"Puhas lora" ja "Koerakari"

Doris Kareval on ilmunud hiljuti kaks uut luulekogu – "Koerakari" ja "Puhas lora".

"Puhtas loras" on Kareva sõnul kesksel kohal nonsenss-riimid. "Ma olen olnud suur Edward Leari austaja ja mulle on see laad hästi südamelähedane olnud. Päris lapsena vaimustas mind Jan Brzechwa kogumik "Lõbusaid värsse". Minu jaoks see laiendas värsi- või ka luulemaailma tohutult," sõnas Kareva ja avaldas, et ühe kogumikus oleva luuletuse kirjutas ta 4-aastaselt.

N-ö loraluule on Kareva sõnul tema loomingus teiste tõsisemate tekstide kõrval alati eksisteerinud, see pole seni aga lihtsalt nähtaval olnud. "Sellesse raamatusse on jõudnud need värsid, mis ei ole sobinud teiste raamatute sisse. Neid olen ma kirjutanud pea eluaeg paralleelselt ja isegi mitte vahet tõmmanud. Seal on mõned värsid, mis on ilmunud, mõned, mis päris lapsena kirjutatud, mõned, mis kirjutatud muusikutele tekstideks. Kõik see kokku on vormunud suhteliselt hiljuti, sest mulle tundus, et sellisel laadil võiks ka oma koht olla päikse all."

Mingile konkreetsele sihtrühmale Kareva kirjutades kunagi ei mõtle, nii ka hiljuti ilmunud kahe teose puhul. ""Koerakari" on tegelikult unejutt. Mulle endale keegi ei kippunud unejutte väga rääkima. Ta on vormistatud raamatuna, mille laps võtab õhtul kätte, vaatab pilte, võib-olla loeb natuke juurde ja uinub kaitstuse, hoituse, seltsi tundes," ütles luuletaja.

Loomad on Karevale alati südamelähedased olnud, aga just tänu koertele on poetess avastanud isemoodi maailma. "See, kuidas nemad maailma tajuvad, õpetab nii palju inimesele endale," ütles ta.

"Koerakari" on inspireeritud värsiraamatust, mida Kareva juhtus ühel raamatulaadal lugema. "Ma ei olnud kunagi selle peale mõelnud, et võiks koertest kõnelda niisugusel rütmilisel viisil. "Koerakari" on eluhetkedest, mis tekivad koertega kokku puutudes või mis on koera elus või koera inimeste elus üsna tuttavad."

Kuidas luule pähe hakkab

Ühes oma luuletuses kirjutab Kareva, kuidas luuletus mitte ei jää pähe, vaid hakkab sinna. "See on luule salapärane vägi, kui mõned sõnad on niimoodi üksteise külge haakunud, et nad ei lase enam lugejat lahti. See on ennekõike varandus, aga see võib olla ka koorem, nagu teab igaüks, kes on püüdnud mitte mõelda mõnele reale, mis peas ringi käib." Kareva arvab, et luule ei peagi liiga lihtsalt kätte tulema, vaid see on midagi, milleni tuleb kasvada ja jõuda.

Enda olemuselt on Kareva jaoks muusika ja luule sarnased, ainult vahendid on erinevad. Kui muusika mõistmine on erinevate keelte kõnelejate vahel küllaltki universaalne, siis kirjanduse ja luule puhul tuleb keelebarjäär vahele. Siiski tajub Kareva luules ka midagi keeleülest. "Olen istunud tundide kaupa festivalidel ja kuulanud esinejaid, kus ma ei mõista ei originaali ega ka tõlget, aga mul on siiski selge arusaam, kas see, mida ma kuulen läheb mulle korda või mitte, kas see on luuletaja, kes mind huvitab. Midagi tunneb ära luules isegi siis, kui sa ei saa keelest aru."

Luule ei pea Kareva arvates lugejat maailmaga lepitama ega ka teda maailma teravamalt tunnetama panema. "Luule ei pea mitte midagi ja see on see, mis mind tema puhul väga võlub. Aga luule võib teha igasugu asju. Luule võib lepitada, võib õpetada, juhatada, segadusse ajada, ja ka intrigeerida, torkida, ärritada. Luule võib igasugu asju, aga lugeja on see, kes valib, mida ta laseb endaga teha," sõnas Kareva.