu intrigeeriv ja värske?

Tombergi kireks on erinevuse kujutamine, millega rikastatakse me kujutlusvõimet ja tegelikkust. Utoopiad keskenduvad just sellele püüule, mis on nende peamine otstarve. Vastandiks on aga totalitarism, kus ja fantaasia vaesestub ja tegelikkus tardub: sunnitakse ühtmoodi mõtlema ja kriitika kaob. Ulmekirjandus viib meid küll teistesse maailmadesse ja aegadesse, kuid tema sügavam ülesanne meie enese segase oleviku korrastamine. Autor seletab põhjalikult lahti, kuidas kujutluspilte sõnastatakse ja ulmemaailmu ehitatakse, kuidas nad toimivad ning kuidas neid tähenduslikult lugeda.

"Hoolikas ja täpselt argumenteeritud raamat," hindas Tõnis Kahu oktoobri Vikerkaares.

Andra Teede
kirjanik, stsenarist

Soovitan Piret Jaaksi raamatut "Taeva tütred". Jaaks on leidnud Eesti ajaloost täiesti unikaalse inimese Anna Hedwig Bülli, kelle elu oli täis seiklusi ja eneseohverdust, ning temast suurepärase romaani kirjutanud. "Taeva tütred" on totaalselt feministlik teos ja tõestab, et naised muudavad maailma, hoolitsedes väetite eest seal, kus mehed põhjustavad kannatusi. Kõik, kes seda raamatut on lugenud, arvavad, et just Jaaks oleks pidanud võitma romaanivõistluse ja ma nõustun täielikult. Ennustan "Taeva tütardele" suurt rahvusvahelist lendu ja varsti kuuleme kindlasti samanimelisest filmist.

Kaupo Meiel
kirjanik, ajakirjanik

Tõstan 2023. aasta kulunud kukilt hea kirjanduse armastajate vaatevälja Paolo Bacigalupi romaani "Laevalammutaja". Aga mitte ainult selle pärast, et see on hea raamat, ja mitte ainult selle pärast, et see on suurepärase triloogia esimene osa, vaid selle pärast, et nimetatud taiesega sai alguse kirjastuse Fantaasia noorteulme sari "Orpheuse kuldraamat". Siiani on sarjas lisaks "Laevalammutajale" ilmunud selle järg "Uppunud linnad" ja klassik Robert A. Heinleini "Võta skafander – paneme minema!".

Algus on sarjal seega kuldne ja puudub vähimgi põhjus, miks ka tulevik ei peaks olema sama kuldne (muide, hop, hop, kodanikud väljaandjad, siin inimene ootab Bacigalupi kolmandat osa pikisilmi, eks ole). Noortele suunatud ulmega on veel säherdune tore lugu, et seda on ka vanainimesel mõnus lugeda, paneb kaasa elama, läheb hinge ja nõnda edasi. Pealegi kirjutatakse lapsikusi hoopis täiskasvanutele, noored on aga terased, neile juba sõrme suhu ei pista.

Marek Tamm
kultuuriteadlane

Pierre Abélard ja Héloïse "Isiklikud kirjad"
Ladina keelest tõlkinud Kaarina Rein
Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023

See 12. sajandi kirjavahetus ei ole kaheksa sajandiga minetanud midagi oma ehedusest ja haaravusest. Tegemist on endise armastajapaari viie pikema kirjaga, kus lahatakse oma kunagise armudraama tagamaid, arutletakse maailma ebaõigluse üle ja pakutakse vastastikku lohutust. Nii rafineeritud kirju tänapäeval oma e-kirjakastist kahjuks ei leia, nii et on suurepärane, et neid saab heas eestikeelses tõlkes raamatust lugeda.

Elle-Mari Talivee
kirjandusteadlane

Mulle läks millegipärast väga korda Loomingu Raamatukogus ilmunud Québeci kirjaniku Dominique Fortier "Paberlinnad" Laura Christine Arba tõlkes. Raamat on luuletaja Emily Dickinsonist, ent see, mis puudutab, on viis, kuidas kirjanikule, kelle elust kirjutatakse, on alles jäetud oma isiklik ruum. Selline õrn, oma fragmentaarsuses habras raamat, mis paneb kujutatud inimesed ja kohad pigem õhus värelema, kui et kuskil püüab väita, et täpselt nii oligi. Ühtpidi on minajutustaja nii pealetükkimatu, tahtmata ületada piiri, mis inimeste vahele jääb, teisal avab ta ennastki ootamatult mängu või piiritu kujutlusega kaasa minnes, pisut justkui peljates, et ootamatu avalus välja naerdakse.      

Mart Jagomägi
kirjastaja

Mul on üks raamat mõttes. Aga see raamat ei võta kokku mitte lõppevat aastat, vaid võtab kokku Hando Runneli 60 loominguaastat. Sellel on 34 autorit ning kannab pealkirja "Nii nagu taevas ja maa ehk 60 aastat Hando Runneli loomingut". See erineb tavalisest kriitikakogumikust selle poolest, et selles on looja ning kriitikud dialoogi asetatud.

Piret Raud

kirjanik, illustraator

Ma ei lugenud kuigi palju uudiskirjandust, lugesin rohkem vanemaid asju, mistõttu ma mingit põhjapanevalt asjatundlikku otsust parima teose osas kindlasti teha ei saa. Sellest hoolimata lasin mõttest läbi kõik tänavused raamatud ja märkasin, et minu aasta esimene ja viimane lugemine moodustavad huvitava paari. Nobelist Annie Ernaux' jutustuse "Koht" (tõlkinud Malle Talvet) ja Anti Saare lühikesi tekstifragmente koondava "Puu põndakul" kirjutamise algtõukeks on mõlema autori puhul olnud isa surm ning soov mõista inimest, kellega neil rohkem kohtuda ei ole võimalik. Ehkki teosed ise on toonilt ja stiililt vägagi erinevad, siis neis mõlemas leidub sedasorti leppimist ja humaansust, mida ma lugejana sel lõppeval karmivõitu 2023. aastal vägagi hinnata oskasin.

