Carolina Pihelgas on sündinud 24. veebruaril 1986. aastal Tallinnas. Ta on õppinud Tartu ülikoolis usuteadust ja religiooniantropoloogiat. Pihelgas on töötanud kirjandusajakirjades Ninniku, Värske Rõhk ja Looming, on avaldanud seitse luulekogu ja kaks romaani, tõlkinud proosat ja luulet mitmest keelest, koostanud tekstikogumikke. Ta on pälvinud Gustav Suitsu luulepreemia, Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia luule valdkonnas ning August Sanga luuletõlke auhinna, lisaks on ta Tartu linnakirjaniku stipendiaat.

Pihelgase sõnul on kirjanikuks olemise eelduseks suur lugemus. "Ilma selleta, et ei oleks raamatuid lugenud, ei saa neid ka kirjutada. Ma olin ise ka suur lugeja lapsepõlves, noorukieas jne," sõnas ta ja märkis, et luges lapsena kõike, mis kätte sattus. "Peamiselt juturaamatuid, ulmet, Ursula Le Guin oli väga suur lemmik tollel hetkel," meenutas ta.

Pihelgase debüütkogu ilmus 2006. aastal, mil ta oli kõigest 20-aastane. "Oli üks sõber, kes utsitas käsikirja kokku panema ja siis saatis selle ilma minu teadmata kirjastusse, kus see ka vastu võeti," rääkis ta. "20ndates ma tundsin ennast noore autorina. Kui juba mingisugune hulk raamatuid oli ilmunud, hakkas tekkima ka seda enesekindlust juurde ja ka võib-olla see enesemääratlus hakkas tekkima, et ma tõesti olen kirjanik," tunnistas Pihelgas.

Iga uue raamatu ilmumisega on Pihelgase sõnul kogu protsess märksa lihtsamaks läinud. "Uut raamatut käes hoida on ikka hästi eriline tunne, aga kui kogemust tuleb juurde, siis ei ole enam nii suurt närveldamist võib-olla, ka kriitikat on lihtsam vastu võtta. Selline verisulis autor on hästi haavatav, võtab kõike väga südamesse," sõnas Pihelgas, kel enda sõnul polnud toimetajat või nõuandjat, kes teda kui noort autorit oleks eriliselt toetanud. "Nüüd loomulikult on selline inimeste ring, keda ma usaldan ja kellele on hea tekste näidata. Tollal oli palju ebalevam ikka. Ise hiljem Värske Rõhus töötades püüdsime koos teiste toimetajatega olla need toetajad noortele autoritele."

Pihelgas: ükski geniaalne teos Eestis avaldamata ei jää

Avaldatud saamise tasakaalupunkt on Pihelgase arvates Eestis täpselt õige koha peal. "Kui on liiga lihtne, siis see ei ole ka hea, kui on liiga raske, siis on ikkagi oht, et mõni suurepärane teos võiks jääda ilmumata. Mulle tundub, et Eestis ükski geniaalne teos ikka avaldamata ei jää," sõnas ta.

Kuigi raamatuid ilmub Eestis päris palju, siis ei näe Pihelgas selles midagi halba. "On erinevaid lugejaid erinevate huvide ja ootustega. Omal kohal on nii ulme kui ka krimkad, luule ja proosa, eksperimentaalsem kirjandus, samas ka lihtsamad armastuslood. Kõigele võiks olla lugeja," arvas ta.

Et kirjandust paremini lugejani viia, vääriks kirjandus Pihelgase sõnul aga veelgi rohkem eetriaega nii teles, raadios kui ka muus meedias. "Kui me räägime päevalehtedest, siis ega seal eriti kirjandusarvustusi ei ilmu. Aga on olemas ikkagi need kirjandusajakirjad, mis üritavad hoida lippu kõrgel," sõnas ta.

Luulest proosa juurde

Pihelgas alustas oma karjääri luuletajana. Üks suuremaid erinevusi luule ja proosaga töötamise vahel, seisneb tema sõnul regulaarsuses. "Luuletused nõuavad ka keskendumist ja aega, aga proosa juba oma mahult on nii palju suurem. See, et sa lähed sinna maailma sisse ja nende tegelastega seal toimetad, nõuab regulaarsust. See ei ole isegi distsipliini küsimus, vaid kuidas muu elu kõrvalt seda aega leida, et pühenduda," sõnas kirjanik.

