Doris Kareva sündis 28. novembril 1958 Tallinnas. Tartu Ülikoolis õppis ta inglise filoloogiat. Kareva on avaldanud mitukümmend luuleraamatut, koostanud luulekogumikke, töötanud kultuuriajakirjaniku ja kirjandustoimetajana, 1992.–2008. aastani oli ta UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni peasekretär. Kareva on üks kirjandusliku rühmituse Wellesto asutajaid, üks kõige tõlgitumaid eesti luuletajaid läbi aegade. Ta on pälvinud Valgetähe IV klassi teenetemärgi, Juhan Liivi luuleauhinna, kaks korda Eesti Vabariigi kultuuripreemia, helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemia.

Oma esimese ilmutuse, et ta võib olla luuletaja, sai Kareva enda sõnul 4-aastaselt. "Istusin köögilaua all, olin just lugenud mitut raamatut ja saanud aru, et nad räägivad üle minu pea, et neil ei ole 4-aastase inimesega tegelikult kontakti. Järgmine mõte oli see, et nüüd, kui ma olen sellest aru saanud, tekib teatud kohusetunne, et võib-olla on maailmas veel 4-aastaseid, kes loevad raamatuid ja tunnevad, et need ei ole talle kirjutatud. Ja siis ma hakkasin kirjutama," rääkis Kareva.

Pärast esimesi joonistusvihikusse kirjutatud lauseid murdus 4-aastasel Kareval aga punase pliiatsi süsi ning kirjutis jäi sinna paika. "Aga ma ei ole seda tunnet unustanud, ma loodan, et ma kunagi panen selle kirja," sõnas ta.

Kultuuritöötajate palkade küsimuse taustal elab jõudsalt edasi stereotüüp luuletajast kui kannatavast kunstnikust, kel pole palju vaja. "Kannatusi on ju mitut laadi. Need, kes eriti härdalt toetavad mõtet kannatavast kunstnikust, neile ma väga soovitan seda ise proovida. Kunagi ei tea, milline andevaru äkki avaneb, võib-olla mõjub hästi. Kui vaimsete kannatuste tekitamine võib olla silmakirjalik, manipulatsioon saatusega, siis ainelised raskused on kergesti saavutatavad ja see on kindla peale minek. Igasugune askees mõjub üldjuhul arendavalt," rääkis Kareva.

Loomingu ajakirja luuletoimetajana kuulub Kareva tööülesannete hulka ka autorite kaastöödele tagasiside andmine. "Mina vastan, kuna ma tean, kui tähtis see inimesele on," sõnas Kareva ja märkis, et eriti suurt rõõmu teevad talle uued autorid, kes on saanud maha millegi huvitavaga või kui ka pikaaegsed kirjutajad on jõudnud täiesti uutele radadele. "Kui inimeses on julgus kirjutada sellest, mis talle päriselt ka korda läheb, mis on päriselt valus, siis see läheb teistele inimestele ka rohkem korda," sõnas Kareva.

Kui Kareva näeb mõnes noores autoris potentsiaali, kuid tekst pole veel päris see, siis ta teda ka ei avalda. "Üldiselt avansina avaldamine ei tee autorile endale head. See lükkab perspektiivi nihkesse," sõnas ta ja märkis, et noorte autoritega tegelemine on väga peen kunst. "Üks autor vajab julgustamist ja teine vajab tagasihoidmist. Neil tuleb vahet teha."

Kõigil Eesti luuleajakirjadel on Kareva sõnul oma nišš. "Igal väljaandel on oma värving, helistik või laad – nad ei topelda üksteist. On autoreid, kes väga sujuvalt esinevad kõigis kolmes. Ainus asi, millest on puudu, on tõlkeluule ajakiri," arvas luuletaja.

Kirjutatud tekst mõjub Kareva hinnangul erinevalt vastavalt sellele, kas ta on käsitsi kirjutatud või ta on trükitud ja siis vastavalt, kas ta on trükituna arvutis või raamatulehel jne. "Iga kord ütleb ta endale midagi uut, aga mismoodi, ma ei tea," sõnas luuletaja ja märkis, et sarnane olukord on ka luule esitamise ja lugemise vahel. "Kui sa loed mingit teksti, siis sa tajud seda teistmoodi, kui sa vaatad seda paberil, saad ise sellest rohkem aru."

Kareva ei oska täpselt öelda, miks on eesti kirjanduses proportsionaalselt luuletajaid rohkem kui proosakirjanikke. "Võib-olla sellepärast, et kirjanduse algus on rahvalauludes ja luule on keele kvintessents. Eestlaste jaoks on keel eluküsimus," sõnas ta ja märkis, et luule ja selle kirjastamise osakaal on üle Euroopa pea samasugune. "Keskmine tõsise luuleraamatu tiraaž on tuhat Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias – igal pool, see on ka Eestis tuhat. Lugejaid on küll teine arv," sõnas luuletaja.

Riimilise luulega pole Kareva sõnul aga kindlasti kõik. "Kui ta suure lainena tagasi tuleb, siis ta tuleb natuke teises vormis. Mõnes mõttes on räpp ka ju riimluule tagasitulek uues vormis."