Omaette üllatuseks osutusid Anti Saare joonistused, mis tema tekste kahtlemata kaunistavad: need kujutavad puid ja puud on olulised. Olgugi et isast endast on raamatus vähemgi juttu kui puudest, siis on ta kohal puude taga, puudes enestes, autori armastuses puude vastu.

Ilmar Tomusk
kirjanik

Lugesin sel aastal läbi Piibli, algusest lõpuni, iga päev 3-4 lehekülge. Oli põnevamaid ja igavamaid kohti ning teemasid seinast seina: ajalugu, kosmoloogia, sõjandus ja riigivalitsemine, keele- ja hariduspoliitika ning lõimumine, õigus- ja karistuspoliitika, põllumajandus ja karjakasvatus, ehituskunst, sanitaar-epidemioloogia, kulinaaria ning ühiskondlik toitlustamine, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, psühholoogia, kirjandus ja kultuur, hiiglased ja tulnukad, filosoofia, romantika ja intiimsuhted ning palju muud.

Hakkas silma, et ühe tänase konflikti juured võivad peituda ajas, kui Aabraham ja Saara ei saanud lapsi ning patriarhi abieluvälisest suhtest egiptlannast teenijannaga sündis Ismael. 14 aastat hiljem tõi Saara ilmale tõotatud poja Iisaki. Tema ja Ismaeli järeltulijad on vahelduva eduga vägikaigast vedanud viimased 3800 aastat, kahtlen, kas nad lähema paari tuhande aasta jooksul ära suudavad leppida.

Konflikti juuri võib näha ka selles, mida tegi juudi nooruk Taavet hiiglasest vilisti (sellenimelise rahva järgi on Palestiina oma nime saanud) Koljatiga või kahesaja vilistiga, kui Taavet tahtis saada kuningas Sauli väimeheks.

Ning imestama paneb Saalomoni tarkus. Kui meie arutame, kuhu küll kõik moraalsed majakad kaovad, teadis tema juba 3000 aasta eest: enne langust läheb inimese süda ülbeks…

Häid mõtteid on selles raamatus teisigi.

Toomas Väljataga
kirjastaja

Tooksin välja Mihkel Muti teose "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg". Põhjalik, ülevaatlik ja hästi ajastatud. On tehtud suur töö ja tulemus on nauditav.

Katrin Viirpalu
ajakirjanik

Valerio Magrelli "Jää vait, müra!"
Itaalia keelest tõlkinud Maarja Kangro
Nähtamatu Ahv, 2023

Siin on hulganisti otseütlemisi. Ei mingit kaastundlikku veiderdamist - üdini selge ja aus luule.

"Vanadus on hüdraulika küsimus,/mitraalklapp, mis laseb läbi,/uriin, mida kinni ei pea,/pisarad."

Vasakul on tekst itaalia ja paremal eesti keeles. Vasakul luuletaja ja paremal tõlkija emakeeles. Kui erineva tunde keerab südame alla ühes või teises keeles! Minu keeles vajutavad sõnad mõtte raskelt paberisse. Itaalia keeles tundub vanadus leebe ja isegi ilusana: la vecchiaia. Kas Magrellile tundub eestikeelne vanadus kenam?

"Sa ei saa inimeste sekka jääda,/ kui ei tunne kaasa."

Doris Kareva
luuletaja, tõlkija

Soovitan lugeda Erlend Loe "Dopplerit"! 20 aastat tagasi norra keeles kirja pandud, aga kõlab nagu nüüdsama, siinsamas toimuv eluterve grotesk Sigrid Toominga tõlkes. 

Reijo Roos
luuletaja

Kindlasti võib öelda seda, mida võib alati öelda – just praegu elame me raskeid aegu. Ja kindlasti saaks võtta värske nobelisti Annie Ernaux teose "Koht" ja öelda, et see tuletab meelde, kuidas olla siiras ja aus inimene ning kuidas mõelda sellele, kuidas siia ollakse jõutud. Kuid just nimelt seda ma ei taha öelda. Tänavustest lugemiselamustest läks mulle "Koht" hinge just oma otsekohesuse ja päriselulisuse tõttu, mis kasvatas usku, et iga inimese elust võiks kirjutada miljoneid inimesi puudutava loo. Ernaux oskab kirjutada nii kompaktselt ja lõplikult, et ykski lause ei ole yleliigne – selles mõttes meenutab see isegi veidi luulet. Terviklik elamus, mis koorub sygavale naha alla.

Raul Sulbi
kirjastaja

Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos. Raamatute leiutamine antiikajal"
Hispaania keelest tõlkinud Ehte Puhang
Rahva Raamat, 2023

Juba teist aastat palutakse siinses formaadis lõppeva aasta kümne olulisema raamatu asemel nimetada vaid ühte. Filmikriitikuid, musafänne ja teatraale seejuures ei piirata ühe filmi, heliplaadi või teatrietenduse nimetamisega. See on kirjandust ja raamatukunsti teistest kaunitest kunstidest alamaks suruv ja vähendav (kuigi tegelikult on ta neist teistest olulisem, nende kõigi baasvaldkond – laule raamatuist on vähe, aga raamatuid muusikast palju), aga sobib omamoodi kokku trendiga, mida suurem osa meist veel ei märka. Elame ju ajastul, kus praegu elus olev põlvkond näeb ära eestikeelse raamatu kui massiliselt leviva kultuurikandja kadumise. Eestikeelne raamat muutub pea hermetistlikult elitaarseks nišitooteks, mis sellest tulenevalt varem või hiljem enam ei osale laiemas kultuuriprotsessis (ma mõtlen, et praegune "massitiraaž" 300 kaob ja asendub näiteks trükiarvuga 30). Ja seejärel lähevad ka kõik muud eesti keele ja eestikeelse mõtlemisega seotud asjad kiiresti pahaks.