Pihelgas ütles, et oma tekstidele saab ta üksjagu ainest enda päriselust. "Kõik minu raamatud on saanud alguse mingisugusest küsimusest või probleemistikust, mis mind kuidagi käivitab. Just need proosateosed on selline autofiktsioon, seal on kogemusi minu enda elust, samas ma olen nad enamasti asetanud rohkemal või vähemal määral fiktiivsesse romaani vormi."

Naisautorite kirjutatud ajaloolised romaanid on Pihelgase sõnul alles viimaste aastate nähtus. Suurim erinevus meesautoritega seisnebki kirjaniku sõnul selles, et antakse edasi naiskogemust ja -vaadet. "Varem on enamus ajaloolisi romaane olnud meeste kirjutatud, kus on esiplaanil olnud pigem meeste kogemused, nii kangelased ja kannatajad on mehed ja naised on toetavas rollis."

Pihelgase esimene romaan "Vaadates ööd" vaatab tagasi Nõukogude aega läbi mitme naiste põlvkonna. "Minu raamatutes on olnud need põhiteemad, mis moel meie minevik meid mõjutab, perekonnalood, emade-vanaemade lood, kuidas nad on tänapäevani jõudnud, kuidas käib mäletamine, millal me otsustame millestki vaikida ja millal mitte. Need on hästi põnevad küsimused ja ma ei ole päris lõpuni neid jõudnud ammendada," sõnas ta.

"Lõikejoon"

Ka kirjaniku teine romaan "Lõikejoon" puudutab Pihelgase sõnul sarnaseid teemasid: mineviku mustrid, traumade edasikandumine jms. "Lugu algab lahkuminekuga ja lõpeb sellega, et peategelane on oma elu hakanud uuesti üles ehitama," sõnas Pihelgas. Teisalt on lisaks minevikule romaanis väga selgelt esil ka tänapäev, seos Nursipalu harjutusväljaku ja sõjahirmuga. "Keegi meist ei taha sõda ja samas seal on nii palju eri tasandeid, kuidas me ennast kaitseme ja mida oleme valmis selle nimel ohverdama."

Lugejate arvamus oma loomingu kohta läheb Pihelgasele korda. "Lõikejoone puhul ma sain hästi palju lugejakirju, enamuses naistelt, kes kuidagi haakusid selle raamatu, selle olukorraga. See näitas, et see on oluline teema, millest rääkida, selline lähisuhtevägivald. See kurvastas, et on nii palju naisi, kes peavad sellega rinda pistma ja samas rõõmustas, et nad on selle raamatu üles leidnud ja see on neid mingil moel aidanud."

Kuna lähisuhtevägivald leiab aset kinniste uste taga, siis seda on Pihelgase sõnul teistel kõrvalt ka raske tähele panna. "Kui on emotsionaalne manipuleerimine, siis ohvrit takistab väga tihti häbi, jõuetus, süütunne. Raske on abi küsida, sest seda ei ole meile õpetatud või soositud. Aga mida enam sellest räägitakse ühiskondlikus plaanis, sealhulgas kirjanduses, siis seda enam võib olla arusaam tekkimas, et on okei sellisest suhtest ära tulla," rääkis kirjanik.

Hetkel on Pihelgasel töös luulekogu, mis tegeleb seksuaalvägivalla teemaga. "See on hästi raske teema ja ka väga peidetud asi, miski, mida me üldiselt avalikus ruumis ei näe, aga samas, mis on väga paljude inimeste kogemus."

Pihelgas usub, et kirjandus võib olla tõepoolest omaette teraapiavorm nii kirjutajale kui ka lugejale. "Üks lugemise funktsioone ongi see, et me loeme lugusid ja saame aru, et meie kogemused ei ole ainult minu isiklikud kogemused, vaid tegelikult on neid samu tundeid tundnud paljud teised," sõnas ta.