Kurioosumi ja väärisesemena jääb raamat kindlasti alles, nagu ta elas üle ka keskaja, aga selle abil ei kujundata enam laiade kultuuritarbijate maitset, väärtusruumi ja vaimsust. Näeme juba ju, kuidas online-meedias kirjutavad uudisnuppe noored särasilmsed reporterid, kelle tekstidest on selgelt näha, et eestikeelset ilukirjandust nad eriti lugenud pole. Sõnad on eesti omad, aga lause on kummaliselt ingliskeelne ja katkine, nagu oleks selle genereerinud tehisintellekt.

Sellele vabatahtlikult käest antud lahingule tasub mõelda, lugedes samal ajal Irene Vallejo võrratut käsitlust raamatu leiutamisest antiikajal. See raamat raamatuist ja raamatukogudest, tekstidest ja lugudest on korraga põnev ajalooline romaan ja esseistlik mõtisklus-mekutus kõigile raamatuarmastajaile sellest meie kiindumusobjektist. Aga eks inimese surmahaiguse ajal ja matustel ole ju ka paslik meenutada, kuidas ta siia ilma sündis ja üles kasvas ja mis lootused kõik sellega seotud olid.

Imbi Paju
kirjanik

Minu jaoks aasta kõige olulisemad kaks omavahel sümbioosis olevat teost: teoloogiprofessori ja filosoofia Elmar Salumaa (1908-1996) "Filosoofia ajalugu" (Postimees 2023), uus redigeeritud ja põhjalikult täiendatud trükk, mis koosned kahest paksust raamatust "Antiikfilosoofia. Keskajafilosoofia" ja "Uusaja filosoofia". Ja selle teose mõttemaailmaga haakuv, selle aasta üks kunstiliselt ja intellektuaalselt mõjukaimaid eestikeelseid romaane Piret Jaaksi "Taeva tütred" (Varrak 2023). Romaani peategelase Haapsalust pärit misjonäri Hedvig Bülli mõttemaailm ja tegevus on pärit sellest lääne humanistlikust mõttemailmast, mida Salumaa "Filosoofia ajalugu" nii hästi kaardistab ja ühendab oskuslikult filosoofia, teoloogia ja kultuuri.

"Filosoofilise mõtlemise allikad avanevad avanevad siis, kui meie igapäevase naiivse elu ja maailmatunnetuse pinnasesse tekivad mõrad, kui midagi osutub meile korraga küsitavaks," kirjutab oma eessõnas Salumaa. Võib vaid tõdeda, et filosoofia arengulugu tundmata jäävad paljud probleemid ühes nende tänapäevaste lahenduskatsetega tundmatuks. Ilma Aristotelese ja Platoni filosoofiata ei saa me aru riigist kui mõttest. Salumaa tuletab oma teostega meelde, et läbi filosoofia tundmise hakkab inimene aimama iseenda ja ümbritseva elu ja maailma mõistatuse salapäraseid kontuure.

Kui piiskop Viilmaa on rääkinud, et usuõpetus peaks ka koolide õppekavas olema, siis Salumaa tõstab esile Immanuel Kandi abil esile küsimuse "kõlbelisest ideaalist", millest see õpetus lähtuma peaks, mis on ka inimliku kasvu ehk sümboolse uuestisünni aluseks. Need asjad vajaksid Elmar Salumaa filosoofiliste teoste abil läbi arutamist, jututubasid, seminare ja konverentse. Seega sobiks Salumaa teos koolidesse, iga võimulepürgija ja õpetajate, riigiametniku, üliõpilase, juristi ja õpilaste, iga tavalise sureliku lugemisvarasse. Teos annab meile kõigile puuduva maailmavaatelise filosoofilise alghariduse. Piret Jaaksi romaan "Taeva tütred,"on omakorda nagu Anne Frank, kes individualiseerib meid sellesse filosoofiasse läbi ligimisearmastuse näite.

1939 aastal avaldas psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud paguluses Londonis lootust, et tulevased põlvkonnad suudavad sõdu ja tapatalgusid ära hoida. Salumaa "Filosooofia ajalugu" laseb meie kõigil kasvõi läbi Immanuel Kandi mõtte uurida inimkonnas pesitsevat "radikaalset kurja" (lk 510-514), inimkonna kõlbelist kahepalgelisust, primitiivsust meis, mis annab meelevalla meie loomupärastele kalduvustele, on selleks kadedus, ebasiirus, rikutus, kui jagame seljataga teistele meelevaldseid hinnanguid, et ise paremad näida. Immanuel Kandi järgi on selle üldinimliku kogemuse sõnastanud apostel Paulus: head mida ma tahan, ei tee ma mitte; kurja mida ma ei taha, ma teen (Kiri roomlastele 7:19).

Paul-Eerik Rummo
kirjanik

Pole lõppeval aastal ilmunut eriti lugeda jõudnud, kuid pisut reeglit rikkudes nimetaksin Katrin Lauri "Tunnistajat". See ilmus küll vist juba eelmise aasta sees, mulle jäi aga silma millalgi lõppeva aasta kevadel. Lugesin ja sattusin ta mõjuvälja aegamööda ja see mõju kestab senini. Kuuldavasti on raamatust ilmunud nüüd teinegi trükk ja raamatukogudes olevat ootajad järjekorras. See teeb rõõmu, sest tegemist pole mingi kerge ajaviitelektüüri või muu taolisega ei teemalt, toonilt ega autorihoiakult. Võib-olla siis ikka polegi me tänapäine meelelaad nii heitlik ja pealiskaudne kui vahel kangesti tundub.

Kas ja kui kiiresti Katrin Laurilt midagi järgmist kaasakiskuvat oodata on, ei tea eemalt öelda, aga "Tunnistaja" pingest aiman, et tulemata see ei jää.

Indrek Koff
kirjanik, tõlkija

Aasta viimastel kuudel valmistas mulle suurt rõõmu üks raamatupaar, mis polegi õigupoolest paar, vaid kaks täiesti iseseisvat raamatut… aga need kõlavad kuidagi nii hästi kokku, et julgen soovitada neid omamoodi tandemina. Jan Kausi "Imelik peegel" ja Mait Vaigu "Hamilgtonide saaga" teevad seda, mida ma olen alati pidanud kirjanduse suurimaks võluks – tagavad täieliku vabadusetunde nii lugejale kui ilmselt ka kirjanikule.

Tõestavad taas kord hiilgavalt, et kunstis on kõik võimalik. Et kõiki reegleid, alustades loogikast ja lõpetades füüsikaga, on kirjanduses võimalik painutada, muljuda ja venitada. Et ükski süngus ei ole nii sünge, et tema üle poleks võimalik naerda. Ja et inimeseks olemine ei ole lihtne, aga on enamasti siiski ilus ja vajalik.

Paavo Matsin
kirjanik

Siegfried von Vegesack "Jaschka ja Janne"
Saksa keelest tõlkinud Silva Lilleorg
Loomingu Raamatukogu nr 26, 2023

Päris nii huvitavat uut kirjandusteost nagu oli eelmisel aastal Mehis Heinsaare romaan "Kadunud hõim" sellest aastast nimetada ei oska. Üheks kõige nauditavamaks lugemiselamuseks oli mulle Siegfried von Vegesacki "Jaschka ja Janne", baltisaksa burši ja eesti õmblejanna ilus armulugu vanast Tartust. Vegesack pakub meile meisterlikku sissevaadet ühte kadunud helgesse muinasjutulisse maailma, kus lauldakse läbi öö koos eesti voorimeestega, käiakse Ülejõe kahtlastes saunades ja kõrtsides, võetakse osa Bacchuse preestritena Suure Joomapeo komitee tegevusest ja juhtub paljut muudki. Juba peategelase korporatsioonikaaslaste hüüdnimed ajavad naerma: Kurg, Lihavõttejänes, Lendav Sink, Punane Lõbu jne.

Vegesacki "Jaschka ja Janne" on võrdlemisi õhuke, kuid väga südamlik ja uskumatult detailirohke teos eesti-saksa armusuhtest.

Martin Öövel
Eesti Rahvusraamatukogu direktor

Üks aasta lugemiselamustest on Mihkel Muti kirjutatud biograafia "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg". Miks? Põhjuseid on mitu. Alustaksin sellest, et Mihkel Muti stiili on ikka ja jälle tore nautida: kirjutagu ta romaani, esseed, lehelugu või muiaku otse-eetris. Mihkel Muti Unt on meie lähimineviku kultuuriloos selgelt võtmetähtsusega persoon: kultuskirjanik ja originaalne lavastaja, kes on oluliselt mõjutanud oma loominguga eesti kultuuri.

Kuid see raamat on ennekõike Mati Undist kui inimesest, aga samas saab siit hea vaate 1960ndate Tartu vaimuelule ja laiemalegi – Eestis toimunule 20. sajandi teise poolel. Biograafia on nõudnud autorilt rohket ja põhjalikku uurimistööd, üllatamaks lugejaid – ja ilmselt ennastki – Undi seni tundmata poolega. Kiita saab ka biograafia rohket fotovalikut ja kaunist kujundust.

Kai Väärtnõu
ajakirjanik

Tänavu kevadel ilmus eesti keeles viimaks ometi Taani kirjaniku Tove Ditlevseni (1917-1976) "Kopenhaageni triloogia". 

Mina soetasin enda ingliskeelse versiooni aastaid tagasi Kopenhaagenist, kus raamatupoe müüja seda hästi hellalt sisse pakkides sisendusjõuliselt sosistas: "See on kõige parem Taani raamat. Ja jah, ma tean, et meil on ka Hans Christian Andersen." Müüjal võis olla õigus. Vähemalt on Ditlevseni triloogia üks parimaid pihtimus- või elulootsükleid, mis iial kirjutatud. 

Triloogia esimene osa keskendub autori lapsepõlvele töölisperes ning keerulistele suhetele emaga. Teine osa naiseks ja loojaks kujunemisele, esimestele armastustele ja läbilöögile kõrg(kultuuri)seltskonnas, mis polnud isegi võrdlemisi vabameelses Taanis teab mis lihtne. Kolmandas osas lahkab ta oma ränka sõltuvusest meelemürkidest, mis hävitas lõpuks kõik. Tove läks vabasurma 58aastaselt, vaid viis aastat pärast triloogia ilmumist. 

Mis ikka ja jälle hämmastab – tema tagasivaatepeeglist ei leia kahetsuse kübetki. Mis maha jääb, teda ei huvita. Tehtud, unustatud. Aga oma otsustes armuda ja lahutada, lapsed saada ja hüljata, kirjutada, mitte kirjutada ning ka süstla otsa langeda on ta nii kirjeldamatult aus, otsekohene, vaba ja metsik, et ei saa muud kui imetleda. 

Vallo Kalvik
kirjastaja

Lugesin ja vahtisin Asko Künnapi piltidega Jaan Krossi luulekogu "Olla laev" (koostaja ja järelsõna autor Kristiina Ross) ning mõtlesin, et ok, Asko on ise vana merelkäija-inimene, arusaadav, miks siin mulle kui purjetajale mõned asjad nii õiged tunduvad. Samas ei jaganud ma ära, miks Jaan Krossi värssides siit ja sealt käivad läbi nüansid, mida oskaks kirja panna vaid keegi, kes on ise purjepaadi kiiluga mööda Väinameres kössitavaid kive kolistanud. Kuni ühtäkki meenus: muidugi, Ellen Niit, kunagine Nõukogude Liidu meister Hai-klassis! Sellise naise kõrval elades pole mehelgi mereleminekust pääsu.

Jaak Tomberg
kirjandusteadlane

Sven Vabar "Ribadeks tõmmatud linn"
Kaksikhammas, 2023

See on haruldase kujutlusvõime viimistletud kirjanduslik väljendus. Õigupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda. Siin on kaalutletud süvenemist igapäevastesse keskkondadesse umbes samavõrd nagu siin on subtiilset fantastikat; siin on võimaluste värelevat mängu umbes samavõrd nagu siin on sünget pelka paratamatust. Siin on võrdses proportsioonis nii mõttearendust kui ka tundeareldust. Need jutud võivad viia kurbuse või rõõmuni, melanhoolia või kirgastumiseni, kuid üks on kindel: nad viivad sinna, kuhu kirjandus harva viib. Ühtlasi on see üks tõendus tugevast debüüdiaastast.

Karl Martin Sinijärv
kirjanik

Carl Mothanderi "Kulinaarsed vested" on isuäratav ja lustakas raamat, mis pakub melanhoolse vaate sajanditaguse Eesti tasakesi kaduvikku tiksuvasse baltisaksa omailma. Pilguheit aega, mil lõpp on juba alanud, ent pole veel päriselt käes. Kohati kohutavalt tänapäevane, samas ikkagi elujaatav.

Janika Läänemets
kirjanik

Mirjam Parve "Varjukeha"
Puänt, 2023

Mirjam Parve luule on tasane ja mõtlik, natuke ebamugav ning just parajalt mänguline. Originaaltekste toetavad ja täiendavad tõlked ungari, saksa, inglise ja horvaadi keelest. Tõeliselt kõrgetasemeline debüüt, ühtaegu intiimne ja vaoshoitud, õrn ja vahe.

Jaanika Palm
lastekirjanduse uurija

Mina valisin lõppevat aastat esindama Anti Saare ja Alvar Jaaksoni raamatu "Kuidas istuda, kuidas astuda" (Kolm Elu). See on pealiskaudses vaates eneseabiõpik, milles autorid jagavad lugejale humoorikas võtmes nõuandeid, kuidas elus paremini hakkama saada. Samas aga leiab nende pealtnäha lõbusate lookeste tagant märksa sügavama sisu, mida võiks kui mitte ühiskonnakriitikaks siis kindlasti nügimiseks nimetada. Sümpaatne on see, kuivõrd siiralt ja soojalt, ilma vähimagi pateetikata on edasi antud väärtused. Peamine neist on soovitus mitte olla nõme, olla õnnelik.

Miks ma valisin just selle raamatu? Kõigepealt muidugi seepärast, et see on suurepäraselt kirjutatud, vaimukalt illustreeritud, maitsekalt kujundatud ja kvaliteetselt välja antud teos, mis sobib lugemiseks väga laiale vanusegrupile.  Teine põhjus on aga asjaolu, et selline käitumisõpik oleks mööduval aastal nii mõnelegi marjaks ära kulunud ja andnud ehk elule uue perspektiivi. Niisiis üks igati tore, armas, lustakas, aga ka parasjagu torkiv on see "Kuidas istuda, kuidas astuda".

Berk Vaher
kirjanik, kultuurikriitik

Viktoria Berezina "Minu Herson. Kirjad Ukrainast"
Petrone Print, 2023

Raamatu sisu võib olla rohkem tuntud "Viktoria kirjadena" – sellise nimetusega hakkas Hersoni kunstniku Viktoria Berezina sõjakroonika saadetistes Tartu-Varnja kuraatorile ja kirjanikule Raul Oreškinile ilmuma tARTu poe (nüüd Haki Galerii) veebilehel. Esimene kiri pärinebki invasioonijärgsest ööst vastu 25. veebruari 2022. Ajal, mil ma paljude hulgas esimese asjana hommikul ärgates loen sõjakajastajate militaartehnilisemaid postitusi, on Viktoria on andnud Ukraina tragöödiale eesti lugeja jaoks eriliselt inimliku mõõtme, jagades vahetuid tundeid rünnakute keskelt – hirmu ja tülgastust, valu tavaelu purunemise pärast, raevu agressori vastu, ent ka argirõõmude, inimsuhete ja tahtejõu alalhoidmist, loominguga jätkamist, trotslikku usku inimsusse.

Raamat lõpeb eriti intensiivse kirjeldusega põgenemisest läbi Venemaa Eestisse, ent Viktoria kirjadel on veel oma jätkuelu. Tartu, Eesti ja Euroopa elu –  mures kodumaa ning koju jäänud ema ja tuttavate pärast, ent ka rõõmuga siinsest omaksvõtust, rahvusvahelisest kultuurisuhtlusest, taasleitud tavaelust. Kunstidest, inimestest, linnaruumist (ning Viktorial on ka oma Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna projekt Ukraina põgenike kogemuste jagamiseks). Selle siira rõõmu ja teotahte kõrval tunduvad kohaliku lehe kolumnistide virilad urgitsemised või siitkandi kirjanduslike Kohviveskite kurtmised eriti mannetud.

Ent "Minu Herson" ei ole vaid selle aasta raamat (mille eellugu nagunii varasemas) – see on veebikeskkonnast püsivam mälukandja Venemaa inimsusevastastest kuritegudest ning Ukraina elujõu püsivusest, millele Eesti on suutnud kaasa aidata. Isegi kui sõda peagi lõpeb (mida me väga loodame), peab see mälu püsima.     

Elisa-Johanna Liiv
kirjastaja

Tove Ditlevseni "Kopenhaageni triloogia" toob lugejani valusa loo ühe tüdruku kujunemisest edukaks autoriks. Lapsepõlvest, mis hästi selga ei istu ning kodust, kus lugemist ajaraiskamiseks või lausa solvanguks peetakse, esimese luulekogu avaldamiseni, kultuuriellu sukeldumise ning eluni eduka autori ja sõltlasena. Ditlevseni lugu on toores ja samal ajal niivõrd meisterlikult kirjutatud, et paneb lehekülgi keerama ja sõnamõnust võdisema.

Johanna Ross
Keele ja Kirjanduse peatoimetaja

Kui tõesti ainult üks raamat, ja võib olla ka tõlge, siis nimetan Tove Ditlevseni "Kopenhaageni triloogiat" (tõlkinud Maarja Siiner). See on õieti juba teise ringi mõte, sest juunikuu Loomingus soovitas "Kopenhaageni triloogiat" Carolina Pihelgas. Aga kui selle peale raamatut lugema hakkasin, jättis see mullegi sügava mulje. Sekundaarne info ütleb, et omas ajas oli Ditlevsen pigem n-ö kollane kirjanik, kes figureeris naisteajakirjades ja lõi laineid oma kireva eraeluga. Seda põnevam on niisugusest kontekstist välja tõstetuna lugeda tema teksti kui lihtsalt head vahedat proosat. Ju on ka eestikeelses kirjavaras seni ikkagi vähevõitu avatud naislooja perspektiivi. Ditlevsen näitab sellest vaatevinklist argielu, aga ka näiteks narkosõltuvust.

Märt Väljataga
Vikerkaare peatoimetaja

Tõstan esile (oma tõlgitud) Dennis Nurkse luuleraamatu "Hääled üle vee" (EKSA). Nurkse on tõenäoliselt kuulsaim eesti soost luuletaja, keda meii vähe teatakse. Algselt 1993. aastal ilmunud luulesari jutustab ühe eesti abielupaari loo 20. sajandi alguse segadustest kuni väljarändamiseni ja uue elu sisseseadmiseni Ameerikas. Raamat on loetav nagu "Tõe ja õiguse" moodne versioon.

Imeline aasta on olnud ka jaapani keelest tõlkijal Maret Nukkel – vähemalt kuus raamatut, millest küllap tähtsaim Sōseki Natsume "Mina olen kass" (Tänapäev).

Aivar Kull
ajaloolane, kultuurikriitik

Aasta raamatusaagist jäi mulle kui ajaloohuvilisele kõige enam meelde ajaloolase ja politoloogi Abdurahman Avtorhanovi "Stalini surma mõistatus. Beria vandenõu" (Rahva Raamatu kirjastus, tõlkinud Ants Paikre; originaal ilmus 1976).

Praegune internet on ju täis igasugu kõmulisi "mõistatusi" ja "saladusi", mis väga sageli vaid risustavad inforuumi. Läbinägelikul, rangelt loogilisel ja täiesti illusioonivabal Avtorhanovil on aga korda läinud – juba ammu enne kõiketeadvat internetti – üks säärane "suur mõistatus" maksimaalse veenvusega ära lahendada.

Tema raamat aitab samas kaudselt mõista ka 21. sajandi neostalinistlikku Venemaad, ja minu meelest isegi märksa paremini kui paljud praegused päevakajalised paljastusraamatud.

Kunagi küsiti ühelt Venemaa peamiselt opositsioonipoliitikult Boriss Nemtsovilt (1959-2015) üsna tema elu lõpus: kuidas siis juhtus nii, et teie, hiilgavalt haritud ja targad demokraadid, olete alla jäänud ühele suhteliselt ilmetule keskpärasusele? Nemtsov vastas: me oleme kogu aeg alahinnanud selle keskpärasuse tegelikku julmust ja salakavalust, pole suutnud seda lihtsalt uskuda.

Aga just säärast ühe türanni tegelikku julmust ja salakavalust näitab Avtorhanov lausa lõikava kirurgilise täpsusega. Nii väärib tema põnevusromaanile lähenev raamat lähemat süvenemist ja korduvat ülelugemist.

Tiit Hennoste
keele- ja kirjandusteadlane

Oli sünge ja kiire aasta, nii et vabale lugemisele jäi üsna vähe aega. Ja raamatute hinnad on liikunud kosmosesse. Mis teha. Saan aru, et kaupmehed tahavad elada ja kirjastajad tahavad elada. Tänavu selgus suureks üllatuseks paljudele, et isegi autorid tahavad elada. Muuseas, selles,  et kaupmehed võtavad 50 protsenti raamatuhinnast endale, pole midagi uut, lugege noorkirjanik Lesta lugu Lutsu "Suvest", mille tegevus toimub just 100 aastat tagasi. 

Aga jah, elamuseks jäi siiski juba mullu ilmunud Fernardo Pessoa muljete, mõtete, meeliskluste, masenduste "Rahutuse raamat". Mida ma lugesin õhtuti kildhaaval mitu kuud, hüpates edasi ja tagasi ja aeg-ajalt avastades, et mõnest loetud tükist ei ole mitte midagi meeles.

Anneli Leinpere
kultuurikriitik

Miks peaks lugema Sveta Grigorjeva luulekogu "Frankenstein"?

1. See raamat on lahe. Ta kõmmutab ja sositab, on vaheldumisi õrn ja sõjakas, nii sisuliselt kui ka erinevate stiilivõtete kaudu.

2. Sõnastatud on asjad, mida oleks nagu (hiljaaegu) ise ka mõelnud. Näiteks see alaliselt õhus olev loomuliku ja "ebaloomuliku" vastuolu, või õigemini asjaolu, et keegi kusagil pidevalt defineerib, mis on loomulik, kes on "emake maa" ja mida selle teadmisega peale tuleks hakata. Aga siin on fookuses tõsimeelne frankensteinitsemine, sest ikka veel peab üle kinnitama, et ise-oma loodud olme-ulme on absoluutselt armastusväärne. 

3. Kõike saab. "Frankenstein" on isesõitev auto, millega Elon Musk ealeski hakkama ei saa. Sveta Grigorjeva loodud mudel on hästi hooldatud, võimeline läbima erineva raskusastmega maastikku ja hüppab osavalt ühelt aktuaalselt teemalt teisele. Ja mis kõige olulisem, tal on visioon!

4. (Selline) luule on ainuke asi, mille peale võib raskel ajal enam-vähem kindel olla.

Heli Allik
tõlkija

Marju Lepajõe ütles 2019. aastal Hieronymuse klassikatõlkesarja avamiskõnes: "Kui otsida värskust, uusi teemasid (sest teemade ring on tõesti kokku kuivanud, ikka lahutus ja reis või reis ja lahutus), uusi kujutusviise, uusi vaimseid naudinguid, uusi maitseid, uusi ideid, mille puuduses ühiskond vaevleb ja mistõttu üksteisele väsimatult etteheiteid tehakse, siis tuleks pilk pöörata maailmakirjanduse ajaloo poole. Sealt leiab alati midagi sünteesida."

See on täiesti tõsi, see töötab alati. Aga mida teha, et see maailmakirjanduse ajalugu üleüldse jätkuks? Mis on veel üleüldse ilukirjandusliku sõna võimalikkused ajastul, mil reaalsusest on saanud ulme? Sellele küsimusele otsivad täiesti erinevatel viisidel vastust Keiti Vilms ja Jaak Tomberg. Üks on, ise rahumeeli kusagil kirjanduse äärealadel elades ja teooria üle vähe pead murdes, intuitiivselt oma Instagramis välja mõelnud teose, millel pole autorit ega sisu, algust ega lõppu, ISBN-i ega aastaarvu - ja ometi see kuidagi kirjandusena töötab.

Teine, institutsionaalse teaduse tipp, küsib oma raamatus "Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime" (Tartu Ülikooli kirjastus 2023: Studia litteraria Estonica 24), kuidas üldse on veel võimalik midagi ette kujutada olukorras, kui tulevik on olevikku kokku varisenud, kui me oleme lõksus struktuurilises suletuses, kui meil pole siit isegi kujutluslikku väljapääsu - kui väljapääsust pole võimalik isegi mitte mõelda. Ma arvan, et ma lugesin viimase aasta jooksul palju lõbusamaid, särtsakamaid, liigutavamaid, kaasahaaravamaid autoreid. Aga kaks kõige olulisemat on nemad.

Maarja Vaino
kirjandusteadlane

2023. aastat jääb minu jaoks igal juhul tähistama Mihkel Muti raamat "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg". Tegemist on üsna erandliku teosega eesti kultuuriruumis, sest sellised lähedase sõbra poolt kirjutatud mälestuslikke biograafiaid on vähemalt kirjanduses väga vähe, õieti meenub mulle ainult Bernhard Linde "A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses". Pisut sarnase lähtekohaga on ka Viivi Luige "Kuldne kroon", mis on samuti 2023. aastal minu jaoks kõlama jäänud teos. Igale kultuurile on oluline, et mööduvaid ajastuid jõuaksid jäädvustada neid "seestpoolt" näinud inimesed. Eriti veel, kui seda tehakse iseendaks jäädes, omapäraselt ja köitvalt.

Lisanna Lajal
kultuurikriitik

Sel aastal oli üpris raske valikut teha, sest ilmunud on lihtsalt nii palju head kirjandust. Puhta lugemismulje pealt vastates, oli mul parim aeg siiski Bernardine Evaristo kolossaalse romaaniga "Tüdruk, naine, keegi teine", mis Bookeri preemia laureaadina küllap rohkem põhjendamist ei vajakski. Tänan tõlkijat ja loodan, et teos jõuab eestikeelsena veel paljude lugejateni. Üdini innustavad lood.

Jan Kaus
kirjanik

Jonathan Haidt "Õiglane meel"
Tõlkinud Igor Kaasik
Postimehe Kirjastus, 2023

Siin raamatus on palju häid kirjakohti, kust ikka ja jälle pihta hakata. Näiteks: "Inimese mõistus on jutulooja, mitte loogiline protsessor." Ehk siis: milliseid lugusid tahame, sõja või rahu omasid, tõe või õiguse omasid, omakasu või teisekasu, vagu või vabu lugusid? Kas lugudega pole nagu loodusega - mida liigirikkam, seda parem?

Heili Sepp
kirjanduskriitik

Joonas Sildre "Värviline Mägi"
Konrad Mägi Sihtasutus, 2023

Rõõmustan siiralt, kui näen, kuidas graafiline romaan ületab jõudsalt žanripiire ja koduneb Eesti raamatulettidel. Viimastel aastatel on eestindatud mitmeid toredaid teoseid, mis jutustavad seda vormi kasutades tummiseid lugusid – nt Will Eisneri "Leping Jumalaga …" ja leedulannade "Siberi haiku," varasemast näiteks Spiegelmani "Maus" ja Satrapi "Persepolis".  Urmas Viigi ning Veiko Tammjärve omamaised piltjutustused on kõigiti sümpaatsed, aga minu isiklikus Eesti (kuid miks ka mitte üleilmses) topis on esikohal Joonas Sildre.

Kui tema eelmine suurem graafiline romaan ("Kahe heli vahel", 2020) rääkis lähiajaloost ja Arvo Pärdist, siis uusim viib kunstnik Konrad Mägi jälil kaugemale Eesti ajalukku. Sildre kasin stiil – nii joones, värvis kui ka sõnas – töötab looga suurepäraselt kokku. Eks ole ju Mägist kirjutatud hea hulk monograafiaid, aga seekord ligineb lugeja klassikule vahest talle omaseimas keskkonnas – pildis.

Nappide vahenditega jõuavad lugejani intrigeerivad esiletõsted (nt Mägi esoteerikahuvi), kehaski tajutavad vägevad kogemused (maapoiss Konrad esmakordselt Peterburi suurlinnas või Louvre'is), tabavad portreed (sõnaaher Triik) ja kummitama jäävad kujundid (selili mõtisklev Mägi). Taas pääseb Sildre ajalooainelises, kuid algupärases loos (viimases eristub ta samuti nauditava käekirjaga Tammjärvest) parimal moel esile graafilise romaani võlu – mängulise vormi ja tuumaka sisu ootamatu kooskõla.

Aija Sakova
kirjandusteadlane

Daniel Bergmani "Süda" on autobiograafiline raamat. Vormiliselt on see pühendatud autori tütrele ja kirjutatud kirjadena temale kui ideaallugejale. Samal ajal käsitleb raamat nii Danieli suhteid oma vanemate Käbi Laretei ja Ingmar Bergmaniga, oluliste elukaaslastega kui ka tütrega. Raamat räägib Danieli filmiressižööriks kasvamise ning parameedikuks saamise loo; jutustamine ise leiab aset kolmel eri ajatasandil.

Miks on see raamat oluline ja kuidas iseloomustab ta 2023. aastat? Sest see räägib suhetest otse ja ilustama, kohati ehk lugeja jaoks isegi ebamugaval tooni. Bergman sukeldub üksilduse olemusse ja uurib armastamise ja teise inimese usaldamise võimet. Samuti näitab see raamat, mis on meie aja haiguste (usaldamatus, kartlikkus ja üksildus) välised sümptomid. Daniel Bergman küsib oma raamatuga, kas tema süda jäi haigeks just tänu armastusvõime puudulikkusele ja usaldamatusele ning kas hirm ja ärevus põhjustavad tema südame arütmiale.

Daniel on, just nii nagu tema vanemadki, suurepärane kirjutaja.

Carolina Pihelgas
luuletaja, tõlkija

Sveta Grigorjeva "Frankenstein" on viimaste aastate tähelepanuväärseim raamat. See on õrn ja vihane, haavatav ja dekoloniseeriv, mudane ja särav. Frankensteini koletis teab nüüd, et "talle on terve elu valetatud selle kohta / mis õnn sugu võim armastus kapitalism sotsialism / anarhism mis ilus mis kole kes päriselt koletised". Ja ta võtab oma võimu tagasi.

See luulekogu on väestav, sest siin on pilk, mis ei kohku tagasi, mis ei vabanda, "mis ei vaata mind meeste silme läbi hoopis vaatab kui järgmise / metamorfoosi lävel pakitsevat kõndivat rääkivat tantsivat / mineraali".

Pille-Riin Larm
Sirbi kirjandustoimetaja

Annie Ernaux "Koht"
Tõlkinud Malle Talvet
Tänapäev, 2023

Annie Ernaux "Aastad"
Tõlkinud Sirje Keevallik
Tänapäev, 2023

Hea meel on Annie Ernaux' loomingu jõudmise üle eesti keelde. Romaanid "Koht" ja "Aastad" ilmusid vaid paarikuuse vahega, nautisin neid järjest ja kohati korraga ega oska üht teisele eelistada. Teosed on autobiograafilise taustaga: "Kohas" meenutab jutustaja oma isa, "Aastates", võiks öelda, iseennast. Ühe inimese elukaare taustal rullub lahti ühiskonna lugu, kõigi lugu. Ernaux' romaanid puudutavad ega jäta rahule.

Andrei Liimets
kultuurikriitik

Ettevõtja-fotograaf Tõnu Runneli "Eesti" on aasta kõige kaunim raamat nagunii, aga kaante vahele jõudnud kõneleb välimusest valjemaltki. Kui jääda uudiste pealkirjade, tviitide, riigikogu lällamise ja poliitiliste piirjoonte tasandile, võib vahel tekkida ahastus, et ühiskond variseb ümberringi vääramatult koost. Runnel on suutnud lihtsal ja inimlikul moel, ilma pateetika, karjuvate klišeede või siirupipurgita anda läbi piltide ja lühikeste tekstide edasi, milline rikkalikkus on ümbritsevates inimestes ja hoonetes, looduses ja linnades, hetkedes ja kohtades.

Saara Liis Jõerand
Värske Rõhu tegevtoimetaja